Aja müra. Julian Barnes

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

       Originaali tiitel: Julian Barnes Te Noise of Time Jonathan Cape 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Leppikson Kujundanud Maris Kaskmann Copyright © Julian Barnes 2016 © Tõlge eesti keelde. Aet Varik, 2019 ISBN 978-9985-3-4575-7 ISBN 978-9985-3-4679-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www. facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      Patile

      Üks, kes kuuleks,

      üks, kes mäletaks,

      üks, kes viina võtaks.

       Rahvasuust

       See juhtus keset sõjaaega, raudteejaama perroonil, mis oli sama lage ja tolmune kui ümbritsev tasandik. Jõude seisev rong oli kahe päevatee kaugusel Moskvast, teel itta; sõita oli veel kaks või kolm päeva; reisi pikkus sõltus söevarudest ja sõjaväe manöövritest. Oli koidujärgne hetk, aga mees – või tegelikult ainult pool meest – veeretas end madalal puuratastega kärul juba pehmete vagunite poole. Suuna muutmiseks polnud teist võimalust kui kaadervärgi esiserva nügida; ning et sõitja tasakaalu ei kaotaks, oli käru alt läbi tõmmatud köis seotud tema püksivärvli külge. Mehe käte ümber olid räpased riideribad, tema nahk oli tänavatel ja jaamades kerjamisest paakunud.

       Tema isa oli üle elanud eelmise sõja. Külapreestri õnnistusega oli ta teele asunud, et võidelda isamaa ja tsaari eest. Selleks ajaks, kui ta sõjast tagasi tuli, olid preester ja tsaar surnud ja isamaa ei olnud enam endine. Tema naine kisendas, kui nägi, mis sõda oli tema mehega teinud. Nüüd oli uus sõda, sama sissetungija oli tagasi, ainult nimed olid muutunud: nimed mõlemal poolel. Aga miski muu ei olnud muutunud: endiselt rebisid mürsud noori mehi tükkideks, ja pärast seda lõikusid neid rohmakalt kirurgid. Tema jalad amputeeriti välihospidalis keset murdunud puid. See kõik toimus suure asja nimel, just nagu eelmine kord. Tema ei hoolinud sest persetki. Las teised vaidlevad; tema ainus mure oli iga uus päev lõpuni elada. Temast oli saanud eluspüsimise vahend. Teatud tasandist allpool on inimene veel üksnes eluspüsimise vahend.

      Mõned reisijad olid perroonile laskunud, et tolmust õhku hingata, teiste näod vaatasid vaguniaknast välja. Neile lähenedes alustas kerjus röökides rõvedat kasarmulaulukest. Mõned reisijad viskasid talle meelelahutuse eest paar kopikakest; teised maksid, et ta edasi liiguks. Mõned viskasid mündid meelega nii, et need serviti maandudes kaugemale veereksid, ja naersid, kui ta neid püüdma sööstis, rusikad tsementperroonil tümisemas. See võis teisi sundida haletsusest või häbitundest raha otse tema kätte andma. Tema märkas üksnes sõrmi, münte ja palituvarrukaid, solvangud teda ei riivanud. Tema oli see, kes viina võttis.

       Kaks pehme vaguni reisijat olid aknale tulnud, püüdes mõistatada, kus nad asuvad ja kui kauaks siia seisma jäävad: mõneks minutiks, mõneks tunniks, võib-olla terveks päevaks. Teadaandeid polnud ja nad teadsid, et küsida ei tohi. Igaühele, kes uuris rongide liikumise kohta – ka siis, kui ta ise oli rongireisija –, võis külge jääda sabotööri märk. Mehed olid üle kolmekümne, nii vanad juba küll, et see õppetund neile selge oleks. See, kes kuulis, oli kõhn, närviline, prillidega mees; tema kaelas ja randmete ümber rippusid amulettidena küüslauguküüned. Tema reisiseltsilise nimi on ajaloole kaduma läinud, kuigi tema oli see, kes mäletas.

       Inimesepoolikut kandev käru veeres kõrinal nende poole. Nende suunas möirati lustakaid ridu mingist üleküla naisepilastusest. Laulja peatus ja tegi söömist tähistava liigutuse. Vastuseks kergitas prillidega mees vodkapudelit. See oli tarbetu viisakus. Millal oli kerjus varem viinale ei öelnud? Minut hiljem seisid kaks reisijat tema kõrval perroonil.

       Ja nüüd oli neid kolm – traditsiooniline viinavõtjate arv. Pudel oli endiselt prillidega mehe käes, tema seltsilisel oli kolm klaasi. Need kallati enam-vähem võrdselt täis, kaks reisijat kummardasid ning ütlesid tavalise toosti: terviseks. Kui nad klaase kokku lõid, kallutas närviline tegelane pead – tema prillidel välgatas põgusalt varahommikune päike – ja märkis midagi pominal; tema sõber naeris. Siis neelasid nad viina ühe sõõmuga alla. Kerjus sirutas klaasi, et lisa saada. Nad andsid talle veel klõmaka, võtsid siis temalt klaasi ja ronisid tagasi vagunisse. Tänulikuna alkoholisööstu eest, mis nüüd tema köndistatud keha läbistas, veeretas kerjus end järgmise reisiseltskonna poole. Selleks ajaks, kui kaks meest taas oma istmetele jõudsid, oli see, kes kuulis, juba peaaegu unustanud, mis ta öelnud oli. Ent see teine, kes mäletas, oli alles oma mälestuste alguses.

      Üks. Trepimademel

      Ta teadis vaid, et see on kõige halvem aeg.

      Ta oli seisnud lifti juures kolm tundi. Ta suitsetas viiendat sigaretti ja ta mõtted rübelesid sihitult siia-sinna.

      Näod, nimed, mälestused. Lõigatud turbapätsi raskus, mis kätt allapoole venitab. Rootsi veelinnud vilksatamas pea kohal. Päevalillepõllud. Nelgiõli lõhn. Tenniseväljakult tuleva Nita soe, mahe hõng. Higipiisad meelekohtade suunas taanduval juuksepiiril. Näod, nimed. Ka surnute näod ja nimed.

      Ta oleks võinud korterist tooli tuua. Aga närvid oleksid teda igal juhul püsti hoidnud. Ja see oleks kahtlemata veider paistnud, kui ta oleks lifti oodates toolil istunud.

      Tema olukord oli tulnud nagu välk selgest taevast, ja oli ometi täiesti loogiline. Nagu kogu elu. Nagu suguiha näiteks. Ka see tuli nagu välk selgest taevast ja oli täiesti loogiline.

      Ta püüdis mõtteid Nita juures hoida, kuid meel ei kuulanud sõna. Otsekui porikärbes oli see, lärmakas ja valimatu. Muidugi laskus see Tanjale. Ja sumises siis tolle tüdruku, tolle Rozalia poole. Kas ta punastas tüdruku peale mõeldes või tundis selle perversse vahejuhtumi üle salajast uhkust?

      Marssali eestkoste – ka see oli tulnud nagu välk selgest taevast, ja olnud täiesti loogiline. Kas võiks sedasama öelda marssali saatuse kohta?

      Jurgenseni lahke, habemega nägu; ja koos sellega mälestus ema sõrmede järsust vihasest survest tema randme ümber. Ja tema isa, heasüdamlik, armastusväärne, ebapraktiline isa, kes seisab klaveri juures ja laulab: „Tühjaks jäi ammu siin krüsanteem aiateel.”^[1.]

      Helide kakofoonia peas. Isa hääl, valsid ja polkad, mida ta oli mänginud, kui Nita südant püüdis võita, tehasesireeni neli huilatust fisnoodil, koerte haukumine, mis lämmatab ebakindla fagoti, löök- ja vaskpillide märul valitsuse terasplaatidega vooderdatud looži all. Need helid katkestas tõelise maailma hääl: lifti masinavärgi ootamatu võrin ja korisemine. Nüüd oli tema jalg see, mis rübelema kippus, paisates ümber väikese kohvri, mille ta oli vastu säärt toetanud. Ta ootas, meel äkki mälestustest tühi, pilgeni hirmu täis. Siis peatus lift kusagil allpool ja tema keha kuulas taas sõna. Ta tõstis kohvrikese üles ja tundis, kuidas selle sisu vaikselt paigast nihkus. Mis tõi talle meelde loo Prokofjevi pidžaamast.

      Ei, mitte nagu porikärbes. Pigem nagu Anapa sääsk. Ikka leiab koha, kust verd imeda.

      Ta oli siin seistes arvanud, et on oma mõtete peremees. Ent öösel, üksinduses, tundus hoopis, et mõtted on tema peremehed. Tõepoolest – ja pole pääsu saatusest,^[2.] nagu luuletaja meile kinnitab. Ega omaenda mõtetest.

      Talle meenus valu ööl enne seda, kui tal pimesoolt opereeriti. Ta oli oksendanud kakskümmend kaks korda, paisanud meditsiiniõele näkku kõik sõimusõnad, mida ta teadis, siis palunud sõpra, et see tooks miilitsa, kes ta maha laseks ja valule lõpu teeks. Las tuleb siia, laseb mu maha ja teeb valule lõpu, oli ta anunud. Aga sõber oli keeldunud aitamast.

      Nüüd polnud tal vaja ei sõpra ega miilitsat. Vabatahtlikke leidus niigi küll.

      See kõik oli alanud ühel täiesti konkreetsel hetkel, ütles ta meelele, 1936. aasta 28. jaanuari hommikul Arhangelski raudteejaamas. Ei, sai ta vastuseks, miski ei alga lihtsalt niisama, ühel kindlal hetkel ja ühes kindlas kohas. See kõik algas paljudes paikades, palju kordi, mõneti juba enne sinu sündi, välismaal ja teiste mõtetes.