Üks väike valge tuvi. Lille Roomets
võttis ühe tiku välja, kraapsas selle põlema, süütas laual oleva küünla ning pani tikutoosi sujuva liigutusega oma taskusse.
Ta vaatas korraks minu poole ja pilgutas silma, enne kui jälle laudkonna poole pöördus: „Noorhärrad – meil on täna kohvikus eripakkumine – ostes kaheksa õlut korraga, saate küüslauguleivad pealekauba. Mis te arvate, kas lasen tüdrukul kannud lauda kanda või peate enne hea pakkumise vastu võtmist kopkad kokku lugema ja tilgutate ühe klaasi kaupa edasi?”
„Mis kopikad! Kanna aga ette! Marks just Soomest ehituselt tuli, tal on raha nagu muda!”
„No problemo, poisid!” ütles Sass muheledes. „Tüdruk kohe toob.”
Korraga avanes kohviku uks. Selle vahelt tulid sisse värinaid tekitavalt külm tuulehoog, mõned määrdunud pruunid kuivanud puulehed ning Priit, kes kohviku jaoks aeg-ajalt väiksemaid töid tegi. Ma jälestasin Priitu. Selle igavese värdja pärast olin oma rahast ilma jäänud. See juhtus siis, kui olin kohvikus alles tööd alustanud ja Priit teadis väga hästi, et ma olin ebakindel ning ei tundnud veel ei inimesi ega kohviku asju.
Priit tuli tookord sisse, küsis Sassi ja et Sassi parasjagu kohal ei olnud, siis rääkis ta väga veenvalt, et peremees oli lubanud talle eelmise kuu palga täna kindlasti ära maksta. Et kui teda ennast pole, siis uus tüdruk kassast annab. Ma küll üritasin öelda, et ootaks Sassi ära, aga Priit hakkas sõimama ja ähvardama, et tal on vaja bussile jõuda ja kui raha on lubatud, siis olgu olla. Kassas oli ainult 20 eurot ja hunnik sente. Ma andsin talle siis selle 20 eurot ja Priit tormas tigedalt välja. Buss peale ta ei läinudki, nii palju kui ma aknast piilusin.
Kui Sass sellest kümme minutit hiljem kuulis, plahvatas ta vihast ja võttis kakskümmend eurot minu palgast maha. Lisaks pidas ta pika loengu raamatupidamisest, palgaarvestusest ja sellest, kes siin kohvikus töötavad ja kes mitte. Lõpuks pani kõigile karmi keelu peale, et mitte keegi Priitu leti taha ei laseks. Isegi mitte nii lähedale, et ta üle leti küünitada saaks. Ja ühegi töö eest ei tohi keegi peale Sassi mitte kellelegi kassast raha välja maksta. Ükskõik, mida meile väidetakse. Ja mingit suurte rahade väiksemate kupüüride vastu vahetamist ei tohtinud ka olla, et keegi siia võltsitud raha pesema ei tuleks. Vahetagu oma bussipiletite jaoks raha kõrval toidupoes. Neil suurem käive ja saavad endale taolisi asju lubada.
„Hoi, Priit!” hõiskas laudkond küüru hoidvale kohvikusse sisenejale. „Tule istu ja räägi, kuidas Nuias päriselt elatakse! Meie klassist oled sina ju veel ainsana siin.”
Priit viipas viltuse naeratuse saatel neile käega, endal aga silmad vilasid üle kohviku. Ta hoidis oma keha alati veidi kühmu, nagu tal oleks külm. Priit istus lauda, lasi omale õlleklaasi ette lükata ning jõi selle ühe sõõmuga poole peale. Siis röhatas, pühkis käeseljaga suu vahust puhtaks ning ütles rõõmsat reipust teeseldes: „No näed siis, keda näha võib! Linnamehed ka koju lastud!”
„No juurte juurde ikka tuleb aegajalt tagasi tulla, jah,” teatas üks linnameestest rahulolevalt ning tellis Priidule uue õlle lauda.
Sass läks letti õllekraani taha. Priit tõusis kohmakalt tooli ümber ajades püsti ning kiirustas Sassile järele.
„Kuule, kas sa mulle kümneka saad laenata?” küsis ta sosinal. „Näed ise, vanad klassivennad kõik siin. Ma ei saa ju ometi täiesti palja püksinööbina välja paista, ma teen sul pärast jälle mingi töö selle eest!”
„Tead, kui sa oma raha teatud automaatidest kogu aeg alla ei laseks, oleksid sa rikkam kui mina,” vastas Sass pead raputades ja võttis järgmise klaasi õllekraani alla viltu kätte.
„Mees, ma olen küllalt sinu jaoks teinud igast asju, ära unusta!” urises Priit. „Kes teine sul sellised tööd nii vähese raha eest ära oleks teinud, ah? Tahad, et ma hakkan linnas rääkima, mida tean sinust ja su äridest või?”
„Su enda huvides on nokk kinni hoida, kui veel raha tahad,” ütles Sass, kuid avas siiski kassa ja andis Priidule kümneka. „Ja kulutad selle täna siin, mitte ei jookse kuskile automaatide juurde.”
„Teeme nii!” säras Priit, tema pikad näpud voltisid vilkalt rahatähe kokku, surusid selle taskusse ning kühmus kuju läks tagasi oma vanade klassivendade lauda.
Ma olin siiralt imestunud, et Sass vabatahtlikult ja nii kiiresti talle raha oli andnud. Tingimusel, et too selle siin ära kulutaks, aga ikkagi. Mõnikord pidime Annega mitu päeva oma palka välja nõudma, sest Sass tegi näo nagu oleks selle unustanud ning küsimise peale hakkas süüdimatult kinnitama, et juba maksis ju. Pärast paberites tuhnimist pistis ta aga ikka palgaraha ümbrikutesse ja vastumeelselt venis ta käsi neid üle andma.
Ma jälgisin huviga, millal Priit oma kümnekat laiaks lööma tuleb, aga see kümnekas oli tal taskusse kui kinni kleepunud ning rahakotirauad jookide ostmiseks avanesid vaid kallitel klassivendadel. Priidul aga hakkas pärast neljandat klaasi midagi sügelema. Ta sõrmed trummeldasid järjest närvilisemalt vastu lauda või õlleklaasi, kuni ta lõpuks enam vastu ei pidanud.
Priit tõusis närvilise krampis naeratusega lauast, tõmbas jope selga ning surus lahkumisel vanade klassivendade käsi, avaldades lootust, et ta neid ehk hiljem vana armsa koolimaja juures jälle näha saab. Praegu oli tal aga üks kiire asi vaja ajada. Kohviku uks avanes taas. Priit läks välja ja pahvakas jääkülma tuult tulvas sisse. Sass vaatas talle tigedalt järele, tõusis leti tagant ja kõndis akna juurde.
„Lund sajab,” ütles ta aknast välja piiludes sellise häälega nagu teataks, et nõudepesumasin on lõpetanud või et kahvlid ja noad on vaja salvrättidesse keerata või et leivakorvid on vaja enne koju minekut tühjaks teha.
„Mis ma nüüd siis tegema peaksin?” tahtsin küsida, aga olin parem vait. Vaikimine kuld ja rääkimine hõbe. Kalevipoja siil rääkis ja mis tast sai – keegi ei tea! Samamoodi see tark mees taskus – rääkis ja rohkem pole keegi temast enam kuulnud. Rääkimine toob vaid jamasid kaela ja aitäh, aga neid oli mul juba niigi piisavalt.
2.
Neljapäev, 2. november 2017, kell 20.15
Karksi-Nuia keskväljak, kohvik Kaseke
„Need idikad tellisid veel ühed õlled, kahed küüslauguleivad ja praetud pelmeenid ka,” teatasin Sassile, kes leti taga istudes telekat vaatas. Nagu ta seda alati tegi, kui keegi just leti äärde midagi tellima ei tulnud, aga suurem osa meie klientidest eelistas lauas teenindamist. Välja arvatud mehevõtueas näitsikud. Enamasti olin see aga kõigest mina, kelle pärast Sass pidi püsti tõusma. Ma oleksin ise ka osanud õllekraanist õlut lasta või lihtsamaid kokteile teha, aga Sass ei lubanud kedagi teist alkoholi lähedale.
Või oli see pigem kassa, millel ta kogu aeg pilku peal tahtis hoida. Lause „Usalda, aga kontrolli!” oli Sass enda jaoks lihtsustanud selliseks: „Ära usalda kedagi.” Kui meenutada Priitu, siis oli tal isegi õigus. Aga mina polnud ju Priit, et mind kohe üldse ei võiks usaldada. Vahet pole, mul siin kohvikus niigi piisavalt tööd. Parem ongi, kui letitagune töö jääb Sassi enda teha. Saali appi tuleb ta ju üliharva ja vaid siis, kui ma juba tõsises hädas olen.
Sass tõusis ja asus õlleklaasi täitma.
„Tead, miks on hea, et küüslauguleibasid ostetakse?” küsis ta järsku minult.
Kehitasin õlgu, kust ma pidin seda teadma. Pakkusin siiski seda, mida oma eluterve talupojaloogikaga välja suutsin mõelda: „Tervislik äkki? Leib on ju tervislik ja küüslauk ka.”
Sass raputas pead: „Pärast sellist kuumas õlis kõrvetamist ei ole seal midagi kasulikku enam alles peale hunniku kalorite, mis oleks tervislik ainult nälgivatele aafriklastele. Aga parem olgugi nad seal Aafrikas kõhnad edasi,” teatas Sass ja pistis lahtisest pakist omale vaba käega peotäie soolapähkleid põske, samal ajal kui teine käsi klaasi õllekraani all hoidis.
„Vähemalt jaksavad need tondid kiiresti joosta,” jätkas ta mälumise vahel rääkimist. „Mis muud tolku neist