Leskede klubi. POSTKAST NR 4. Eha Veem

      Trükitud AS Printon trükikojas

      1. peatükk

      „No mis te istute nagu hunnik õnnetust,” hurjutas Riina ja vajus Rolfi kõrvale pingile. „Tulge tantsima!”

      „Siin on nii hea istuda ja oma vanu konte soojendada,” muigas Rolf vabandavalt.

      „Vaat kus mul vanakesed väljas,“ pahandas Riina. „Tulite ju pidusse. Naised tahavad ikka tantsida.”

      „Ei ole lugu,” tõttas Emma naabrimehele appi. „Tantsitud kah juba.”

      „Pole siin midagi istuda, Rolf. Sass ei ole sust palju noorem, aga lööb tantsu mis mühiseb,” kiitis Riina abikaasat, kes teisel pingiotsal istet oli võtnud ja taskurätiga higist leemendavat otsaesist pühkis.

      „Kuhu sa pääsed, kui sul selline energiline teinepool on,” muigas too naisevenna suunas. „Aga nüüd peaks küll natukene vahet pidama ja ennast millegagi turgutama.” Kohtunik Berklund ja Rolf kiitsid mõtte heaks. Võtnud naistelt joogitellimused, tüürisid mehed lõkkeplatsi serva paigutatud kioskite poole.

      Bänd tegi väikese vaheaja ja rahvas valgus tantsupõrandalt üle platsi laiali.

      „Ahaa, siin te konutategi!” kuulsid naised kedagi enda selja taga ütlevat. Nad keerasid ehmunult ringi. Väga lühikeste juustega meesterahvas ruudulises lühikeste käistega pluusis, mustas nahkvestis ja teksades, arvata kolmekümnendates, polnud siiski pöördunud nende poole, vaid sättis ennast paar pingirida tagapool istuva paarikese kõrvale. Mees oli juba parajalt jokkis, kuid lonksas plasttopsikust veel midagi lisaks.

      Naised ei tihanud rohkem selja taha piiluda. Kuid noormees ei püüdnudki häält tasandada ning tema jutt kostis tahes-tahtmata nendeni.

      Tundus, et paarike ei olnud „vanast sõbrast” erilises vaimustuses.

      „Tead, jäta meid rahule ja astu edasi,” lausus pingil istunud mees võrdlemisi rahumeelselt.

      „Ohoo, või kohe nii,” läks uustulnuk kuraasi täis. „See on vaba maa ja ma võin istuda, kus tahan. Teie mind ei käsuta.”

      Paarike vaikis.

      „Kas nüüd on suu lukus? Mis te passite siin nagu kaks mömmi?” püüdis mees tüli lõkkele puhuda.

      „Ma ütlesin sulle, et hakka astuma,” ei suutnud nüüd teinegi rahu säilitada, „või ma kutsun turvamehe.”

      „Ahaa, ise ei julge, jah. „Kutsun turvamehe!”” osatas noormees. „Eks kutsu jah sõbrad kokku. Üks punt puha. Politseist löödi sind minema, nüüd suur turvamees valmis.” Hääl naiste selja taga oli veel paari pügala võrra valjemaks paisunud ning jõudis platsi servas jalutava turvamehe kõrvu, ilma et tarvitsenuks teda kohale kutsudagi.

      „Nii, milles probleem?” uuris turva lähemale astudes.

      „Kurat, Aivar!” Tülinorija hääles oli äratundmisrõõm. „Kas sa mind enam ei tunne? Tiit olen ju. Veski Tiit, noh. Tead küll.”

      „Miks ma ei tunne,” jäi turvamees neutraalseks. „Sellegipoolest tuleb peol kenasti käituda ja teisi mitte tülitada.”

      „See mu oma vana naine ju,” selgitas Tiiduks kutsutu. „Ja tema kuradi armuke. Mul on vaja nendega asjad selgeks rääkida,” õigustas mees ennast.

      „Siin pole sobiv koht,” oli turvamees resoluutne. „Kui sa ennast korralikult üleval ei pea, oleme sunnitud su minema saatma.”

      „Ahah, vaat kui tähtsaks läinud! Vana klassivenna vastu kohe vägivalda tarvitama. Okei! Ma lähen, aga pidage meeles, et see jutuajamine ei ole veel lõppenud. Küll me kohtume.”

      „Mis siin toimub?” küsis kohtunik Berklund uudishimulikult, kui mehed jookide hankimise retkelt saabusid.

      „Lihtsalt väike sõnavahetus,” lõi Riina käega. „Omadevaheline asi.”

      Naised nägid, kuidas Tiit kergelt vankuval kõnnakul tantsuplatsi poole astus. Mingi lõbus seltskond, söögid-joogid käes, maandus nende taha pinkidele ja vahejuhtum ununes.

      Alles koduteel tuli kohtunikul meelde juhtunu kohta täpsemat selgitust nõuda.

      „Ah, tavaline lugu,” lõi Rolfi õde Riina käega, kui nad mööda metsavaheteed Vanakõrtsi talu poole sammusid. Vanakõrtsil pidas Roosmaa pere väikest külalismaja ja tollel jaanilaupäeval võõrustas Parmojalt saabunud Leskede klubi seltskonda.

      „Tiit, see tülinorija tüüp,” seletas Riina, „on Veski Vaike poeg. Vaike käib mul vahel suviti abiks. Tal on invaliidsus ja raha hädasti vaja. Töötas enne postkontoris, aga see pandi kinni. No ja kus sa hing siin tööd leiad? Hakka või Viljandisse käima. Seepärast Tiitki Soome läks. Ja ega tema üksi, päris mitu poissi läksid. Mõned jäidki ja on kogu perega seal. Ei need enam koju tule. Paar tükki siiski on ka tagasi.

      Tiit käis algul Eesti ja Soome vahet. Tal pruut jäi siia maha. Seesama, kes meie taga istus. Pärastpoole Tiit enam ei tulnud. Ja kohe üldse ei tulnud mitu aastat. Vaike muretses mis hirmus. Siis poiss kirjutas, et on hea töökoha leidnud ega saa koju tulla. Külli, see Tiidu pruut, ootas ka mõnda aega, aga kaua sa, noor inime, siis ikka ootad, kui teine mingit elumärki ei anna. Leidis uue. Ja nüüd äkisti mõned nädalad tagasi ilmus Tiit välja. Väge ja tähtsust täis. Pidavat mõisas elama. Ema juurde ei jäänud. No Vaikel on muidugi ka väike korter, ainult kaks tuba. Aga ikkagi. Tiidul peab ropult raha olema, et mõisas elada,” arvas Riina teadvalt.

      2. peatükk

      Kell hakkas kümme saama, kui Leskede klubi seltskond – õed Lilleväljad, kohtunik Berklund, Saima, Rolf ja Emma – Vanakõrtsi söögitoa ovaalse laua ümber istusid ja munasoustiga ahjukartulitel hea maitsta lasid. Ilmataat oli olnud nende vastu armuline ja lasknud neil jaanitule kedagi märjaks kastmata ära pidada. Hommikupoole ööd aga olid taevaluugid valla pääsenud ja sajul ei paistnud enam lõppu tulevat.

      „Kahju, et kalale ei saa,” kahetses kohtunik Berklund pilku aknale heites.

      „Selle ilmaga ei tule asjast küll midagi välja,” oli Aleksander päri. „Pole mõtet ennast piinata. Aga ehk leiate suve peale veel aega siit läbi astuda. Te ju kõik vabad inimesed.”

      Riina naasis köögist hunniku pannkookidega.

      „Jeerum, kas sa plaanid meid paksuks sööta, või mis? Ega meil nii pikk tee kah sõita ei ole,” naeris Rolf naiste poole kiigates. Elle ja Maret ohkasid alistunult. Kodus püüdsid nad viimaste moetrendidega kaasas käia ning rohkem salati ja idudega hakkama saada, kuid siin Kortsjärvel ei tulnud sellest midagi välja. Riina pani kohe esimesel päeval asjad paika: ei mingit toiduga mängimist. Süüa tuli korralikult ja selle koha pealt polnud mõtet perenaisega vaielda. Peale kõige muu olid toidud nii maitsvad, et keeldumine ei tulnud kõne allagi.

      „Ma küpsetasin teile korpi kaasa. Kala seekord ei saa, nagu isegi näete,” ei teinud Riina venna märkusest välja, pani koogitaldriku lauale ja võttis ka ise istet. Suur purk mett ja kann hapupiimaga ootasid juba laual.

      „Ei mäletagi, millal viimati õiget hapupiima sai,” ohkas Saima ja pistis suure tüki pannkooki suhu.

      „See on meie kandi viimase lehma Vapsiku toodang. Kogu küla aitab Metsaküla Minnal heina teha ja tassib loomale head-paremat, et Minna teda ikka edasi jaksaks pidada. Vana inimene, nagu ta on. Kaheksakümmend kukub suvel. Vapsiku nime sai lehm aga seepärast, et kipub võõraid puksima. Eks loom tunne ka omasugustest puudust, ma arvan,” seletas Riina endalegi pannkooki ette tõstes.

      „Meil olid ju alguses kah ikka lehmad ja põrsad ja igasugu kodulinnud ja puha. Nagu õiges talus olema peab,” sekkus ka Sass keskustellu. „Ajapikku sai seda talupidamist koomale tõmmatud. Ei tasunud ära ja rassimist oli kole palju. Loomadega oled ju kogu aeg kinni. See külalistemaja värk on igatepidi mugavam.”

      „No