19. sajandi inimene. Коллектив авторов

      Originaalväljaanne:

      DER MENSCH DES 19. JAHRHUNDERTS

      Hrsg. von Ute Frevert und Heinz-Gerhard Haupt

      © 1999 Campus Verlag GmbH, Frankfurt/Main

      Eestikeelne väljaanne:

      19. SAJANDI INIMENE

      Koostajad Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt

      Tõlkinud Ursula Vent

      Keeleliselt toimetanud Kaire Luide ja Annika Vesi

      Küljendanud ja kaane kujundanud Margus Luht

      ISBN 978-9985-2-2256-0

      ISBN 978-9985-2-2271-3 (epub)

      Eestikeelse väljaande autoriõigus:

      Avita kirjastus, 2018

      www.avita.ee

      Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku kirjaliku loata pole lubatud ühtki selle väljaande osa paljundada ei mehaanilisel, elektroonilisel ega muul viisil.

      Sissejuhatus

      19. SAJANDI INIMENE

      Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt

      Euroopa ajaloolased kirjeldavad 19. sajandit sageli kui pikka sajandit, mille alguseks loetakse juba 18. sajandi lõppu ja lõpuks alles 20. sajandi algust. Ajaloolisi piirdaatumeid võib veelgi täpsemalt määratleda: sajand algas 1789 suure Prantsuse revolutsiooniga ja lõppes 1914. aastal I maailmasõja puhkemisega.

Taolise suurejoonelise, üldlevinud kalendridaatumeid eirava periodiseeringu kasuks räägib üksjagu asjaolusid. Juba tol ajal oli paljudel tunne, et Bastille’ vallutamine ja sellele järgnenud dramaatilised muutused Prantsusmaa poliitilises ja ühiskondlikus ülesehituses juhatasid kogu Euroopas sisse uue ajastu. Samuti tajuti I maailmasõda mitmel pool ajaloo pöördepunktina. „Kodanluse ajastu on läbi,“ kirjutas Kurt Tucholsky1 1920. aastal. „Mis edasi tuleb, ei tea keegi.“

      Kodanluse ajastu aastatel 1789–1914 oli ühtlasi Euroopa ajastu, ja seda kahel põhjusel. Esiteks saavutas Euroopa majanduslik, poliitiline ja kultuuriline võim oma kõrgpunkti. Teiseks olid selle ajajärgu saavutused ja areng tuntavad kõikjal Euroopas. Ei leidunud maad ega piirkonda, kuhu need poleks jõudnud, kõik olid otseselt või kaudselt, varem või hiljem neis protsessides osalised.

      Euroopaga olid seotud ka mainitud piirdaatumid. I maailmasõda algas ja lõppes Euroopas, selles osalesid kõik tähtsamad Euroopa võimud. Ka 1789. aasta revolutsioon ulatus kaugele üle Prantsusmaa piiride, oli see siis otsene eksport, kaudne koopia või hirmunud reaktsioon kurjakuulutavale väljavaatele. Isegi sellistes riikides nagu Suurbritannia või Saksa Rahva Püha Rooma Riigi järeltulijad, kus ühiskondlikud suhted ei muutunud nii kiiresti ja järsku, vaadeldi 1789. aastat kui üliolulist ajaloosündmust, kui üleeuroopalise tähtsusega pöördepunkti. Kindlasti polnud kõik vaatlejad nõus sellega, mis revolutsioonilisel Prantsusmaal toimus: konservatiivsed poliitilised voolud mängisid kogu 19. sajandi tähtsat revolutsioonivastast rolli. Ometi lähtusid needki sellest – kuigi negatiivses ja halvustavas võtmes –, mida uut oli revolutsioon maailma toonud: universaalsed inimese ja kodaniku õigused, üksikinimese vabanemise seisuslikest piirangutest, kodanike osalemise poliitilises protsessis, kodanikest koosneva rahva suveräänsuse, riigi valitsuse sidumise põhiseadusega.

      Revolutsioon tõi inimestele – esialgu küll vaid meestele – mitte üksnes poliitilisi vabadusi, vaid uuenduste programmi kuulus ka majanduslikest ja ühiskondlikest köidikutest vabastamine. Inimesed võisid sõltumata oma sotsiaalsest päritolust vabalt elukutset valida; nad võisid maad osta ja müüa, kui nad seda vaid soovisid ja nende rahaline olukord seda võimaldas; nad võisid asuda elama sinna, kuhu nad tahtsid – kõik need muutused kandusid pikkamööda ka Prantsusmaa piiridest välja.

      18. sajandi valgustusfilosoofid olid nõudnud inimese vaimselt täisealiseks tunnistamist, 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi revolutsionäärid ja reformiliikumised vabastasid aga inimese kui majandusliku subjekti.

      See kõik lihtsustas ja võimaldas arengut, mis algas pea kõigis Euroopa maades 19. sajandi jooksul – mõnel pool varem, teisal hiljem – ja mis pööras inimeste senise elukorralduse lühikese ajaga pea peale, s.o industrialiseerimist. Vaid mõnekümne aastaga muutus kogu majanduse ülesehitus ja algas peadpööritav majandustegevus. Eelkõige mitmekordistasid oma tootmismahtu just tootvad alad (kaevandamine, tööstus, käsitöö), sest uus, kapitalistlikult organiseeritud ja masinatel põhinev tehnoloogia vahetas välja vanad, eelkõige käsitööl põhinevad tootmisviisid. Ühtlasi laienes tööstustoodangu turg, nii et võidi palgata üha rohkem tööjõudu. 19. sajandi algul sai valdav osa inimestest oma sissetuleku veel põllumajandusest, sada aastat hiljem oli aga kõik sootuks teisiti: ikka enam naisi ja mehi vahetas maatöö linnatöö vastu vabrikus. Suurbritannias, mis oli majandusarengu pioneeriks, kulges see protsess erakordselt kiiresti, kuid ka Saksamaal vähenes põllumajanduses hõivatute osatähtsus vahemikus 1780–1914 kahelt kolmandikult ühele kolmandikule. Veidi enne

      I maailmasõja algust töötas siin esimest korda rohkem inimesi tööstuses ja käsitöö alal kui põllul. Teistes, tööstuslikult vähem arenenud riikides, nagu näiteks Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias, aga ka Kesk- ja Ida-Euroopas, kujundas suurema osa rahvastiku töö- ja elutingimusi endiselt maa ja põllumajandus ning ühiskonnas andsid endiselt kõige rohkem tooni väiketalunikud.

      Mida aeg edasi, seda enam oli 19. sajandi inimene siiski tööstustööline. Tema töökohaks oli vabrik, see uus tootmisasutus, kus töötasid nüüd aega ja jõudu säästvad masinad. Vabrikus valitses ülim tööjaotus, kuigi konveierite ajastu saabus alles järgmisel sajandil. Erinevalt käsitööliste töökojast oli vabrikus rakkes palju inimesi; kogu tööjõud oli koondatud ühte kohta ning allutatud täiesti uuele, veel harjumatule ajalisele ja töökorralduslikule distsipliinile.

      Vabrik – see polnud üksnes koht, kus mehed ja naised ning esialgu ka lapsed kuni 14 tundi päevas enamasti kasina palga eest tööd rügasid. See oli ka koht, kus nad õppisid tundma uut sotsiaalset võimu ja sõltuvust. Seisid nad ju tihedalt liigendatud staatusepüramiidi alumisel astmel, püramiidi tipus troonis aga vabriku omanik. Just tema oli (vähemalt industrialiseerimise esimeses faasis) asutanud ja üles ehitanud ettevõtte ning tema langetas kõik otsused, mis puudutasid firma arengut ning selle teenistujate ja tööliste elu ja saatust. Töö kestus, päevane ja nädalane tööaeg, palga suurus ja töökorraldus – kõik see sõltus omaniku tahtest ja kehtestati ülalt alla. Alles ajapikku pidid ettevõtjad harjutama end sellega, et nende töölistel võis olla asjadele teistsugune vaade, mida nad ka väljendasid.

      Lõpuks oli vabrik ka koht, kus töölised õppisid koos töötama ja solidaarselt üksteise eest seisma ning kollektiivselt oma õiguste eest võitlema. 19. sajandil korraldasid töölised eelkõige Kesk-Euroopas suuri, pikki ja veriseid streike, millega nad püüdsid oma nõudmisi läbi suruda. Alles 19. sajandi viimasel kolmandikul moodustasid nad võimsaid ametiühinguid (Saksamaal ja Prantsusmaal) ning 20. sajandi algul hakkasid sõlmima kollektiivlepinguid.

      Mida kindlamalt sai Euroopa agraarühiskonnast industriaalühiskond, seda enam suurenes ettevõtjate ja majandustegelaste ühiskondlik prestiiž. Esimesena ja kõige jõulisemalt tõusid ettevõtjad oma maa ühiskondlikku ja poliitilisse eliiti Suurbritannias, hiljem ka kontinendil. Kuigi aadel oli – eelkõige Saksamaal ja Itaalias – endiselt domineeriv sotsiaalne kiht, mis oli hõivanud riigis kõige tähtsamad positsioonid, õnnestus majanduskodanluse (Wirtschaftsbürger) gruppidel – vabrikantidel, pankuritel, suurkaupmeestel ja ettevõtete juhtidel – end üha edukamalt selle kihiga siduda ja nendega kõikvõimalikke liite sõlmida, alates abieludest kuni poliitiliste ühendusteni välja.

      Tööstusliku pöörde algusaegadel sai nii mõnigi ettevõtja kuulsaks kui geniaalne leiutaja ja söakas eestvedaja, kuid peagi pidid nad sellest aupaistest tehnikute ja inseneride kasuks loobuma. Just viimased moodustasid tuumiku, mille arvukus ja eneseteadvus 19. sajandi jooksul pidevalt kasvas