Rootsi kummikud. Henning Mankell
tema peale ei mõelnud? Mul hakkas häbi.
Oli see nüüd pudiseva koogi või äsja mõeldud mõtete pärast, aga mul hakkasid pisarad jooksma. Võtsin pabersalvräti ja kuivatasin silmi. Kohvikupidaja Veronika vilksatas paar korda köögis. Kehastasin äärmuslikku üksindust. Vanem mees istub sügisel inimtühjas kohvikus, ainsa külastajana sadamas, kuhu purjepaadid ega mootorjahid ei tule enne järgmist suve.
Mõistsin, et pean Louise’ile helistama. Oleksin sellega küll meelsamini oodanud, kuid teadsin, et ta ei andestaks mulle kunagi, kui ta juhtunust kohe teada ei saaks. Mu tütar on metsiku loomuga, tal puudub see leplikkus ja kannatlikkus, mida arvan endal olevat. Ta meenutab oma ema Harrietti, kes aastaid tagasi ühel päeval käimisraamiga üle jää tuli ja siis suvel minu majas suri.
Kohvikuukse avanemine katkestas mu mõtted. Sisse astus umbes neljakümnene naine. Tal olid jalas just sellised rohelised kummikud, mida olin päev läbi otsinud, seljas soe jakk, sall ümber kaela ja pea mässitud. Kui ta salli ära võttis, nägin, et tal olid lühikesed juuksed. Nägu oli ilus. Naine läks leti juurde ja vaatas seal lebavaid õnnetuid koogikesi.
Järsku pööras ta ümber ja naeratas mulle. Noogutasin ja imestasin, kas olin teda varem näinud, ilma et mäletaksin. Veronika tuli köögist. Naine maksis kohvi ja saiakese eest. Ta tuli minu laua juurde. Ma ei tundnud teda. Nägu oli võõras.
„Kas tohib istuda?” küsis ta.
Vastust ootamata tõmbas ta tooli laua alt välja. Sügispäikese kahvatu kiir paistis talle näkku, kui ta oli istet võtnud. Ta sirutas käe kollase kardina järele ja tõmbas seda, kuni päikesetriip kadus.
Naine naeratas. Tal olid ilusad hambad. Naeratasin vastu, kuid näitasin ainult natuke ülemisi hambaid, mille email on mu enda arvates veel korralik. Louise on pärinud ema hambad ja need ei ole kahjuks sama head kui minu omad. Paaril korral, kui tütar mul külas olles väga purju jäi, heitis ta mulle ette, et tal ei ole nii valged hambad kui mul.
„Minu nimi on Lisa Modin,” ütles naine. „Ja teie olete ilmselt see mees, kes nägi täna öösel oma maja maha põlemas. Mul on tõesti väga kahju. See on kindlasti väga kurb ja kohutav. Maja ja kodu on inimesele ju umbes sama vajalik kui nahk.”
Ta rääkis kerget murrakut, võib-olla sörmlandi. Aga ma ei olnud kindel. Veel vähem kindel olin selles, miks ta minu lauda istus. Ta nööpis paksu jaki eest lahti ja riputas naabertoolile.
Ma ei teadnud ikka veel, mida ta tahab. Aga see ei olnudki tähtis. Ainuüksi seetõttu, et ta minu lauda istus, hakkasin teda järsku arulagedalt armastama.
Vanadel meestel ei ole aega raisata, mõtlesin. Äkiline armastus on ainus, millele saame loota.
„Ma olen ajakirjanik. Kirjutan kohalikus lehes. Toimetaja palus mul tulekahjupaika sõita ja teiega vestelda. Aga kui ma kail meretarvetesse läksin ja küsisin, kuidas teie saarele sõita, öeldi mulle, et olete toidupoes. Seal teid ei olnud. Hoopis siin.”
„Kust te teadsite, et see olen mina?”
„Meretarvete poe müüja kirjeldas teid päris hästi. Polnud raske aru saada, et see olete teie, eriti kui toidupoes ei olnud kedagi ja te istute siin üksi.”
Ta võttis käekotist märkmeploki. Köögiraadiost kostev muusika paistis teda järsku ärritavat. Ta tõusis, läks leti juurde ja palus Veronikal raadio vaiksemaks keerata. Üsna kohe pandi raadio hoopis kinni.
Ta naeratas lauda tagasi tulles.
„Võite minuga kaasa sõita,” ütlesin ma. „Kui kannatate sõitu väikeses lahtises paadis.”
„Kas toote mu pärast tagasi?”
„Loomulikult.”
„Kas te elate saarel edasi? Teie maja põles ju maha?”
„Mul on haagiselamu.”
„Saarel? Ma sain aru, et see ei ole suur saar? Kas seal on siis autotee?”
„See on pikem jutt.”
Tal oli pliiats käes, kuid ta ei olnud veel märkmikku lahti teinud.
„Üks asi on uudis tulekahju kohta,” ütles ta. „Toimetaja intervjueerib ise tuletõrjet ja politseid. Minu ülesandeks on kirjutada põhjalikum artikkel teemal, mida maja mahapõlemine ühe pere jaoks tähendab.”
„Ma elan üksi.”
„Kas teil ei ole isegi koduloomi?”
„Nad on surnud.”
„Kas nad jäid tulle?”
Mõte paistis teda kohutavat.
„Surnud. Maha maetud.”
„Ja naist teil ka ei ole?”
„Tema on samuti surnud. Tuhastatud. Aga mul on tütar.”
„Mida tema asjast arvab?”
„Siiani mitte midagi. Ta ei tea veel.”
Ta vaatas mind uurivalt. Siis pani pliiatsi käest ja jõi kohvi. Nägin, et tal oli paremas käes merevaiguga sõrmus. Vasakus käes ma sõrmust ei näinud.
„Täna jääb juba hiljaks. Kuidas oleks homsega? On teil aega?”
„Nii palju kui kulub.”
„Kuidas nii, kui kogu teie vara on maha põlenud?”
Ma ei vastanud, sest tal oli loomulikult õigus.
„Võin teile homme järele tulla. Öelge kellaaeg.”
„Kell kümme? Või on see liiga vara?”
„See sobib.”
Ta osutas aknast välja.
„Seal?”
„Ma sildun bensiinipumpade juures. Pange soojalt riidesse. Homme võib vihma tulla.”
Ta jõi tassi tühjaks ja tõusis.
„Olen kell kümme kohal,” ütles ta ja lahkus kohvikust.
Kuulsin, kuidas auto käivitus. Mõtlesin, kas ta üldse mu nime teab.
Sõitsin üle tumeda mere koju. Paat oli kilekotte täis. Mõtlesin Lisa Modinile ja tema käeliigutusele, kui ta salli kaela ja pea ümber mässis. Tundsin homse suhtes pinevat ootust.
Kui ümber Höga Tryholmeni pöörasin, olin valmis silla juures rannavalvepaati nägema. Aga seal oli tühjus. Kinnitasin paadi paadikuuri juurde ja viisin kilekotid haagiselamusse. Olin enne lahkumist väikese külmkapi sisse lülitanud. Radiaatori sooja peale keeranud. Kui nüüd sisse astusin, oli haagiselamus soe. Kontrollisin gaasimõõtjat. Mahuti oli täis.
Pakkisin äsja ostetud riided lahti ja vaatasin hajameelselt, kus need toodetud olid. Kõik kolm särki olid Hiinast. Võtsin ette aluspesu ja sokid. Samuti Hiinast. Jope oli valmistatud Hongkongis. Nüüdsest pidin niisiis üleni Hiinast pärit riietes ringi käima. Enne kummikute saabumist oli eranditult kõik, mida enda soojas hoidmiseks kasutasin, pärit Hiinast.
Panin särgid rippuma ja imestasin, miks ma seda oluliseks pidasin. Kas ma lihtsalt otsisin midagi, mille üle kurta? Nagu vanal mehel poleks enam muud teha?
Panin selga ühe sinise särgi, kampsuni ja jope. Tulekahjuase ei suitsenud enam. Ent soolasest veest läbiimbunud tammepalgid haisesid ikka veel vastikult. Hais ajas mul südame pahaks, kui ahervaremele liiga lähedale läksin. Käisin aeglaselt ümber tulekahjupaiga, et näha, kas tõesti ei ole midagi peale Giaconelli kingapandla alles. Aga ma ei leidnud midagi. Taas tundus, et vaatan sõjatandrit.
Kui olin majaasemele tiiru peale teinud, jäin kilepalaka juurde seisma. Kortsutasin kulmu. Midagi oli teisiti. Seisin mitu minutit, kuid andsin siis alla. Miski oli mu tähelepanu köitnud, aga ma ei osanud öelda, mis nimelt.
Heitsin pilgu oma uuele käekellale. Tunnen end abituna, kui ei tea, mis kell parajasti on, olgu päeval või öösel.