Küsimärk on pool südant. София Лундберг
makaronidega suhu.
„Kas sa taldrikut tahad, emme?“ Elin tõusis jälle püsti ja läks kapi juurde, kuid Marianne peatas ta.
„Pole tarvis, teie sööge. Ainult lubage mulle, et te lõpetate tülitsemise. Peate kuu lõpuni vett jooma, rohkem meil raha pole.“
Erik ja Edvin liigutasid toitu taldrikul ja kahvel kriipis teravalt vastu pruune savinõusid.
„Sööge korralikult.“
„Aga emme, segada ju ikka võib? Makaronid on külmad ja kleepuvad.“
„Ja poleks olnud, kui te poleks tülitsenud. Sööge korralikult, ma ütlen.“
Edvin lõpetas söömise, Eriku pea vajus longu ja ta suskas makarone ettevaatlikult ja vaikselt kahvli otsa. Iga haru otsa ühe.
„Miks sa nii vihane pead olema?“ Erik sosistas ja vaatas Marianne poole.
„Te peate oskama süüa koos kuningaga. Kuulete. Minu jõnglased peavad ennast nii hästi üleval pidama, et nad võiksid ükskõik millal kuninga juures õhtustada.“
„No lõpeta ära. See on lihtsalt mingi asi, mida issi purjus peaga ütles. Me ei õhtusta kunagi kuningaga koos. Kuidas see sündida saaks?“ Elin ohkas ja pööras pilgu ära.
Marianne kahmas talt kahvli ja noa käest ning virutas need jõuga vastu lauda, nii et need põrkusid ning põrandale kukkusid.
„Ma ei jaksa. Ma enam ei jaksa. Kuulete või.“
Marianne korjas noa ja kahvli üles ja viis need kraanikaussi. Ta kolistas valjusti nõudega. Sedamoodi tõsiselt kurjaks läks ta siis, kui oli näljane, Elin teadis seda. Ta takistas vendi, kui need sirutasid käe, et makarone juurde võtta.
„Meie oleme söönud, emme, sulle jäi ka.“
Elin kõõritas vendade poole, kes istusid rõhutud vaikuses laua ääres, puhtaks kraabitud taldrikud ees. Edvin oma lopsakate rukkiblondide lokkidega, mida ei olnud veel maha lõigatud, kuigi ta oli seitsmene ja oli just kooli läinud. Need langesid kuldse joana kõrvadele ja kuklale. Ja Erik, vaid aasta jagu vanem, aga nii palju suurem, ka oma loomult. Tema juustes ei olnud kunagi olnud märkigi lokkidest. Marianne suges neid regulaarselt pardliga. Paljaks pöetud pea jättis nähtavale ta peast eemale hoidvad kõrvad.
„Teil on nüüd kõhud täis.“ Elin vaatas neid nõudlikul pilgul. Nad noogutasid vastumeelselt ja libistasid end põrandale.
„Kas tohib lauast lahkuda?“
Elin noogutas. Vennad kadusid ülakorrusele. Tema jäi sinna ja kuulas nõudepesukolinat. Jälgis kühmus selga, mis küürutas liiga madala tööpinna kohal. Ühtäkki liigutused seiskusid.
„Meil on ju ikkagi hea, on ju?“
Elin ei vastanud. Marianne ei pööranud ringi. Nende pilgud ei kohtunud. Kolistamine jätkus.
„Mida ma ilma sinuta teeksin? Ilma su vendadeta? Teie olete minu E-de kolmikvõit.“
„Oleksid äkki vähem vihane?“
Marianne pööras ümber. Päike paistis köögiaknast sisse, mistõttu ta prilliklaaside pind nägi määrdunud välja. Ta vaatas Elinile otsa, neelatas pingutatult ja läks siis kastruli juurde. Ajas suust lusikatäite kaupa külmi makarone sisse.
„Kas teil said kõhud täis? Kindel?“
Marianne pressis ennast köögisohvale tema kõrvale, silitas käega pehmelt ta juukseid.
„Sa oled mulle suureks abiks, ma ei saaks ilma sinuta üldse hakkama.“
„Kas meil päriselt ei ole raha? Isegi natukeseks piimaks? Sa ju ostad suitsu.“ Elin ütles viimased sõnad pominal, pilk laual.
„Ei. Sellel kuul mitte. Suitsud on varsti otsas, mul pole raha, et neid juurde osta. Lasin auto ära parandada, seda on meil vaja. Süüa tuleb seda, mis sahvris on, seal on veidi konserve. Ja kraanist tuleb vett, joo, kui näljane oled.“
„Helista siis vanaemale. Küsi abi.“ Elin vaatas talle anuvalt otsa.
„Mitte eluilmaski,“ ta raputas pead, „kuidas tema aidata saaks? Nad on ju sama vaesed kui meiegi. Mul pole mõtteski kurta.“
Elin tõusis püsti ja urgitses sügavalt kitsaste teksapükste taskust. Ta koukis sealt välja kaks kapslit, ühe kollase pliiatsijupi, kaks määrdunud ühekroonist ja kaks viiekümneöörilist.
„Mul on see.“ Ta asetas need ükshaaval Marianne’i ette üksteise otsa.
„Selle eest saab ühe liitri. Mine homme poest läbi, kui tahad. Aitäh. Saad pärast neli krooni tagasi, kui ma raha saan. Ma luban.“
Elin hiilis majast välja. Õue jahedasse videvikku. Marianne jäi vaikselt köögilaua taha istuma. Järgmine sigaret sõrmede vahel.
***
Elin luges vihmaveetorust tilkuvaid piisku. Need nirisesid pikkamisi läbi männiokaste, mis olid vooluava ummistanud. Kostis tuhmi solinat, kui need sinisesse plastmasstünni langesid, mille Marianne mingist naabertalust kohale oli vedanud. Selles oli hoitud tõrjevahendit. Tõrje. Elinile meeldis see sõna ja selle tähendus. Ta soovis, et tünnis oleks säilinud veel ivake tõrjet, mida võiks vajadusel laenata. Ta heitis nähtamatu loitsu tünni suunas ja sisistas kähedalt:
„Tõrju nüüd. Lase käia ja tõrju kõike. Kõike, mis on pahasti.“
Seal majanurga taga oli tema salajane paik. Maja tagaküljel, kuhu keegi kunagi ei viitsinud tulla, kus kadakapõõsad kasvasid tihedalt vastu majaseina ja kus okkad torkisid jalataldu, kui ta oli paljajalu. Ta oli nüüdseks juba pool oma elust seda peidupaika kasutanud. Viieaastasest saadik. Kui oli vaja omaette olla. Või kui keegi tema peale kurjaks sai. Kui isal oli keel pehme. Kui ema nuttis.
Ta oli endale okstest tooli ehitanud ja see ootas teda seal seina vastu toetudes alati. Sellel võis ta istuda ja mõelda, ta kuulis oma mõtteid palju paremini üksinda olles. Katus ja plastmassist vihmaveetoru kaitsesid ta pead vihma eest, kuigi ainult siis, kui ta istus tihedasti seina vastu surutult. Ta toetas pea tahapoole, sulges silmad, lastes vihmapiiskadel kulunud teksapüksid märjaks teha. Pükstele tekkisid tumedad laigud ning külm levis jäise tekina mööda reisi. Ta jättis jalad üha tugevneva vihma kätte, lasi neil ikka märjemaks saada, üha rohkem külmetada. Tünni langevad piisad krabisesid üha kiiremini. Ta keskendus sellele helile, loendas ja pidas numbreid meeles. Koolis oli keerulisem. Sealsed helid ei olnud kunagi puhtad, mitte kunagi nagu siin. Seal oli alati teisi segavaid hääli: kisa, juttu, sahinat, kehade hääli. Elini aju registreeris kõik, kuulis kõike. Numbrid peas segunesid, ta kaotas järje, ei suutnud keskenduda. Ta oli lootusetu juhtum, ta oli kuulnud, kuidas õpetaja seda arenguvestlustel Marianne’ile ütles. Matemaatikas lootusetu. Lootusetu kirjutamises, nii et õpetaja aru saaks, mis kirjas on. Lootusetu enamikus asjades. Pealegi kriminaali tütar. Kõik lapsed koolis rääkisid sellest, õpetajad ka, kui nad arvasid, et ta ei kuule. Nad sosistasid, kui ta möödus. Ta isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab.
Ainus, kes teda alati kaitses, oli Fredrik. Tema oli kooli kõige tugevam ja kõige targem poiss. Ta võttis Elinil ikka käe alt kinni ja tiris ta endaga kaasa, sajatas midagi neile, kes liiga tegid. Kord küsis Elin ta käest, mis sõna see selline on, see kriminaal, kuid tema vaid naeris ja ütles, et mõelgu parem millelegi muule. Millelegi, mis teda rõõmustab.
Ta aimas, et siin oli midagi pistmist sellega, et isale tuldi järele ja ta viidi minema. Politseist. Ja et ta enam kodus ei ela. Elin tundis temast iga päev puudust. Isa arvates ei olnud Elin kunagi lootusetu, tema ei saanud aru, mis mõtet on koolis tubli olla. Tüdruk oli talle ikka töökojas abiks ja sellega sai ta alati hästi hakkama. Vähemalt isa ütles nii.
Nüüd aga ei ole enam võimalik teda aidata. Mitte kunagi enam.
Maja taga oli hea istuda. Seal, kus oli kuulda vaid veepiiskade tuhmi tärinat tünnivee pinnal ja männilatvu sasiva tuule sahinat, kuulis ta