Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk. Люси Уорсли
tema vanimalt pojalt, kes nüüd tema kõrval seisis ja ootas. Walesi prints, väga turske viiekümne viie aastane mees, oli olnud nooruses sageli vanematega konfliktis.10 Aga viimastel aastatel oli temast saanud osavõtlik ja kahetsev poeg, kes käis tihti ema vaatamas ja leiutas vidinaid, et tema elu mugavamaks muuta. Nüüd oli ta määratud prints-regendiks, oma haige ja eemal viibiva isa ametlikuks asendajaks.
Kuigi Charlotte’i priske ja ülitäpne poeg oli tema kõrval, oli kuninganna üksildane ja igatses oma mehe järele. „Soovin, et oleksin koos kuningaga,“ ütles ta ikka. Charlotte oli George’iga abiellunud seitsmeteistkümneaastaselt, samal õhtul, kui saabus oma kodukohast Saksamaal Mecklenburgis Londonisse. Abielu oli kokku lepitud, kuid sai sellegipoolest tuntuks truuduse ja õnnelikkuse tõttu. Charlotte teadis, et ta on suremas. Ta tahtis jõuda oma armsasse, armsasse Windsorisse mitte vaid selleks, et jätta hüvasti abikaasaga, vaid ka selleks, et hävitada teatud erapaberid.11 Ent selle asemel pidi ta passima siin, Kew’s.
Kuninganna tubade kohal valmistusid tema tütred printsessid Augusta ja Sophia samuti pulmadeks. Nagu nende vennad, peigmehed, olid nemadki vallalised, keskealised ja rahulolematud. Sääraste sündmuste puhul pidid nad riietuma ühesugustesse triibulistesse kleitidesse, et näidata oma kuulumist rõõmsasse kampa. Charlotte nõudis, et kõik õukonnas käituksid endiselt möödunud rõõmsamate aegade kommete järgi.
Tegelikult olnuksid Augusta ja Sophia peaaegu ükskõik kus mujal kui Kew’s. Charlotte leidis, et tema tütardel on kohatu käia seltskonnas, kui nende isa on haige. Nende avalikkuse ette ilmumine olnuks suurim sündsusetus, väitis ta.12 Kuid kuninga haigus oli kestnud nüüdseks aastaid ja printsessid olid kohutavas ja ebamäärases olukorras. Kui nad oleksid kunagi oma eraldatusest välja ilmunud, võetuks seda tunnistusena, et kuninga perekond on kaotanud lootuse tema tervenemiseks, ja seda ei oleks Charlotte talunud.
Kew’s lõksus, olid Augusta ja Sophia hakanud selle vaikust vihkama ja nimetasid seda nunnakloostriks. See oli printsessidest ohtlik nali, sest tollal kutsuti nunnakloostriks ka bordelli. Tõepoolest, Sophia oli andnud emale ühe tema paljudest ebaseaduslikest lapselastest, tuues ilmale vallaslapse. Lapse isa oli üks kuninga toapoistest, härrasmees, keda kirjeldati jõleda vana saatanana, küllalt vanana, et sobida ta isaks, ja selgete joomajälgedega näos.13 Ja nii elasid printsessid oma üksildast elu, eraldatuna maailmast, kohtudes vaid väheste inimestega, kired üle keemas.14 Kui Charlotte’i hoiatati, et tema elu ligineb lõpule, oli ta nutnud ja öelnud Augustale: „Lootsin näha teid kõiki õnnelikuna ja nüüd kardan, et ei jõua oma südamesoovi täitumist ära oodata.“15
Augusta ja Sophia arvates oli vendade pulm vähemalt kõrvalekaldumine nende tavalisest igavast rutiinist. Lossis valitses ebaharilik sagin, alumise korruse salongis seati tseremooniaks üles altarit ning kaheksa kuningliku põlve tarvis toodi kohale neli punast sametpatja. Iidne hõbevaagen oli kuninglikust kabelist spetsiaalselt Kew’sse toodud.16 Invaliidi mööblit täis elutuba oli kuninglikuks pulmaks veidi kummaline paik, ent tavadest peeti kinni nii palju kui võimalik.
Veidi enne nelja hakkas perekond kogunema, prints-regent juhatas ema tema kohale altari lähedal. Heleda puittahveldisega seintega, kipaka põranda ja iidse kaminaga kitsuke ruum oli peagi rahvast tulvil. Külalisteks oli valitud seltskond, teiste seas peaminister ja lordkantsler, talitust pidi juhtima Canterbury peapiiskop. Prints-regent oli valmis pruute üle andma ja peigmeestele seati koht valmis.
Kaks paari olid Clarence’i hertsog William, kes pidi abielluma Saksi-Meiningeni printsessi Adelaidega, ning tema noorem vend, Kenti hertsog Edward, kelle tulevane abikaasa oli Saksi-Coburgi printsess Victoire.
Nimed ja tiitlid sätendavad nagu teemandid kaelakees, kuid nende taga on väga erinevad iseloomud ja lootused. Esimesena astus altari ette William, tulevane kuningas William IV. Viiekümne kahe aastast Williami kutsuti teravatipulise kolba tõttu üleüldiselt Kookospeaks. Ta oli libateaduse frenoloogia õnnetu ohver. Frenoloogia järgi määras peakuju inimese iseloomu ja Williami kolp arvati viitavat vaimsele ebastabiilsusele. „Mida võiks oodata mehelt,“ kommenteeris keegi, kes Williami tundis, „kelle pea on nagu ananass?“17 Tegelikult ei oodatudki Williamilt midagi erilist. 1818. aastaks oli tal seljataga kaks karjääri: üks kuninglikus mereväes, teine näitlejatar Dorothy Jordani armukesena. Samasugune priiskaja nagu tema kuninglikest hertsogitest vennad, oli William elanud proua Jordani teenistusest, kuni jõudis järeldusele, et jõukas pärijanna sobiks talle paremini. Sel hetkel hülgas ta naise tseremoonitsemata.
Williami pruut oli kahekümne viie aastane, temast rohkem kui poole noorem. Saksi-Meiningeni printsess Adelaide pidi suurepäraselt mõistma, et ta valiti meeleheitest. Isegi pärast seda, kui abielu oli Williamile peale sunnitud kui avaliku kohuse akt troonipäriluskriisi tõttu, oli ta näinud vaeva, et leida pruut, kes oleks nõus talle naiseks tulema.18 Adelaide oli tegelikult üheteistkümnes noor daam, kellele ta ettepaneku tegi.19 Nüüd saatis prints-regent Adelaide’i käevangus salongi, tema teise käe külge klammerdus Victoire. Adelaide oli täiesti keskmist kasvu, ent kuna ta ei suutnud tugevat muljet avaldada, on temast maha jäänud arvamus, et ta oli ebatavaliselt lühike. „Väike hästi kasvatatud suurepärane naine,“ oli ühe Briti õukondlase soodne otsus; „Vaene pisike hädapätakas,“ kõlas aga teine arvamus.20 Isegi täna ei suutnud ta muljet avaldada hoolimata oma hõbekangast kleidist ja imelisest teemantpärjast peas.21 Ta oli saabunud Saksamaalt vaid nädal varem ning peatunud Grillioni hotellis Albemarle Streetil. Nagu selgus, olid Adelaide’i värvitusel oma head küljed. Temast sai kuningliku perekonna rahustav, lepitav, armastav ja armastatud jõud. Adelaide ja Victoire, kes ei osanud inglise keelt ning kellel ei olnud siin võõral maal lähedasi, olid juba saanud liitlasteks. Naid said vähemalt „rääkida sama keelt, see teeb neist nii suured sõbrad“.22 Altari juures silmitses William lähenevat Adelaide’i sügavate kõhklustega. Neiu oli vaid veidi vanem kui tema ebaseaduslikud lapsed. Tema vanem vend oli teinud oma abielust kohutava segapudru ja elas naisest lahus. Tundes süüd sellepärast, kuidas ta oli kohelnud oma näitlejannast kallimat proua Jordanit, lubas William endale, et tal on ees uus algus. „Ma ei tohi, ma ei saa teda halvasti kohelda,“ tõotas ta.23 See ei olnud heaendeline algus. Teine paar, Kenti hertsog Edward ja Saksi-Coburgi printsess Victoire olid kord juba abiellunud, sama aasta mais luterliku tseremooniaga. Laulatus oli toimunud Victoire’i kodumaal Coburgis tema suguvõsa lossi Ehrenburgi Hiiglaste saalis. Nüüd laulatati nad uuesti anglikaani kiriku reeglite järgi. Kui troonipärilus tuli korraldatud abielu abil joonde saada, tasus kanda hoolt, et abielu oleks seaduslik.
Oma lühikese teravaotsalise peaga venna kohal kõrguv Kenti hertsog Edward oli pikka kasvu ja tüsedusest hoolimata sõjamehe hoiakuga. Ta oli suurema osa juukseid kaotanud. Vaatamata allesjäänud juuksetuttide kehvale värvimisele oli ta välimus muljet avaldav ning teda võis endiselt pidada kenaks.24
1767. aastal sündinud mees, kellest sai kuninganna Victoria isa, oli olnud kuninganna Charlotte’i viieteistkümnest lapsest suurim.25 Ta oli vendadest vaiksem ja rahulikum, rääkis aeglaselt ja sihikindlalt viisil, mis oli ühtaegu lahke ja viisakas.26 Nooruse oli Edward veetnud Hannoveris sõjaväeakadeemias ja kolinud siis Genfi. Seal tekkisid tal võlad, näitlejannadest armukesed ja siis, tõsisemalt, kallim, kelleks oli muusik Adelaide Dubus.
See Adelaide kinkis Edwardile pisitütre Adelaide Victoire’i, tulevase kuninganna ebaseadusliku varjatud poolõe. Kuid Adelaide Dubus suri sünnitusel ja ka väike Adelaide Victoire ei elanud palju kauem.27 Edward ei suutnud sellest üle saada. Leinav ja võlgades, naasis ta Londonisse. Paraku tegi ta seda isa loata. George III, kes oli protokolli rikkumise tõttu vihane, saatis Edwardi otsekohe Gibraltarile, ehk lootuses, et poeg tekitab seal vähem piinlikkust.
Edwardi ülesanne Gibraltaril oli juhatada kuninglikke musketäre, keda kutsuti sageli (populaarse proosaantoloogia järgi) ülejooksikuteks, kuna nad meelitasid teistest rügementidest üle parima välimusega mehi.28 Nende uue koloneli head kavatsused ei kandnud tavaliselt vilja. Talle meeldis pista oma nina kõigi teiste asjadesse ja ta pidas nii tohutut kirjavahetust, et tema nime ei öeldud riigiametites kunagi ilma ohkamata.29
Wellingtoni