Kirjad Maarale. Andrei Hvostov
laisad ja tema peab üksi rabama, ei tähenda see, et naine ootaks mehelt olukorra lahendamist.
Lihtsalt kuulaku naine ära. Mörina ning maa kraapimiseta.
Mis on mehe jaoks muidugi tõeline „väljakutse“.
Seda on isegi raske tagantjärele kirjeldada, kuidas ma olen vihanud Eesti Haigekassat ja Eesti haridusministeeriumi selle eest, et nad panid minu naised töötama 50, 60 või ka 70 tundi nädalas.
Kuidas ma vihkasin Eesti ajakirjandust selle eest, et minu kolleegid nii kirjutavas kui ka rääkivas ajakirjanduses vaenasid Haigekassa bürokraate nende oletatava südametuse pärast ja kuidas igaühel oli ikka ja alati õiendamist koolisüsteemi puuduste ja õpetajaskonna saamatuse pärast.
Aga konkreetset vaenlast mul polnud. Erinevalt anonüümseks jäänud vene jõhkardist või intelligentsest Aarest polnud mul võimalik keskenduda konkreetsele vaenlasele, et minna ja lubada ta „kasti lüüa“.
Ainus, mis ma sain teha, oli kirjutada Haigekassa ning koolisüsteemi probleemidest n-ö majasisese pilguga. Olles oma naiste poolel, võideldes nende võitlust.
Mille eest, olgu rõhutatud, nad mulle aitäh ei öelnud.
Süsteemis teati, kes on nende mees. Polnud saladus, et nad jagavad Eesti Ekspressis kurjalt kirjutava tüübiga leivakappi ja voodit, mis tähendas seda, et naised jäid justkui süüdi selles, et käivad oma mehele asutuse asju kitumas.
MA olen kindel, et piiblis on mao lugu vildakalt edasi antud.
Asi pidi olema nii:
Üks päev tuli Eeva Aadama juurde ja kurtis, et kuule mees, see madu, igavene reo, ei anna mulle üldse rahu, kogu aeg käib pinda, lähen mina jõe äärde suplema, aga tema pistab pea roostikust välja ja susistab, kuidas keelatud puu otsas kasvaval viljal on suurepärane maitse, lähen mina vaarikaid korjama, on tema kohe platsis ja räägib, et vanatoi, see tähendab Kõigearmulisem Issand ja Vägede Jehoova, ei taha seda, et me targaks saaksime, ja nii iga jumala päev, ei saa isegi öösiti rahu, lähed põõsa taha pissile ja ka seal on madu kohal, muudkui seletab, et Eeva, kui sa keelatud puust sööd, siis saad kõik maailma asjad teada, isegi selle, miks sul on pissimise organ teistsugune kui Aadamal – mida ma muidugi tahaks tõesti teada, kui juba jutuks – aga see on ikkagi liig mis liig …, issakene, kuidas ta on mind ära tüüdanud! Ei saa minutitki omaette olla, ja seda nimetatakse veel paradiislikuks rahuks!
Viigipuu varjus pikutav Aadam kuulas Eeva kurtmist päeva, kuulas teise, tüki kolmandatki, tõusis siis lõpuks suures vihas püsti ja lubas mao üles otsida ning keerata tal, raisal, kaela kahekorra.
See oli tegelik pattulangemine. Paradiisis pole vihal ja raevul kohta, liiati tapmisähvardusel. Aga Eeva suutis lõpuks Aadama nii kaugele viia, et sel tekkis ületamatu soov anda oma naise kiusajale kere peale.
Nii nad paradiisist välja aetigi.
Ma ei saa öelda, et mul oleks suur paarisuhte kogemus, õigemini et see oleks väga variatiivne; ma olen pikemalt kokku elanud kolme naisega, aga selle kogemuse põhjal, kolm korda on ikkagi rohkem kui üks või kaks, võib kindlalt öelda, et paradiisist kaasa antud suhtepagasit arvestades on ülimalt oluline leida endale selline elukaaslane, kellega on enam-vähem üksmeel põhiküsimustes.
See on nüüd muidugi nn miljoni dollari küsimus, et mis on põhiküsimused ja kuhu paigutub mõõduskaalal ühik nimega „enam-vähem“?
Hüva. Katsun seletada.
Kui naisel ja mehel ei ole veel ühiseid lapsi, või ka eelmisest suhtest kaasa tulnud lapsi, kui ollakse lihtsalt üks paar, ütleme et nooremate inimeste paar, siis on põhiküsimuseks vaba aja veetmine.
Veetmine koos.
Mul on üks sõber, kes käis suhte sellel perioodil, mida eelmisel sajandil nimetati „kurameerimiseks“, oma tulevase naisega igal pool matkamas, metsades ja soodes, süsta ning jalgrattaga, sekka jalgsi. Telk, laagriplats, romantiline lõkkevalgus, pinisevad sääsed …
Pärast sünnitamist selgus korraga, et tema naine vihkab matkamist. Lausa jälestab. Sääskede suhtes on isegi allergiline.
Ta tegi mehe hobid kaasa vaid sellepärast, et tal oli kindel plaan see mees kätte saada.
See kõlab kuidagi halvustavalt. „Kedagi kätte saama“, see viib mõtte salakavalale käitumisele, teadlikule lõksupanekule. Ei, nii on vale mõelda.
Naisel on huvi mehe vastu ja siis ta surub hambad risti ja teeb kaasa need asjad, mis on mehele olulised.
Mõtlemata sellele, kuidas reageerib mees siis, kui ta saab ükskord tõe teada. Kui temani jõuab, et naisel on Richard Wagneri ooperitest tegelikult täielik savi.
Ma olin Liisiga aastaid elanud, enne kui see mulle pärale jõudis.
Enne seda käisime isegi Berliinis Staatsoperis „Parsifali“ vaatamas, arutasime nähtu läbi, õigemini mina tegin seda, pidasin kirglikke kõnesid sellest, kuidas „Parsifalile“ omistatud tume müstitsism on hindajate rumaluse näide ning kuidas väide, nagu oleks Nietzsche selle ooperi pärast Wagneriga tülli läinud, on ebausutav ja isegi loll jutt.
Liis kuulas mind tähelepanelikult ja noogutas kaasa. Mina rõõmustasin. Näed, sugulashing.
Aga Liisi noogutus tuli tõlkida jaapani või hiina keelde – noogutus ei tähenda nõustumist, see tähendab kõigest seda, et juttu kuulatakse ja sellest saadakse aru.
Kustkohast pidin mina teadma, et Liisil on üks haruldane omadus – ta eriti ei hooli muusikast, see jätab ta heal juhul neutraalseks, halvemal juhul ajab närvi. Nagu kassi või koera, kes võib inimeste tekitatud helidekaskaadi peale hakata küünistama ja hammustama.
Wagnerit, nagu ka Metallicat või Led Zeppelini, on targem tema juuresolekul mitte peale panna.
Ma sain seda teada natuke hilja, aga mitte lootusetult hilja. Mind päästis üks asjaolu – nimelt oli Liisi eelmisel elukaaslasel kombeks sõpradega öö läbi pidu panna ning seejuures kõvasti muusikat kuulata, ja mis hullemgi veel – Juku-Kalle võis hommikul kell neli Liisi üles raputada ja talle kõrva karjuda „hoi, musimopsti, mida sa siin magad, kuula, kui äge lugu see on!“ ja lasta talle maksimaalse tugevusega mingit alternatiivset mussi.
Liis läheb seniajani turri, kui tema kuuldes öeldakse „Ne ždali“. See on ühe vene bändi nimi.
Õnneks mina teda kunagi keset ööd üles ei raputanud, et ta elaks kaasa Wagneri ooperis „Reini kuld“ kõlavale helikatkendile, mis kujutab jumalate kolimist Valhallasse.
Liis oleks mu enda otsemaid Valhallasse saatnud.
Ent võrreldes Liisi eelmise mehe hullustega olen mina enam-vähem normaalne mees.
Mis on kindlasti oluline faktor paarisuhte püsimise juures – katsu olla veits mõistlikum kui su paarilise eelmine mees või naine.
Aga kui sul pole eelmise suhte purunemise õpetlikku, hoiatavat ja kainestavat kogemust, siis jääb vaid loota, et jumal on sinuga, et ta hoiab sind.
Hipel, minu esimesel naisel, polnud eelmiste suhete kogemust.
Ega minulgi. Ma olin temaga kokku saades loll mis loll.
HIPE põdes tüüpilist üheksakümnendate alguse haigust – tema jaoks oli maailma kõige ägedam asi ilma rahata ja kindla plaanita reisimine, see tähendab hääletamine koos endasugustega, et siis ööbida magamiskotis kusagil linnapargis, põllul, silla all, toitudes puu otsast nopitud virsikutest ja kusagil McDonaldsis kellegi lahke tüübi ostetud burksist.
Iseenesest mind sellise reisimisega seotud ebamugavused ei ehmatanud. Ma olin mõned aastad enne seda vene sõjaväes olnud, ja see, mida ma seal sõin või millistes tingimustes magasin, laskis hääletamisel kogetud ebamugavusi paista kolmandajärgulise kuki-mukina.
Põhiline, mis mulle ei meeldinud, oli teadmatus.