Armuke. Сьюзен Виггс
oli niivõrd usin.
„Miks te naeratate?” küsis Dylan Kennedy, hääl madal ja intiimne.
„See on kaunis vaade, härra Kennedy. Pole ime, et chicagolased oma linna üle nii uhked on.”
„Seda kutsutakse Preeria kuningannaks,” ütles mees. „Ja teie peate kutsuma mind Dylaniks.”
Kathleenist liikus üle keelatusevärin. „Ma ei või.”
„Miks mitte?”
„Ma vaevu tunnen teid.”
„Te ei saa minuga nii ametlik olla pärast seda, kui ma teen seda.”
„Teete mida?”
„Seda.” Ilma pikema hoiatuseta astus mees Kathleenile väga lähedale, liikudes nii, et naine oli marmorist rinnatise ja tema pika kogu vahel lõksus. „Püsige nüüd täiesti liikumatult,” sosistas ta.
„Aga...”
„Tsss. Olge tasa.”
Kathleeni meeled täitusid mehe lähedusega. Dylan Kennedy puudutus oli nii õrn, et ta ei oleks seda ühe mehe puhul ettegi osanud kujutada. Andeka muusiku osavusega, viiulikunstniku kerge sõrmitsemisega oma pilli kaelal, pani mees ühe käe naise lõua alla, tema nägu ühele küljele pöörates. Kathleen ei teadnud, kas see oli tema ettekujutus või tegelikkus, aga ta tundis seda tundlikku sõrme õrnalt tema lõuajoont riivamas, kui pead pööras.
„Ma tunnistan, et mul ei ole palju praktikat daamile ehete külge riputamises,” sosistas mees, „aga ma olen innukas õpilane.”
„Härra... Dylan, palun. Kui te annaksite mulle kõrvarõnga, saaksin ma...”
„Ja rikuksin oma võimaluse Chicago kõige kaunima naise lähedal olla?” Mehe hääl oli Kathleeni kõrvale väga lähedal. Ta tundis nahal mehe hingeõhu sooja keerist. See tunne oli nii meeldiv, et Kathleen sulges põgusaks hetkeks silmad. Seejärel tundis ta mehe sõrmi õrnalt tema kõrvanibu kallal tegutsemas. Helde taevas, mis temaga küll toimumas on? Üks mees puudutas tema kõrvanibu ja tema ei saanud teha muud kui lasta oma sisemusel sulavõiks muutuda. Kathleen seisis täiesti liikumatult, joovastunud olekus, samal ajal kui mees kõrvarõnga tillukese kruvi kallal toimetas ja tilgakujuline ehe taas naise kõrva küljes rippus.
Siis, liiga pea, astus mees tahapoole. „Kaunis,” ütles ta, taevast sinisemad silmad säramas.
„Teie,” ütles Kathleen kõige kõrgimal häälel, „olete üks paheline mees.”
„Tõsi,” vastas too. „Sellepärast te mind nii huvitavaks peategi.”
„Mis paneb teid uskuma, et ma teid huvitavaks pean?”
„Las ma mõtlen.” Mees silitas käega lõuga, suurt keskendumist teeseldes. „Te järgnesite mulle sellele privaatsele rõdule, justkui salakohtumiseks.”
„Päris kindlasti ei teinud ma seda. Te... te võtsite mu oma valdusse, justnagu ma oleksin sõjavang.”
Mees naeris. „Armastuse vang, kullake.”
„Te ei ole tõestanud midagi peale selle, et olete veelgi pahelisem, kui ma arvasin.”
„Armas Kate, te olete lummatud.”
Kathleen ei suutnud end tagasi hoida. Ta naeris. „Te olete kõige ülbem, ennast täis...”
„Aga teie suhtes on mul õigus.”
„Te ei tea minust mitte kõige vähematki.” Kathleen lahkus rõdult, küljetsi tagasi vaibaga kaetud ruumi poole nihkudes.
Mees võttis tal käest, et tema eemaldumist peatada. „Minu esimene mõte oli, et te punastasite hetkel, kui minuga kohtusite.”
„Ei punastanud.”
„Oh, Kate. See ei olnud üksnes punastamine.” Julgem kui kunagi varem, puudutas mees naise kleidi kaeluseserva, liikudes mööda laia, U-kujulist dekolteed aeglase, kaalutletud hellitusega. „Te olite merekarbiroosa siit...” ta tõmbas sõrmega üle naise rinnapealsete ja seejärel ülespoole, kaardistades esilekerkivat rangluud, lohku kurgu alaosal ja seejärel kaela küljel, üles põsesarnale ja meelekohale „... siiani,” lõpetas ta madala, selge naeruga. „Vannun, et ei ole kunagi ühtegi naist niimoodi punastamas näinud.” Mees kummardus ettepoole ja sosistas naisele kõrva: „Kas te punastate üle kogu keha, preili Kate? Kas te punastate kogu kehaga?”
Lõpuks, lõpuks oli mees Kathleeni üle piiri ajanud. Unustades viisakaid kombeid, mida ta oli Worthi kleiti kandes järginud, viis ta käe taha ja äsas mehele. See ei olnud lahtise käega, daamilik kõrvakiil, mõeldud mehele koha kätte näitamiseks, vaid sellist sorti rusikaga antud löök, mida kasutati Conley’s Patchis kõrtsitülides.
Mees langes nagu mördiga kinnitamata tellissein. Tema keha mütsatus pani mõned inimesed peasalongist kohale kiirustama.
„Mis juhtus?” küsis härra McCormick, morsavurrud tõmblemas, kui ta Dylan Kennedy kõrvale põrandale kummardus.
Kathleen pani end valmis. Nüüd paljastab Dylan ta täpselt sellena, kes ta on – madalamast klassist immigrandi tütar, tahumatute kommetega, huumorisooneta ja õel riiukukk. Petis.
Aga Dylan Kennedy üllatas teda. Pead raputades ja käega uurivalt üle lõua tõmmates vaatas ta otse Kathleeni poole ja ütles: „Ma kukkusin.”
McCormick astus tagasi. „Seda ma näen.”
Dylan võttis vastu mehe pakutud käe ja tõusis püsti. „Ma vannun, et ei ole kunagi varem elu jooksul nii kõvasti kukkunud.” Rääkimise ajal ei lahkunud ta pilk Kathleenilt kordagi.
Ja oma alanduseks tundis Kathleen end kontrollimatus õhetuses hõõguvat. Ta ei rääkinud ja Dylan Kennedy samuti mitte, aga tema mõtted tuhisesid peas ringi. Tal on õigus. Ma tõepoolest punastan kogu kehaga.
„Suudad sa seda uskuda?” ütles Lucy Hathaway erutatult hiljem tualettruumis. „See oled sina.”
„Mis olen mina?” küsis Kathleen.
„See naine, kellest Dylan Kennedy huvitatud on.”
„Rumalus.” Kathleen võttis kapil olevalt messingist kandikult puhta linasest käterätiku ja tupsutas ülekuumenenud nägu.
„Tal on õigus.” Phoebe rääkis kadeda imetlusega. „See oled sina. Dylan Kennedy tahab sind.”
„Kuidas sa seda teada võid?”
Phoebe naeratas talle pingutatult. „Ma olen tema kohta hoolikalt uurinud sellest ajast, kui ta Chicagosse saabus.”
Lucy naeris. „Sa pead silmas, et uurisid ta sugupuud, saamaks teada, kas ta oleks sinu jaoks sobiv abikaasa.”
„Otse loomulikult. On selles midagi viga?”
„Noh, on ta siis sobiv abikaasa?” küsis Kathleen. Ta silmitses diskreetselt kätt, mis oli äsja Dylan Kennedyt tugevasti löönud. Sõrmenukid olid erkpunased. Ta pani ühe kinda enne kätte tagasi, kui teised seda märkasid.
Phoebe sekeldas oma kleidi organza-kangast rosettidega, pöördus siis ja ajas oma kleidi turnüüri kohevile. „Ta on päris kindlasti piisavalt rikas. Räägitakse, et tal on kaks miljonit oma perekonna laevandusvarandusest. Ja ta on rabavalt nägus. Ma arvan, et sa märkasid seda otsekohe.”
See mees on maa peal kõndiv jumal, mõtles Kathleen. Ta hammustas huult, et seda mitte kõva häälega välja öelda.
Phoebe loetles sõrmedel mehe omadusi. „Ta on pärit idarannikult, käis Harvardis, reisis välismaal. Räägitakse, et ta on mööda Saint Lawrence’i jõge Chicagosse kauba laevatamisega seotud. Üks tulusamaid kaubateid üldse. Pole ime, et teda nii väga himustatakse.”
„Aga abiellu siis ise temaga,” pakkus Kathleen.
Lucy raputas pead. „Ta hoiab end