Sellised me oleme. Golnaz Hashemzadeh Bonde
küll.”
Arst toetub uksepiidale. Ta pole isegi sisse tulnud. Jäi ukse juurde seisma, minust mitme meetri kaugusele. Nagu oleks tegemist nakkusega. Vähk. Surm.
„Kahjuks küll.”
Ma tõusen püsti.
„Sul ei pea kahju olema. Ma ei ole veel surnud.”
Võtan huulepulga välja ja värvin huuli. Näitan, et olen tugev. Ma lähen minema. Lähen arstist mööda. Nad hüüavad mulle järele, aga mina astun edasi. Kiirustades, kiirustades, et mitte pöörduda, viskuda arsti käte vahele, anuda lohutust. Paluda sooje lubadusi ja lohutust.
Alles siis, kui koju jõuan, näen, et ripsmetušš on mööda kogu nägu laiali valgunud. Et huuli olen värvinud üle kontuuride. Et ma näen hirmuäratav välja. Et ma ise olen nõid. Hernehirmutis. Inimtopis. Surnu. Olen keegi, kes ei oska olla elus.
4
Mul on jäänud elada kuus kuud. Või mõni nädal. Või paar aastat. Istun diivanile, nägu pesemata. Lihtsalt istun, käed põlvedel, ja mõtlen, mida siis nüüd tegema peab. Mida teeb inimene, kes sai teada, et sureb.
Vaibal seisavad korvid, pabereid täis. Nad on siin seisnud kuude kaupa, võib-olla terve aasta. Tuleb mõte, et kui nad siin nii seisavad, peaksin ma nendega midagi ette võtma. Neid sorteerima. Võib-olla peangi seda nüüd tegema. Oma paberid läbi vaatama. Vaatama, et kõik oleks korras. Vanad telefoniarved. Kontode väljavõtted. Maksudeklaratsioonid. Mõtlen, et tegelikult ei ole mul kunagi olnud põhjust neid korve soetada. Et kõik tuleks ära visata. Lihtsalt kõik ära visata.
Seda peab nüüd tegema Aram. Hiljem. Pärast.
Ma võtan laualt märkmiku ja pastaka. Hakkan märkmeid tegema. Tuleb pähe, et kõik minu märkmed on ju samuti neis korvides. Peaksin vähemalt need välja otsima, ära viskama. Mida Aram küll mõtleb, kui neid loeb. Ta saab siis aru, kui üksik ma olen olnud. Kui vihane ma olen olnud. Ma peaksin tahtma teda selle eest kaitsta, kuid ei taha. Las tunneb! Las tunneb minu valu. Tean küll, et see on vale, et mu emainstinkt peaks ütlema mulle midagi hoopis muud. Aga ei ütle, las siis olla nii, nagu on. Pastakas libiseb üle paberi. Ma tahan teada, mis minust maha jääb. Kui Masoodist lahutasin, võttis mees kõik endale. Minule ei jäänud mitte midagi. Pärast seda olen natuke asju kogunud. Kogunud, üles ehitanud. Üles ehitanud turvatunde. Üles ehitanud tuleviku. Aga seda ei olegi. Ma puhken naerma. Mingit tulevikku ei olegi. Mõtle, kui inimesed teaksid. Et sa paned nii palju aega magama selle peale, et välja mõelda ja planeerida oma tulevikku ja siis seda äkki polegi. Kes oleks võinud arvata.
Kas oleksin elanud teisiti, kui oleksin teadnud? Vilistanud sellele, et töötasin vahetus vahetuse järel? Elanud krediitkaardi peal ja jätnud endast maha suured võlad? Ma ei ole kindel. Võib-olla. Arvatavasti. Ma tahan öelda – miks ka mitte. Mis mõte oleks mind takistanud?
Ma kirjutan. Korter, kus ma elan. Kuldehted pangaseifis. Need saatana Telia-aktsiad, millega nad meid ninapidi vedasid. Raha hoiukontol. Tagavara riidekapis. Ma kirjutan, loen kokku. Seda on palju. See on suur summa!
Korraks mõtlen, et see on suur summa niisugusele nagu mina. Aga ei, vale puha. Siin riigis on palju inimesi, kes siin on sündinud ja üles kasvanud, aga kellel ei ole, kes ei saa, kes ei saanud. Kes olid liiga mugavad, liiga laisad. Kellel ei ole nii palju kui minul. Kes ei jäta endast mitte midagi järele.
Raha ei ole palju mitte ainult niisuguse jaoks nagu mina. Raha on palju. Raha on Arami jaoks palju. Kui ta seda ei mõista, võib ta selle endale sinna pista! Sõjalaps. Ta peab olema tänulik. Ta kindlasti ongi tänulik, ma tean. Raha kulub temale rohkem ära kui mulle. Temal on suurem võimalus kui minul elada, ellu jääda. Mitte ainult sellepärast, et ma suren. Vaid sellepärast, et mul ei ole kunagi seda võimalust olnud. Ellu jääda. See, millega ma sündisin, kuhu ma sündisin, oli võime ellu jääda. Ma kasvasin suureks, et ellu jääda. See on teine asi kui elu siin. Ma ei tea, kas mu tütrel on see olemas, see võime üle elada. Võib-olla tõesti, mu tütar sündis ju peaaegu varjendis. Aga mitte tema sõbrad. Mitte need lapsed, kes sünnivad Rootsis.
Ma mõtlen jälle arsti peale, arsti peale seal tervisekeskuses. Tema pisaratele. Mille üle temal küll nutta on?
5
Ema pandi mehele, kui ta oli üheksa-aastane. Neid sõnu pole kerge lausuda. Mul on häbi seda teha. Nagu kiidaksin ma selle heaks, kui seda üldse nimetan. Nii et ma parem ei nimeta. Ema oli üheksane ja mu isa oli kakskümmend seitse. Siis ei olnud see midagi ebatavalist. Kuid ma ei usu, et tavalisus ema jaoks tähtis oli. Et see mõjutas seda, mis tunne emal oli, kui ta pidi oma vanemate juurest ära minema ja astuma seksuaalsuhtesse võõra täiskasvanud mehega.
Oma isa peale ma ei saa kuri olla selle pärast, et ta tegi, nagu tegi. Kuid ma mõtlen selle tüdrukukese peale, kes ema tollal oli, ning mõte temale tekitab minus rohkem ematundeid, kui mul omaenda lapse vastu üldse on olnud. Ma mõtlen selle tüdruku peale ja arutan, et kui ma saaksin tema päästa, siis päästaksin ma ka enda. Kui ma saaksin ta päästa, päästaksin ma ka oma tütre.
Ema oli kaheteistkümneaastane, kui ta sünnitas Maryami. Mu süda tilgub verd nende mõlema pärast. Kaheteistkümneaastane tüdruk, vastsündinu süles.
Vastsündinu, kelle peamine turvatugi on kaheteistkümneaastane.
Ma ei tea, mis tüdruku sees toimus. Kuid ma arvan, et ta lülitas ennast välja. Ma arvan, et see on ainus, mida teha saab. Kaheteistkümneaastane, beebi süles. Milleks teda meile vaja oligi?
Ta jäi varakult üksikuks. Kui isa suri, oli ema kolmekümne seitsmene ja tal oli seitse last. Ei olnud kuigi oluline, et isa suri. Ta oli kaua põdenud. Ema jaoks oli ta võib-olla nagu veel üks laps. Ma ei tea. Ema temast ei rääkinud. Meestest ei rääkinud ta üldse. Meie kõigi pulmafotodel seisab ema, selg sirge, olles pruudi uhke ema, kuid ta ei naeratanud kunagi. Mehed ja abielu olid tema silmis lihtsalt hädavajalik valu. Või võib-olla isegi mitte hädavajalik, võib-olla lihtsalt vältimatu kõnts.
Mu ema. Kuidas ta revolutsiooni ajal kannatas. Võiks arvata, et seitse tütart sünnitanud naine peaks olema saanud veidi meelerahu. Poegi, keda sõtta saata, ju ei olnud. Poegi, keda leinata. Kuid aastakümme oli vale, või siis polnud õiget sorti naised. Meie võitlesime tänavail ja ema istus öösiti üleval. Ootas, vantsis edasi-tagasi ja nuttis.
6
Mõni nädal. Pool aastat. Paar aastat. Mis vahet siin on? Ma ei ole kindel. Aeg on erinev küll. Sellest ma saan aru. Kuid mis loeb selles küsimuses aeg? Milleks mul aega vaja on? Haige olemise aeg. Üksi olemise aeg. Surma ootamise aeg. Mis loeb aeg, kui sellele ei saa rajada tulevikku? Ma ei tea. Ja ma mõtlen, et just sellepärast. Võib-olla just sellepärast juhtus see just minuga, võib-olla just sellepärast valis vähk minu. Sest mina ei tea, mida ajaga peale hakata. Sest ma ei tea, mida eluga teha.
Ma ei talu seda, ei talu seda mõtet.
Tõusen ja võtan telefoni. Valin numbri. Ainukese numbri, kuhu saan helistada.
„Allo?!”
Ta tuleb mulle silme ette. Kössitab telefoni kõrval taburetil, hingab sügavalt välja, enne kui toru võtab. Ootab halbu uudiseid. Valmistub selleks, enesekaitseks.
„Salam, maman.” Neelatan kõvasti, et hoida tagasi seda, mis tahab välja pursata.
„Nahid? Nahid, oled ikka sina? Kas juhtus midagi, kas kõik on hästi?”
„Kõik on hästi. Väga hästi. Ma … Ma tunnen lihtsalt teist puudust.”
„See on elu, Nahid. See on elu.”
Me vaikime silmapilgu, siis hakkab ema rääkima, nagu ikka. Naabritest, tomatihindadest, oma reumast. Mina kuulan. Jutt on täpselt sama, mis möödunud nädalal. Täpselt nagu kõik vestlused. See on vestlus, mida üldse ei mõjuta tänane päev, välja arvatud see, et ma surun padja vastu nägu, et lämmatada omaenda häält.
„Nahid, kas oled ikka toru otsas?”
Ma tean, et mu hääl ei kanna ja sellepärast panen toru hargile.