Salaelud. Kai Aareleid
kokku üks valge kleit.
Pulmapäeva hommikul koputas vanaisa mu uksele. Värisevate käte vahel hoidis ta karpi. „Mamma oleks tahtnud, et selle saad sina. Võta, proovi selga. Sa oled nii tema moodi. Kas sa teadsid, et ta ootas su isa, tookord augustis, kui me abiellusime, viimasel õnnelikul suvel enne sõda?“
Kleit sobis ja on sellest ajast peale alati sobinud nagu valatult. Ükskõik kui palju ma olen kasvanud või kahanenud, ükskõik, mis elu on toonud.
2015
NENDE VIIMANE SUVI
Võõrastemaja perenaine Agathe keerab ettevaatlikult võtit. Tema siidkindas käsi vajutab lingile ja lükkab noorpaari toa ukse lahti. Ruum tundub pimestavalt valge ning vana daam seisab natuke aega lävel, raamitud pilt vastu rinda surutud, ning kissitab silmi, kuni need valgusega harjuvad.
Nad on mägedesse sõites luugid lahti jätnud ja pitskardina eest ära tõmmanud. Avatud aknast puhub sisse tuul, heljutab kardinaid ja kannab endaga rooside magusat lõhna. Vanaproua paneb silmad kinni ja hingab sügavalt sisse.
Nädala eest saabudes olid nad palunud tuba vaatega mägedele.
„Mul on kahju, aga sinnapoole on ainult üks tuba ja seal on kaks eraldi voodit,” oli tema öelnud.
„Sellest pole midagi!” oli noorik rõõmsameelselt hüüatanud. „Me tahamegi nii.”
See oli Agathe natuke rööpast välja löönud. Noorpaar, juba tükk aega koos, võib-olla viimane suvi, enne kui neid saab olema kolm või rohkem, oli olnud tema esialgne hinnang. Kakskümmend aastat kogemust, tavaliselt ta ei eksinud. Ta oli jälginud, kuidas nad taksost välja astuvad – naine oma lühikese helekollase suvekleidiga nii särav, mees ruudulises särgis kuidagi luitunud, aga siiski enesekindel ja naerusuine; kuidas nad huviga ringi vaatavad – silmad, mis näevad seda pilti esimest korda, see saab juhtuda vaid korra, oli Agathe mõelnud; ja kuidas noorik heakskiitva noogutusega midagi ütleb (kas ta ütles: „See sobib”?), ja mees noogutab ja kannab naise kohvri trepist üles.
Me tahamegi nii.
Midagi nende juures polnud klappinud. Ilmselgelt olid nad paar ega varjanud seda. Ei midagi sarjast „Kirglik kõrvalehüpe”. Need tundis ta kaugelt ära. Eriti kuna nad ise nägid alati vaeva, et usutavaid legende leiutada. Aremad võtsid isegi eraldi toad. Aga samas ei mahtunud need kaks ka lahtrisse „Avalikult tülitsev noorpaar” või „Salaja tülitsev noorpaar” või „Suhteid klaariv paar” või „Leppinud paar”. „Nädalalõpp lasteta” ei tulnud kõne allagi.
Me tahamegi nii.
Nad olid koos ja samas justkui eraldi.
Järgmisel hommikul oli kohe sadama hakanud ning noored olid pärast hommikusööki oma tuppa sulgunud. Sealt polnud tundide kaupa kostnud peaaegu mitte ühtki heli. Võib-olla noorik ütles midagi, väga vaikselt. Võibolla mees vastas midagi, veel vaiksemalt. Aga ainult võibolla. Lõuna ajal, kui majapidajanna oli supi valmis keetnud ja ära läinud, oli tema, Agathe, lõpuks noorpaari ukse taha hiilinud ja kuulatanud. Mitte ühtki häält. Just siis, kui ta oli pika kõhkluse järel käe tõstnud ja koputanud, olid kostnud mehe pominal lausutud sõnad: „Ära liiguta.”
Juba oli hilja tagasi tõmbuda, sest koputuse peale kostis toast naise reibas „Jaa, sisse!” ning tal ei jäänud muud üle kui linki vajutada ja uks lahti teha. Nad olid luugid lahti lükanud ja pitskardina eest ära tõmmanud. Avatud aknast puhus sisse tuul, heljutas kardinaid ja kandis endaga märgade rooside lõhna. Ta hingas sügavalt sisse. Roosid, minu maja, kaks võõrast noort inimest, nende asjad, veel mingi tuttav lõhn.
„Vabandust, ma ei tahtnud segada. Tulin ainult ütlema, et kell kolm pakun ma lõunat, kui soovi on.”
Noorik istus voodil ja heegeldas pikka lavendlikarva pitsiriba, mis ulatus üle voodiääre vaibale ja oli seal lopsakaks lillat tooni maoks keerdunud. Ta märkas vanaproua pilku, naeratas ja ütles vabandavalt: „Ma ei tea ise ka, mis sellest tuleb.” Ilusad pikad sõrmed ei peatunud hetkekski ja samuti – tundus Agathele – ei kustunud naeratus naise näolt kunagi päris lõpuni. Niimoodi, sissepoole, naeratab armunud naine.
Agathe raputab mälestuse maha. Ta silmitseb natuke aega kahte voodit, kahte eraldi voodit kahe eraldi inimese eraldi asjadega.
„Me tuleme, tänan kutsumast,” oli mees öelnud, siitsamast, sellelt voodilt, rätsepaistes, selg vastu seina ja pintsel käes. Värve nähes oli Agathe taibanud, kust on pärit tuttav lõhn, ta oli veel korra vabandanud ja koridori taganenud. Siiski oli tema pilk jõudnud langeda pooleliolevale lõuendile mehe ees. Portreele käsitöö kohale kummardunud naisest heleda suvekleidiga.
See ei saa võimalik olla.
„Me tahaksime kindlasti kloostri juures ära käia,” oli mees hiljem lõunalauas öelnud. „Kui kaugel see täpselt on?”
„Linnulennult ehk viis kilomeetrit, aga tee vonkleb ju mööda mäekülgi, tosin tuleb ikka ära. Ja ega autoga päris lähedale saagi, viimased paar kilomeetrit tuleb jala minna,” vastas Agathe.
Sel hetkel helises nooriku telefon. Ta hüppas ekraani vaadates natuke liiga rutakalt püsti, eneseküllane naeratus levis üle terve näo ja pani kogu ta olemuse särama.
„Vabandust,” pomises noorik, jooksis verandale ja pani klaasukse enda järel kinni.
Agathe jälgis, kuidas mees naisele järele vaatab, ja püüdis sellest pilgust midagi välja lugeda. Ärevus see ei olnud. Ärritus samuti mitte. Armukadedus – ei. Ega ka lüüasaamine. Isegi mitte ükskõiksus. See oli midagi muud kui kurbus. Kahetsus ehk? Või alistumine?
„Miks te küll nii hirmsasti seda kloostrit näha tahate?” küsis Agathe saiakorvi mehe poole ulatades. „Tänavu on nii palju vihma tulnud, kes teab, mis seisukorras tee üldse on.”
Mees murdis saiatüki pooleks ja tõstis pilgu.
„See tundub teile kindlasti imelik. Asi on lihtsalt selles, et mu isa on seda kohta omal ajal palju maalinud. Ma tahaksin teada, miks.”
„Teie isa?”
„Jah, minu isa, maalikunstnik Paul Sternberg …”
Vanaproua lusikas tardus poolel teel suu juurde.
„Võib-olla olete kuulnud,” lõpetas mees.
„Ei tule ette,” vastas Agathe napilt ja tõstis lusika huultele.
Ma teadsin, et sellel lool on järg. Ma teadsin, et ühel päeval tuleb Paul tagasi.
Noorik verandal oli vahepeal korvtooli istunud ja ühe pika päevitunud jala välja sirutanud.
Ta räägib seal teise mehega. Ta on armunud. Ja see mees siin teab. Ometi istub ta rahulikult laua ääres ja pärib kloostri järele. Räägib oma isast. Leppimine. Mehe ilme nimi on olukorraga leppimine.
Ja hüvastijätuks maalib ta naisest pilti, mis on peaaegu koopia sellest pildist, meie pildist, ja nüüd tuleb välja, et see mees, see noormees, see poiss on Pauli –
Nad on tulnud hüvasti jätma.
Just siia.
Nagu meie kunagi.
Jumal küll.
„Kahju, mind ei ole kunst kunagi huvitanud,” lisab Agathe jahedal toonil.
„Nüüd, kus ma olen siin, olen ma mõelnud, et äkki ta koguni peatus selles võõrastemajas,” ei teinud mees tema vastusest välja. „Ta pidi ju kuskil elama.” Mees võttis särgi rinnataskust märkmiku ja otsis selle vahelt mustvalge foto. „See on isa noorena. Ega teile ei meenu, et oleksite teda kunagi näinud?”
„Oh, teate, mina elan siin kõigest paarkümmend aastat, ma ei ole isegi siit pärit. Ostsin selle koha ühelt vanapaarilt, kes tõesti üüris vahel tube välja, aga neist kumbagi ei ole enam. Mul on kahju.”
„Arusaadav,” ütles mees ja pani pildi tagasi.
Ma mäletan nii selgelt, kus see pilt sai üles võetud. Tean, kes klõpsu tegi. Sellised asjad ei unune.
Noorik