Putukate planeet. Imelikest, kasulikest ja vaimustavatest mutukatest, kelleta me elada ei saa. Anne Sverdrup-Thygeson
sulle järgmine kord mõni putukas närvidele käib, mõtle selle peale, et see loomaselts on olnud Maa peal juba väga ammu enne dinosaurusi. Minu meelest väärivad nad juba selle pärast tibake lugupidamist.
1. PEATÜKK
Väikesed laheda disainiga olevused
MILLISED NEED VÄIKESED olendid, kellega me maakera jagame, siis väliselt on? Järgneb putukaehituse kiirkursus, kus me näeme, et putukad oskavad hoolimata oma tagasihoidlikest mõõtmetest loendada, õpetada ning üksteist ja meid ära tunda.
Kuus jalga, neli tiiba, kaks tundlat
Mis asi on õigupoolest putukas? Kui sa mõnes olendis kahtled, siis on hea mõte lugeda alustuseks üle tema jalad. Enamikul putukatel on nimelt kuus jalga, kõik kinnitunud keha keskosale.
Järgmine samm on kontrollida, kas mutukal on tiivad. Ka need kinnituvad keskosale. Enamikul putukatel on neli tiiba: kaks esitiiba ja kaks tagatiiba.
Kaudselt oled nüüd teada saanud putukate ühe olulise tunnuse, nimelt et nende keha koosneb kolmest osast. Lülijalgsete hõimkonna ühe esindajana koosnevad putukad mitmest segmendist ehk lülist. Putukatel on need kokku kasvanud kolmeks küllaltki silmatorkavaks ja selgesti eristuvaks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks.
Vanad lülid on ikka veel näha kui vaod või täkked paljude putukate kehapinnal, nagu oleks keegi neid terava asjaga nüsinud, ja see ongi andnud hõimkonnale nime: sõna „insekt” tuleneb tegusõnast insecare, mis tähendab sisse lõikama.
Eesmine kehaosa, pea, on umbes nagu meiegi pea – seal paiknevad suu ja tähtsamad meeleorganid: silmad ja tundlad. Putukatel ei ole kunagi rohkem kui kaks tundlat, aga silmade arv ja tüüp võib kõikuda. Ja muuseas: putukate silmad ei pruugi sugugi asuda ainult peas. Ühel pääsusaba liigil on silmad peenisel! Isane kasutab neid paaritumisel õige asendi leidmiseks. Ka emasel on silmad taguotsal ja ta kasutab neid, et järele vaadata, kas munad on munetud õigesse kohta.
Kui pea on putukate peamine meelekeskus, siis keskmine kehaosa – rindmik – on transpordikeskus. Põhiosa sellest täidavad suured lihased, mida läheb vaja tiibade ja jalgade kiireks liigutamiseks. Tasub meeles pidada, et erinevalt kõigist teistest loomadest, kes lendavad või hõljuvad – linnud, nahkhiired, lendoravad, lendkalad –, ei ole putukatiivad moondunud käed või jalad. Need on omaette liikumisaparaat, mis lisandub jalgadele.
Tagakeha, mis on enamasti suurim kehaosa, hoolitseb sigimise eest ja seal asub ka lõviosa putuka soolestikust. Kõige tagumisest otsast väljuvad soolestikku kogunenud jäätmed. Nagu enamasti ikka. Roosi-pahkvaablase tibatillukesed vastsed, kes elavad oma vastseelu pahas, mille taim nende ümber ehitab, on hästi kasvatatud. Oma pesa ei tohi ju rüvetada ja kuna nad on suletud ühetoalisse ilma kempsuta korterisse, siis tuleb häda kinni hoida. Alles siis, kui vastsestaadium on möödas, ühendatakse omavahel sool ja pärak.
Elu ilma selgroota
Putukad on selgrootud loomad, see tähendab, et neil puuduvad täielikult selgroolülid, luustik ja liigesed. Nende asemel katab neid skelett. Kõva, aga ometi kerge välisskelett kaitseb pehmet sisemust kokkupõrgete ja muude katsumuste eest. Kõige välimine on vahakiht, mis kaitseb putukaid kuivamise eest – just kuivamine on putukate suurim hirm. Ehkki putukad on pisikesed, on neil oma väikese ruumalaga võrreldes suur pindala, mis tähendab riski, et hinnalised veemolekulid aurustuvad ja muudavad nad rabedaks nagu kuivatatud kala. Vahakiht on oluline, et hoida tallel pisimatki niiskusekübet.
Sama materjal, mis moodustab keha ümber skeleti, hoolitseb ka jalgade ja tiibade eest. Jalad on tugevad õõnsad torud, millel on rida lülisid, mis võimaldavad joosta ja hüpata ja muid toredaid asju teha.
Samas on väljaspool asetseval skeletil ka oma miinused. Kuidas sa kasvada saad, kui sa niiviisi kammitsetud oled? Kujuta ette keskaegses raudrüüs kuklitainast, mis muudkui paisub ja kerkib, kuni enam kuhugi ära ei mahu. Aga putukad teavad, mida teha: nad kasvatavad vana raudrüü alla uue, mis on algul pehme. Vana, kõva raudrüü praguneb ja putukas poeb oma kulunud nahast välja, nagu sina koorid seljast liiga kaua kantud särgi. Nüüd tuleb tal end sõna otseses mõttes puhevile ajada, et uut pehmet raudrüüd võimalikult suureks paisutada, enne kui see tardub ja kõvaks muutub. Sest kui uus nahaskelett on kõvastunud, on kasvuruum paika pandud, kuni järgmine nahavahetus pakub taas uusi võimalusi.
Kui sulle näib see väsitav, siis võiks sind lohutada teadmine, et need keerukad nahavahetusprotsessid (mõne üksiku erandiga) toimuvad ainult putuka elu alguses.
Muutuse tund
Putukaid esineb kaht tüüpi: ühed, kes muudavad end nahka vahetades järk-järgult, ja teised, kelle muutus lapsest täiskasvanuks toimub järsku. Seda muutust nimetatakse metamorfoosiks ehk moondeks.
Esimese rühma esindajad – kiilid, rohutirtsud, prussakad ja lutikad – muudavad kasvades oma välimust järk-järgult. Umbes nagu meie, inimesed, ainult meie ei pea kasvamiseks vahetama välja kogu nahka. Nende putukate lapsepõlve nimetatakse nümfieaks. Nümf kasvab, vahetab mõne korra välisskeletti (kui mitu korda, sõltub liigist, aga enamasti kolm kuni kaheksa korda) ja hakkab üha enam sarnanema oma valmikuversiooniga. Kuni ajab viimast korda nahka, ronib oma üpris äratrööbatud vastsenahast välja ja – voilà – ongi saanud täiskasvanuks, kellel on heas korras tiivad ja suguorgan!
Teist tüüpi putukad teevad läbi täismoonde – nende muundumine lapsest täiskasvanuks on pealtnäha lausa maagiline. Meie oma inimmaailmas peame pöörduma muinasjuttude ja ulme poole, et leida näiteid säärasest moondumisest: konn, kes muutub printsiks, kui teda suudelda, või Minerva McGonagall, kes suudab end kassiks muuta. Putukatel ei käivita moondumist ei suudlemine ega võlusõnad. Moonet juhivad hormoonid ja see kujutab endast üleminekut lapseeast täiskasvanuks. Kõigepealt koorub munast vastne, kes ei ole üldse selle putuka moodi, kelleks ta lõpuks muutub. Tihtipeale näeb vastne välja nagu pikergune kahvatukollane kott, ühes otsas suu ja teises pärak (kuigi on olemas ka väärikaid erandeid, nagu terve hulk liblikavastseid). Vastne teeb läbi mitu nahavahetust ja läheb iga korraga suuremaks, aga näeb muidu enam-vähem samasugune välja.
Maagia toimub nukujärgus – puhkejärgus, mil putukas teeb läbi imepärase muundumise anonüümsest „kottloomast” uskumatult keerukaks ja peenelt konstrueeritud täiskasvanud isendiks. Nukukookonis ehitatakse putukas tervenisti ümber nagu legokujuke, kel võetakse kõik klotsid üksteise küljest lahti ja pannakse seejärel uuesti kokku, aga hoopis teisel moel. Lõpuks nukukest lõheneb ja välja astub „imeilus kirju liblikas” – kui kasutada väljendit minu lemmiklasteraamatust „Röövikul on kõht tühi”.
Täielik muundumine on geniaalne väljamõeldis ja kahtlemata kõige paremini toimiv variant. Enamik putukaliike Maal, 85 protsenti, teeb läbi säärase täismoonde. Nende liikide hulka kuuluvad kõige suuremad putukarühmad, nagu mardikad, herilased, liblikad, kärbsed ja sääsed.
Asja geniaalsus seisneb selles, et sa saad lapsena ja täiskasvanuna kasutada kaht täiesti erinevat toidulauda ja elukohta ning panustada igal eluetapil ihust ja hingest oma põhiülesandesse. Maismaavastsed võivad olla söömismasinad, kelle tähelepanu keskmes on energia ahnitsemine. Nukujärgus sulatatakse kogu kokkuahmitud energia ümber ja kulutatakse uue organismi, lendava olendi peale, kelle eesmärk on sigimine.
Juba vanas Egiptuses teati, et vastsete ja valmikute vahel on seos, aga ei saadud aru, milline. Ühed arvasid, et röövik on äraeksinud loode, kes võtab lõpuks aru pähe ja poeb munasse tagasi – võtab nuku kuju –, et siis lõpuks ilmale tulla. Teised väitsid, et tegemist on täiesti erinevate isenditega ja esimene sureb, et tõusta üles uues rüüs.
Alles 17. sajandil võis hollandlane Jan Swammerdam oma mikroskoobiga näidata, et röövik ja valmik on kogu aeg üks ja sama isend. Nimelt oli mikroskoobi all näha, et kui röövik või nukk ettevaatlikult lahti lõigata, võib pealispinna alt leida valmikute selgeid