Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро
kuidas nad olid jaganud mõningaid kasinaid aegu nende abielu varajastel päevadel. Ent nad olid nii õnnelikud, et ei paistnud seda märkavat. Säästetud mündid läksid veinipudeli või kino peale. Mõnikord oli Charles teda üllatanud karikakrakimbuga, kui ta töölt koju tuli. Mia oli talle öelnud, et karikakrad on ta lemmiklilled, teades, et need on odavad. Seega valis ta teel tänavamüüjalt kimbu karikakraid. Ta kavatses duši all käia, end kenamaks teha ja üllatada siis Charlesi lõuna ajal.
Hoopis tema oli üllatunud, kui ta nägi mehe autot kodu sissesõiduteel. Instinkt lõi lõkkele, hoiatades teda mehe nime hüüdmast, nagu ta majja minnes tavaliselt oleks teinud. Ent mingi seesmine hääl käskis tal vait olla, kui ta läks läbi tühja elutoa ja kitsast vaibatatud trepist üles magamistuppa, mida nad olid jaganud peaaegu kümme aastat. Magamistoa uks oli kinni ja selle tagant kuulis ta mehe ja naise summutatud oigeid. Tema keha kirvendas adrenaliinist. Aeg jäi otsekui seisma ja tema mõistus keeldus vastu võtmast seda, mis oli juba naeruväärselt ilmne. Seda ei saanud temaga… nendega juhtuda. See oli liiga banaalne, liiga klišeelik.
Tema käsi värises, kui ta tõstis selle paneelukse juurde. Ta andis sellele üheainsa tõuke ja uks paiskus õhusosinaga lahti, paljastades kaks paari jalgu, pikad jalad sasipuntras, mehe alasti kogu pigistamas sarlakpunaseid püksikuid täiuslikult päevitunud ja ümaral tagumikul.
Need olid siiski naise rinnad, mis Mia tähelepanu kõrvale tõmbasid. Need olid koorvalged ja pringid, suurte roosade nibudega otsekui mõnelt 17. sajandi maalilt. Ta jälgis, kuidas ta abikaasa mattis oma näo nende pehmusse ja oigas, ilmselgelt nautides selle naise täiuslikkuse pidusööki. Mia tahtis minema joosta, ent ei suutnud rebida oma pilku naise rindadelt. Need olid nii ümarad, nii suured – ja need olid ehtsad, mitte aga mingi silikoontoode, mis on torgatud naha alla. Mis talle kõige rohkem haiget tegi, oli see, et Charles polnud teda üksnes petnud, vaid oli valinud ka ilusate, armideta, täiuslike rindadega naise.
„See ei ole nii, nagu sa mõtled,” pahvatas Charles, kui ta lõpuks tunnetas, et keegi jälgib. Ta oli ehmunud, nähes pikka kuhtunud kogu seismas magamistoa uksel, ilmetu, käsivarred lõdvalt külgedel, kimp karikakraid sõrmede vahel rippumas.
„Veel kolme minuti pärast oleks see olnud täpselt nii, nagu ma mõtlen,” lausus Mia rahuliku häälega, mis varjas värinat ta sisemuses.
Charles viskas linad üle naise alastuse. Naise pikad mustad juuksed tulvasid kaskaadina üle õlgade, kui ta end ühele küünarnukile tõstis. Roosa varjund levis üle tema põskede ja rindade nagu koidik mägedes.
Charles tõusis voodist, tundmata muret oma alastuse pärast. Mia pilk langes tema lõtvuvale erektsioonile, mis osutas väljapoole nagu tõmmatud mõõk. Ta pöördus vastikusega kõrvale.
„Mia, oota…”
„Hoia minust eemale!” Mia viskas karikakrad tema pihta, pöördus ja jooksis trepist alla. Ta värises nüüd ägedalt, tundes sapi tõusmist kurku. Kõik, mida ta nüüd tahtis, oli säästa mõnd raasu oma väärikusest ja minema pääseda.
Oma rutus komistas ta Charlesi golfikeppidele ja pidurdas end mehe BMW poritiival, enne kui ta garaažipõrandat tabas. Titaanist golfikepid olid Charlesi uhkus ja rõõm. Need olid maksma läinud terve varanduse ja ta kasutas neid ainult siis, kui tahtis kellelegi muljet avaldada. Ta tavatses naljatada, et tulekahju puhul on tal raske valida, kas päästa Mia või golfikepid. Vihalaine sööstis temast läbi, pöörane ja irratsionaalne. Ta võttis golfikeppide koti ja lohistas selle üle põranda, et visata oma auto pakiruumi. See oli rumal, kuid ta pidi Charlesilt ära võtma midagi väärtuslikku, nagu mees oli temalt midagi väärtuslikku ära rebinud. Golfikepid maandusid rahuldustpakkuva raksatusega. Ta sõitis minema just siis, kui Charles majast paljajalu välja jooksis, hüüdes ta nime ja sidudes vööd ümber oma hommikumantli. Mia võis ikka veel kuulda mehe häält tema nime hüüdmas.
Mia tõukas voodiriided tagasi, tõusis madratsilt üles ja ahmis õhku. Tema süda tagus metsikult. Ta ronis voodist välja ja kõndis toas edasi-tagasi, pannud peopesad lamedalt vastu palavikulist nägu. Mälestus Charlesi reetlikkusest põles nii kuumalt, et tema keha oli higine. Ta tundis iiveldust ja peapööritust. Oh jumal, mõtles ta. Tema nägu tundus udemeline nagu värske virsik. Kas ta hakkas minestama?
Ta läks vannituppa, pritsis näole jäist vett, hoidis fajansist kraanikausi äärest tugevasti kinni ja tegi sügavaid rahustavaid hingetõmbeid. Ei, ei, ei, mõtles ta, hingates aeglaselt välja. See ei olnud südameatakk. See tundus, nagu oleks süda murtud.
Järk-järgult muutus ta hingamine taas normaalseks. Mia ajas end pikkamisi sirgu ja lükkas niisked juuksed otsaesiselt tagasi. Ärka üles, ütles ta endale, vaadates peeglis oma kahvatut nägu. Charles ei olnud see hea abikaasa, kes oleks alati tema kõrval vähist paranemise igal sammul. Miks ta oli end veennud, et on? Kas tal oli mehe jaoks häid ettekäändeid leida lihtsam, kui tõega silmitsi seista?
Mia lükkas juuksed näolt, otsustades temast mitte enam mõtelda. Ta pidi oma mõtted suunama kuhugi mujale. Tema sokid sahisesid üle tolmuste põrandate raamaturiiuli juurde. Ta tõmbas välja esimese raamatu, mida puudutas: Kate Chopini „Äratamine”. Raamatud olid talle alati olnud lohutuseks ja see siin oli vana sõber. Ta viis õhukese köite musta raudvoodi juurde, lootes, et sõnad on tema trööst läbi pikkade üksildaste tundide kuni koidikuni. Väljas sadas ikka veel vihma, kuid äike oli taandunud vaikseks kõminaks kauguses. Torm oli möödumas.
Mia võitles unega, lugedes, kuni silmad raskeks läksid ja sõnad leheküljel ähmaseks laiguks muutusid. Oli väga hilja, kui ta lugemisest loobus ja raamatu kinni pani. Ta asetas selle lauale noa ja pisikese piimvalge lambi kõrvale. Laua taha oli nõjatatud puitvarrega luud. Need olid haletsusväärne arsenal öö kabuhirmude vastu. Enne lambi kustutamist vaatas ta üle magamistoa. Seinad, raudvoodi, peegel, iga puupilbas tundus vaenulik. Belle oli talle öelnud, et ta on esimene, kes selles majas pärast paljusid aastaid magab. Ta ei suutnud maha raputada tunnet, et ta tungib isiklikku ruumi. Ent Belle oli andnud talle loa jääda.
Siis mõtles ta jälle naisest, kes oli siin varem elanud, naisest, kes tõi metsikusse loodusse ilusad asjad, kes valis isolatsiooni, nagu Mia oli valinud, kelle tuba see kunagi oli olnud. See naine polnud andnud võõrale luba tema koju jääda. Seega pakkus Mia samu sõnu, mida ta oli öelnud Belle’ile, öeldes neid valjusti ilma mingi põhjuseta, mida ta oleks osanud sõnastada.
„Palun. Luba mul jääda.”
Pehme tuulehõng lehvitas kardinaid, kuigi aknad olid suletud. Mia hing jäi kinni, ta sulges tugevasti silmad ja puges sügavale teki alla. Ümbritsetud seedri lõhnast, jäänud kinni mälestustekeerisesse, teadis ta, et uni ei tule kergesti.
Mia ärkas ereda valguse peale, mis tungis sisse läbi kitsa lõhe kardinate vahel. Tema keha teki all oli higine ja löönud teki pealt, tundus kuumus suletud ruumis nagu ahjus. Ta keeras küljele, pannes kokkusurutud käed põse alla, ja tundis oma kõleda ahastuse jäänuseid. See oli olnud raske ja väsitav öö, täis visklemist ja keeramist ühelt küljelt teisele lämmatavas toas. Teda polnud kummitanud mingi naise vaim, vaid mälestused Charlesist ja temast endast õnnelikumatel aegadel. Tundus, nagu oleks Charles surnud, ainult veelgi halvem. Ta leinas kogu usalduse ja armastuse kaotust, mida nad olid jaganud peaaegu kümme aastat. Et see suhe nii kiiresti, nii julmalt läbi lõigati, jättis ta veritsema. Ta tundis valu nagu fantoomjäset.
Täielikult ärkvel, tõusis ta aeglaselt ja läks jalgu sahistades elutuppa. Tema flanellpidžaama ääred lohistasid tolmu sisse raja. Tuli oli kustunud ja külma tuha lõhn lasus raskelt õhus. See väike maja – elutuba, magamistuba vasakul, kitsas köök ja söömisala paremal, ülakorruse tuba – jääb tema koduks järgmiseks paariks kuuks. Kahvatu valgus püüdis läbi tungida kollaseks muutunud gaasriidest kardinatest, andes ruumile nukruse aura. Ta tegi ühe akendest riivist lahti ja tõukas tugevasti. Vana puitraam ragises üles.
Otsekohe kuulis ta voolava vee rahustavat heli. Mahe briis, mis tundus nagu vedelik, jahutas higi ta kehalt. Vihm oli lakanud, linnud säutsusid kärarikkalt puude otsas ning maa oli roheline ja küps. Miks ta ei suutnud tunda päeva uudsust, mõtles ta.
Rahutu