Lugu uuest perekonnanimest. Elena Ferrante
gümnaasiumiõpetaja. Väga haritud, kommunist. On algusest peale võlutud Elena vaimsetest võimetest. Laenab talle raamatuid, kaitseb teda kokkupõrkes usuõpetajaga.
Teised tegelased:
Gino, apteekri poeg. Elena esimene poiss.
Nella Incardo, õpetajanna Oliviero nõbu. Elab Ischia saarel Baranos, võttis Elena suvepuhkuseks mere ääres enda juurde.
Armando, arstiteaduse üliõpilane, õpetajanna Galiani poeg.
Nadia, üliõpilane, õpetajanna Galiani tütar.
Bruno Soccavo, Nino Sarratore sõber, rikka vabrikandi poeg San Giovanni a Teducciost
Franco Mari, üliõpilane.
1.
1966. aasta kevadel andis Lila mulle suures ärevuses metallist karbi, mille sees oli kaheksa märkmeraamatut. Ta ütles, et ei saa neid enam kodus pidada, sest kardab, et mees võib neid lugeda. Võtsin karbi midagi lausumata kaasa, tegin vaid paar iroonilist märkust selle kohta, kui palju nööri ta karbi ümber oli mässinud. Tol ajal olid meie suhted üsna viletsad, ehkki ilmselt tundus see nii ainult mulle. Neil harvadel kordadel, kui me kokku saime, ei ilmutanud Lila aga vähimatki kohmetust, oli südamlik, ei poetanud kunagi ainsatki vaenulikku sõna.
Kui ta käskis mul vanduda, et ma karpi mitte mingil juhul ei ava, tegin seda. Kuid niipea, kui rongis olin, harutasin nööri lahti, tõmbasin märkmeraamatud välja ja hakkasin lugema. Päevik see ei olnud, ehkki siin olid üksikasjalikult kirjas tema elu sündmused kooli lõpetamisest alates. Pigem paistis see visa ja distsiplineeritud kirjutamisharjutusena. Oli küllaga kirjeldusi: puuoks, tiigid, kivi, heledate soontega puuleht, potid köögis, kohvikeetja osad, söepann, süsi ja söepuru, hoovi detailne kaart, peatänav, roostetav raudkonstruktsioon tiikide taga, park ja kirik, raudtee äärest maha lõigatud rohi, uued majad, tema vanemate maja, tööriistad, millega isa ja vend jalanõusid parandasid, nende liigutused töö juures, ja eriti värvid, kõikide asjade värv erineval päevaajal. Seal ei olnud aga ainult kirjeldused. Oli üksikuid sõnu, dialektis ja itaalia keeles, mõnikord ring ümber tõmmatud, ilma seletuseta. Ladina ja kreeka keele tõlkeharjutused. Terved lõigud inglise keeles meie linnajao poodidest, kaupadest, puu- ja köögivilja koorma all lookas kärust, mida Enzo Scanno muula päitseid pidi juhatades iga päev mööda tänavaid sõidutas. Ja rohkesti arutlusi raamatutest, mida ta luges, filmidest, mida ta kogudusemajas nägi. Ja hulganisti mõtteid, mis ta Pasqualega vesteldes või meie lobisemiste ajal oli välja käinud. Mõtted olid muidugi ebaühtlaselt välja arendatud, kuid kõik, mida Lila oli kirjasõnasse valanud, omandas isemoodi tähtsuse, nii et ka üheteistkümne- või kaheteistkümneaastaselt üles tähendatus ei leidunud ainsatki lapsikult kõlavat rida. Laused olid enamasti ülitäpsed, kirjavahemärgid hoolikalt paigas, käekiri just nii kaunis, nagu õpetajanna Oliviero meile oli õpetanud. Aeg-ajalt näis aga, nagu oleks Lila veresoontes voolanud mingi uimastav aine, ja siis ei suutnud ta enam järgida korda, mille oli endale kehtestatud. Kõik hakkas justkui hingeldama, laused kihutasid pöörases tempos, kirjavahemärgid kadusid. Üldiselt ei läinud tal kaua, et rahuliku, mõõdetud rütmi juurde tagasi saada. Tuli aga ka ette, et ta jättis kirjutamise ühtäkki katki ning täitis ülejäänud lehekülje väikeste joonistustega väändunud puudest, küürakatest ja tossavatest mägedest, süngetest nägudest. Mind kütkestas võrdselt nii kord kui korratus, ja mida rohkem ma lugesin, seda rohkem tundsin end petetuna. Kui palju harjutamist oli vajanud kiri, mille ta mulle aastate eest Ischiale oli saatnud – seepärast oligi see nii hästi välja tulnud. Panin kõik karpi tagasi ja tõotasin endale, et edaspidi ma enam ei uudishimutse.
Varsti aga andsin alla – märkmeraamatutest õhkus lumma, mida Lila juba lapsena enda ümber oli kiiranud. Ta kirjeldas meie naabruskonda, oma perekonda, Solarasid, Stefanot, iga viimast kui inimest ja asja armutu täpsusega. Rääkimata sellest, mida ta endale lubas, kui kirjutas minust: sellest, mida ma ütlesin, mida mõtlesin, inimestest, kes olid mulle kallid, isegi minu välimusest. Ta oli üles tähendanud talle olulised hetked, kellegi või millegi muu pärast muret tundmata. Siin oli elavalt kirjas rõõm, mida ta tundis, kui ta kümne aasta vanuselt kirjutas jutustuse „Sinine haldjas”. Siin oli sama ilmekalt kirjas tema kurvastus, kui meie õpetajanna Oliviero ei suvatsenud jutustuse kohta ainsatki sõna lausuda, ei teinud sellest üldse välja. Siin oli tema hingevaev ja viha, sest mina läksin temast hoolimata edasi keskkooli, jätsin ta maha. Siin tema õhin, millega ta õppis jalanõusid parandama, millegi muu igatsus, mis ajendas teda uusi kingi kujundama, ja tema heameel koos vend Rinoga esimene kingapaar valmis teha. Siin oli pettumus, kui isa Fernando arvates ei olnud jalanõud hästi tehtud. Nendel lehekülgedel oli kõik olemas, iseäranis viha vendade Solarade vastu, raevukas otsusekindlus, millega ta vanema venna Marcello armuavaldused tagasi lükkas, ja hetk, mil ta võttis hoopis nõuks kihluda leebe poepidaja Stefano Carracciga, kes suurest armastusest oli valmis ära ostma esimese valminud kingapaari ja lubas seda igavesti alles hoida. Mis sulnis aeg, kui ta viieteistkümne aasta vanuselt võis tunda, et on rikas ja elegantne noor daam ja teda hoiab käevangus peigmees, kes ainult sellepärast, et oli armunud, paigutas helde käega raha isa ja venna Cerullo kingaärisse. Ja missugust rahulolu ta oli tundnud: tema kujutlusvõimest sündinud kingad suurelt jaolt teoks tehtud, kodu uues linnajaos, abielu kuueteistkümne aasta vanuselt. Ja missugune vägev pulmapidu oli järgnenud, kui õnnelik ta oli. Siis aga oli piduliste sekka ilmunud Marcello Solara koos vend Michelega, jalas needsamad kingad, mida Lila abikaasa oli väidetavalt nii kalliks pidanud. Tema abikaasa. Kellega ta õieti oli abiellunud? Nüüd, kus tegu oli tehtud, kas rebitakse eest teeskluse mask ning nähtavale tuleb tegelik, koletu nägu? Küsimused, ilustamata tõsiasjad meie viletsusest. Pühendusin neile lehekülgedele päevi, nädalaid. Uurisin neid, õppisin pähe lõigud, mis mulle rohkem meeldisid, need, mis mind vaimustasid, mis mind lummasid, mis mind alandasid. Nende loomulikkuse taga oli kindlasti midagi tehtut, kuid ma ei jõudnud selles selgusele.
Lõpuks läksin ühel novembriõhtul ahastuses välja, karp kaasas. Ma ei suutnud enam taluda Lilat minu peal ja minu sees, isegi nüüd, kus minust lugu peeti, isegi nüüd, kus minu elu oli Napolist eemal. Seisatasin Solferino sillal, et vaadelda läbi jäise udu vilkuvaid tulesid. Asetasin karbi silla rinnatisele, nihutasin seda aeglaselt, natukese haaval, kuni see jõkke kukkus, nagu oleks see tema, Lila ise, kes alla plartsatab, kõigi oma mõtetega, sõnadega, õelusega, millega ta kõigile hoop-hoobilt tagasi tegi, kõige oma kombega mind endale allutada, nagu ta tegi iga inimese või eseme või sündmuse või mõttega, kõigega, mis temasse puutus, mis see ka ei olnud: raamatud ja kingad, leebus ja vägivald, abielu ja pulmaöö, tagasitulek meie vanasse naabruskonda uues, sinjoora Raffaella Carracci rollis.
2.
Ma ei suutnud uskuda, et nii heasoovlik, nii armunud Stefano oli kinkinud Marcello Solarale märgi Lila lapseeast, tõenduse vaevast, mida Lila oli enda välja mõeldud kingade kallal näinud.
Unustasin laua taga istuvad Alfonso ja Marisa, kes silmade särades juttu ajasid. Ma ei pööranud enam tähelepanu ema joobnud naerule. Haihtusid muusika, laulja hääl, tantsivad paarikesed, terrassile läinud Antonio, kes seisis armukadedusest piinatult teisel pool klaasust ning silmitses lillakat linna, merd. Tuhmus isegi kujutlus Ninost, kes oli äsja nagu peaingel ilma kuulutuseta peosaalist lahkunud. Nägin nüüd vaid Lilat, kes erutatult Stefanole midagi kõrva sosistas, surnukahvatu oma pulmakleidis, mees naeratamata kuulamas, õhetaval näol mure kahvatu laik nagu karnevalimask laubalt silmadele vajumas. Mis seal toimus, mis edasi saab? Minu sõbranna sikutas mõlema käega abikaasat käsivarrest. Ta pani kogu jõu mängu ja mina, kes ma teda hästi tundsin, tajusin, et oleks ta vaid saanud, oleks ta käe keha küljest ära rebinud, oleks seda kõrgel pea kohal hoides läbi saali marssinud, veri tilkumas loorile, ja kasutanud seda kaikana või eesli lõualuuna, et täpselt rihitud hoobiga Marcellol nägu üles lüüa. Igatahes, ta oleks seda teinud, ning sellest mõttest hakkas mul süda meeletult pekslema, kurk tõmbus kuivaks. Siis oleks ta mõlemal mehel silmad peast kraapinud, naha nende näolt maha kiskunud, neid hammustanud. Jah, jah, tundsin, et ma tahan, tahan, et see juhtuks. Lõpp armastusele ja lõpp sellele talumatule peole, ei mingeid embusi Amalfi voodis. Peksa segi