Surmav valge. Роберт Гэлбрейт

       All characters and events in this publication, other than those clearly in the public domain, are fictitious and any resemblance to real persons, living or dead, is purely coincidental. All rights reserved. No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system, or transmitted, in any form or by any means, without the prior permission in writing of the publisher, nor be otherwise circulated in any form of binding or cover other than that in which it is published and without a similar condition including this condition being imposed on the subsequent purchaser. © Tõlge eesti keelde. Allan Eichenbaum, 2019 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Kaer ISBN 978-9985-3-4661-7 ISBN 978-9985-3-4738-6 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

       Di’le ja Rogerile ning armsa valge Spike’i mälestuseks

      Proloog

       Õnn, armas Rebekka, tähendab ennekõike rahulikku, rõõmsat teadmatusetunnet.

      HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”

      Kui ta saaks ainult need luiged niikaugele, et nad ujuksid tumerohelisel järvel kõrvuti, võiks sellest pildist tulla pulmafotograafi karjääri tippsaavutus.

      Ta ei tahtnud noorpaari ümber paigutada, sest mahe valgus puuvõrade all muutis pruudi tema lahtiste punakuldsete kiharatega prerafaeliitlikuks ingliks ja rõhutas tema abikaasa tugevajoonelisi põsesarnu. Fotograaf ei mäletanudki, millal teda oli viimati tellitud nii kena noorpaari pildistama. Värskete härra ja proua Cunliffe’i puhul polnud mingit vajadust peenetundeliste nõksude järele, mingit vajadust seada naist nii, et tema seljarasva voldid varju jääksid (kui üldse, oli naine õige pisut liiga sale, kuid see näeb fotol hea välja), mingit vajadust soovitada peigmehele „teeme prooviks ühe kinnise suuga ka”, sest härra Cunliffe’i hambad olid sirged ja valged. Ainus, mis tuli ära peita, aga selle saigi lõplikelt piltidelt välja retušeerida, oli inetu arm pruudi käsivarrel – see oli lilla ja sinakashall, õmbluste torkejäljed olid alles paista.

      Hommikul, kui fotograaf pruudi vanemate koju saabus, oli pruudi käsivarrel olnud tugiside. Fotograaf lausa ehmus, kui pruut selle piltide tegemiseks ära võttis. Kuna ta oli kõike näinud, mõistatas ta isegi, kas pruut oli püüdnud enne pulmi enesetappu sooritada, aga katse oli nässu läinud. Kui oled kakskümmend aastat selle ala peal olnud, oled kõike näinud.

      „Mulle tungiti kallale,” seletas proua Cunliffe – ehk Robin Ellacott, kes ta oli olnud veel kaks tundi tagasi. Fotograaf ei olnud kuigi kõva südamega. Ta oli võidelnud kujutluspildiga sellest, kuidas teras sellesse pehmesse, kahvatusse ihusse lõikub. Õnneks jäi inetu arm nüüd proua Cunliffe’i käes oleva kreemika roosibuketi heidetud varju.

      Luiged, need pagana luiged. Kui nad mõlemad taustalt jalga laseksid, oleks kõik korras, aga üks neist sukeldus aina uuesti ja uuesti, tema tagumiku kohev püramiid turritas järve keskelt välja nagu suline jäämägi ja tema ilunumbrid panid veepinna lainetama, nii et tema digitaalne eemaldamine oleks palju keerulisem, kui arvas noor härra Cunliffe, kes oli juba seda abinõud soovitanud. Luige kaaslane aga passis edasi kalda lähedal – graatsiline, tüünelt rahulik ja otsusekindlalt kaadrist väljas.

      „Kas saite peale?” küsis pruut tuntava kärsitusega.

      „Sa oled imekaunis, lilleke,” ütles peigmehe isa Geoffrey fotograafi tagant. Tundus, et ta on juba vintis. Noorpaari vanemad, isamees ja pruutneitsid vaatasid pildistamist sealtsamast lähedalt puude varjust. Kõige väiksemat pruutneitsit, pisikest mudilast, pidi tagasi hoidma, et ta järve kivikesi ei loobiks, ja nüüd ta virises ning ema rääkis temaga lakkamatult ärritunud sosinal.

      „Kas saite peale?” küsis Robin uuesti, tegemata äia sõnadest väljagi.

      „Peaaegu,” valetas fotograaf. „Pöördu veel natuke rohkem tema poole, Robin. Täpselt nii. Ilus lai naeratus. Hästi lai naeratus!”

      Noorpaari juures oli tunda mingit pinget, mida ei saanud panna täielikult selle süüks, et head pilti oli keeruline kätte saada. Fotograafile see korda ei läinud. Tema pole ju abielunõustaja. Ta oli näinud noorpaare, kes hakkasid teineteise peale karjuma juba siis, kui ta valgusemõõdikut vaatas. Üks pruut oli omaenda pulmapeolt välja tormanud. Sõprade lõbustamiseks hoidis fotograaf siiamaani alles 1998. aastast pärit hägust pilti, kus peigmees isamehele peaga virutas.

      Kuigi Cunliffe’id olid hea välimusega, ei pidanud fotograaf nende väljavaateid kuigi headeks. Pikk arm pruudi käsivarrel ehmatas ta kohe algul eemale. Tema meelest oli kogu see asi pahaendeline ja ebameeldiv.

      „Jätame nii, nagu on,” ütles peigmees korraga ja laskis Robini lahti. „Pilte on ju küllalt.”

      „Oodake, oodake, teine luik just tuleb!” hüüdis fotograaf pahaselt.

      Just sel hetkel, kui Matthew Robinist lahti laskis, oli vastaskalda ääres olnud luik hakanud üle tumerohelise vee oma kaaslase poole sõudma.

      „Võiks arvata, et need raiped kiusavad meid sihilikult, või mis, Linda?” ütles Geoffrey mahlakat naeru kõhistades pruudi emale. „On alles elukad.”

      „Pole tähtis,” heitis Robin ja kergitas oma pikka kleiti, paljastades kingad, mille kontsad olid pisut liiga madalad. „Midagi kindlasti saime.”

      Ta sammus puudesalu varjust välja lõõskava päikesevalguse kätte ja üle muruplatsi seitsmeteistkümnendast sajandist pärineva lossi poole, mille ees enamik pulmakülalisi juba ringi sagis ning šampanjat juues hotelliõuelt avanevat vaadet imetles.

      „Käsi teeb talle vist haiget,” tähendas pruudi ema peigmehe isale.

      Persetki ta teeb, mõtles fotograaf teatud külma rahuloluga. Nad läksid autos tülli.

      Konfettidesaju all kirikust väljudes oli paarike paistnud üsna õnnelik, kuid mõisahotelli jõudes oli nende näol jäik ilme, justkui suudaksid nad raevu hädavaevu vaos hoida.

      „Pole tal häda midagi. Tal on lihtsalt väikest napsi vaja,” vastas Geoffrey mõnusalt. „Mine talle seltsiks, Matt.”

      Matthew oligi juba pruudi kannule asunud ning jõudis tikk-kontsades üle muruplatsi navigeerivale naisele kergesti järele. Ülejäänud seltskond järgnes neile, pruutneitside mündirohelised šifoonkleidid palavas tuules lehvimas.

      „Robin, me peame rääkima.”

      „Räägi siis.”

      „Oota üks hetk, kas sa ei saa või?”

      „Kui ma seisma jään, jõuavad teised meile järele.”

      Matthew heitis pilgu selja taha. Robinil oli õigus.

      „Robin…”

       „Ära puutu mu kätt!”

      Haav tuikas palavuse käes. Robin oleks tahtnud otsida üles koti, kus oli tugev tugiside, kuid kindlasti on see kusagil kaugel, noorpaarisviidis, kus iganes see ka poleks.

      Hotelli varjus seisev külalistesumm tuli selgemini nähtavale. Naisi oli nende kübarate tõttu lihtne eristada. Matthew’ tädil Suel oli peas elektrisinine vankriratas. Matthew’ õel Jennyl jahmatav kollaste sulgedega moeartikkel. Meeskülalised sulasid oma tumedate ülikondadega ühtseks massiks. Nii kaugelt oli võimatu näha, kas Cormoran Strike on nende seas.

      „Jää juba seisma,” ütles Matthew, sest nad olid jõudnud kaugele ette teistest pereliikmetest, kes pidid seadma sammu tema pisikese õetütre järgi.

      Robin peatus.

      „Ma olin lihtsalt jahmunud, kui teda nägin, muud midagi,” lausus Matthew ettevaatlikult.