Surmav valge. Роберт Гэлбрейт
kõik üksikasjad eristusid selgesti: kardinatega akendest langevad eredad valgusruudud, erksinise taeva justkui emaileeritud kuma klaasi taga, damastist laudlinad, mida varjasid küünarnukid ja juba läbisegi pandud klaasid, toitu kugistavate ja jooki rüüpavate külaliste aina enam õhetavad põsed, tädi Sue suursugune profiil, mis ei leebunud lauanaabrite loba peale, Jenny tobe kollane kübar, mis võbises, kui ta Strike’iga naljatles. Robin nägi Strike’i. Tema pilk pöördus nii tihti jälle mehe seljale, et ta oleks võinud absoluutselt täpselt visandada kortsud tema pintsakul, tihedad tumedad kiharad kuklas, erinevused kõrvade paksuses, mis tulenesid vasaku kõrva noavigastusest.
Ei, jahmatus, mis oli talle külalisi tervitades osaks saanud, ei olnud ümbrust häguseks teinud. See oli mõjutanud hoopis tema heli- ja ajataju. Ta teadis, et mingil ajal õhutas Matthew teda sööma, kuid see jõudis talle pärale alles siis, kui hoolitsev kelner oli tema täis taldriku ära viinud, sest kõik, mida talle öeldi, pidi tungima läbi paksude müüride, mis olid Robini ümber pärast Matthew’ reetlikkuse ülestunnistamist sulgunud. Selles nähtamatus kongis, mis eraldas Robini täielikult kõigist teistest saalis, kohises tema sees adrenaliin, mis õhutas teda aina uuesti ja uuesti püsti tõusma ja välja sammuma.
Kui Strike poleks täna tulnud, ei oleks Robin võib-olla kunagi teada saanud, et ta tahab teda tagasi ja et tal poleks olnud vaja kannatada kogu seda häbi, viha, alandust ja valu, mis oli piinanud teda sellest hirmsast õhtust peale, kui Strike ta lahti laskis. Matthew oli tahtnud jätta ta ilma sellest, mis võiks ta päästa, sellest, mille pärast Robin oli nutnud sügavatel öötundidel, kui kõik teised magasid – tema eneseaustuse tagasisaamisest, tööst, mis oli olnud talle tähtsam kui kõik muu, sõprusest, mis oli olnud üks tema elu suurimaid kingitusi, kuigi ta mõistis seda alles siis, kui see tal käest kisti. Matthew oli valetanud ja valetas edasi. Ta naeratas ja naeris, samal ajal kui Robin vedas ennast vaevaga läbi pulmaeelsete päevade, püüdes teeselda, et tal on armastatud elust ilma jäämise üle hea meel. Kas ta oli Matthew’ ära petnud? Kas Matthew uskus, et ta on tõepoolest õnnelik selle üle, et tema elu koos Strike’iga on möödas? Kui uskus, oli Robin abiellunud mehega, kes ei tundnud teda üldse, kui aga ei uskunud…
Magustoit viidi ära ja Robin pidi teesklema naeratust mureliku kelneri pärast, kes seekord küsis, kas ta saaks talle midagi muud tuua, kuna see oli juba kolmas käik, mille ta oli söömata jätnud.
„Ega teil laetud relva vist ei ole?” küsis Robin.
Tema tõsisest ilmest ära petetud kelner naeratas ja tegi hämmeldunud näo.
„Pole tähtis,” ütles Robin. „Pole midagi.”
„Jumala pärast, Robin,” pomises Matthew, ja Robin mõistis raevu- ja rahulolulainega, et mees on paanika äärel, kardab, mida Robin võib teha, kardab, mis võib edasi juhtuda.
Toodi uhketes hõbekannudes kohv. Robin vaatas, kuidas kelnerid valavad, nägi väikesi kandikuid magusate suupistetega, mis laudadele asetati. Ta nägi kitsas varrukateta türkiissinises kleidis Sarah Shadlocki, kes kiirustas läbi saali tualetti, et jõuaks enne kõnesid ära käia, vaatas, kuidas väga rase, paistes ja väsinud Katie järgnes talle oma madalate kingadega, üüratu kõht ees, ja jälle naasis Robini pilk Strike’i seljale. Mees ahmis suupisteid ja rääkis Stepheniga. Robinil oli hea meel, et ta oli Strike’i just Stepheni kõrvale pannud. Ta oli alati arvanud, et nad saaksid hästi läbi.
Siis paluti vaikust, seejärel aga tuli sahistamine, nihelemine ja üleüldine toolijalgade kriiksumine – kõik need, kes olid pruutpaari laua poole seljaga, pöörasid end vaevaga ringi, et kõnepidajaid vaadata. Robini pilk kohtus Strike’i omaga. Ta ei saanud mehe ilmest aru. Strike pööras pilgu kõrvale alles siis, kui Robini isa tõusis, oma klaase sättis ja kõnelema hakkas.
Strike ihkas pikali heita või, kui see ei õnnestu, minna tagasi autosse Shankeri juurde, kus ta saaks vähemalt istme seljatoe alla lasta. Ta oli viimase kahe ööpäeva jooksul vaevalt kaks tundi suikuda saanud ning tõsiste valuvaigistite ja nüüd juba nelja õlle koosmõju tegi ta nii uniseks, et ta jäi ühtelugu tukkuma, pea käele toetatud, ja jõnksatas jälle ärkvele, kui meelekoht sõrmenukkidelt maha libises.
Ta polnud Robinilt kunagi küsinud, mis tööd kumbki tema vanematest teeb. Kui Michael Ellacott vihjaski mingil hetkel oma kõne ajal oma elukutsele, jäi see Strike’il kahe silma vahele. Robini isa oli leebe olekuga mees, kes nägi oma sarvraamidega prillidega peaaegu professori moodi välja. Kõik tema lapsed olid saanud tema kasvu, kuid ainult Martin oli pärinud tema tumedad juuksed ja pähkelpruunid silmad.
Kõne oli kirjutatud, võib-olla aga ka ümber kirjutatud, sel ajal, kui Robinil polnud tööd. Michael peatus pikalt sellel, kui väga armastatakse ja hinnatakse Robini isikuomadusi, tema arukust, vastupidavust, heldust ja lahkust. Ta pidi pausi tegema ja köhatama, kui hakkas rääkima, kui uhke ta on oma ainsa tütre üle, kuid seal, kus oleksid pidanud olema Robini saavutused, kus oleks pidanud kõneldama sellest, mida ta on tegelikult teinud või läbi elanud, oli lünk, tühi koht. Muidugi, mõned neist asjadest, mida Robin oli üle elanud, ei sobinudki selles hiiglasuurt õhukindlat karpi meenutavas saalis rääkimiseks ega kuulmiseks nendele ehissulgede ja nööpaugulilledega külalistele, kuid Strike’i jaoks oli tõsiasi, et Robin oli ellu jäänud, kõige kõrgem tõestus nendest omadustest ja talle tundus, kuigi ta oli unesegane, et seda oleks pidanud tunnustama.
Paistis, et keegi teine nii ei arva. Strike tajus isegi saalisolijate vaevutuntavat kergendust, kui Michael jõudis kõnega lõpule, ilma et oleks maininud nuge ja arme, gorilla- ja suusamaske.
Kätte oli jõudnud aeg peigmehe kõne jaoks. Matthew ajas end püsti keset innukat aplausi, kuid Robini käed jäid sülle, ta vaatas ainiti välja vastasaknast, mille taga rippus päike pilvitus taevas juba madalal ning heitis muruplatsile pikki tumedaid varje.
Kuskil saalis sumises mesilane. Strike, kes muretses Matthew’ solvamise pärast palju vähem kui Michaeli solvamise pärast, kohendas end toolil, pani käed rinnal vaheliti ja sulges silmad. Umbes minuti kuulas ta Matthew’ jutustust sellest, kuidas tema ja Robin olid teineteist lapsepõlvest peale tundnud, aga alles kuuendas klassis oli ta tähele pannud, kui ilusaks on muutunud see tüdruk, kes oli teda kunagi muna- ja lusikajooksus võitnud…
„Cormoran!”
Strike võpatas ärkvele ning mõistis märja laigu järgi oma rinnal, et tal oli suust ila nirisenud. Unesegaselt vaatas ta Stepheni poole, kes oli teda küünarnukiga müksanud.
„Sa norskasid,” sosistas Stephen.
Enne kui Strike jõudis midagi öelda, puhkes saalis jälle aplaus. Matthew võttis istet ja tema näol ei olnud naeratust.
Nüüd peaksid kõned ju ometi otsas olema… aga ei, Matthew’ isamees ajas ennast jalgele. Nüüd, kus Strike oli jälle ärkvel, hakkas ta tundma, kui koledasti täis on tema põis. Ta lootis jumala nimel, et see tüüp räägib kiiresti.
„Matt ja mina saime tuttavaks ragbiväljakul,” alustas ta ja ühes lauas saali kaugemas otsas tõusis joobnud hõiskamine.
„Üles,” ütles Robin. „Kohe.”
Need olid esimesed sõnad, mida ta ütles oma abikaasale pärast seda, kui nad pruutpaari laua taha istusid. Isamehe kõnele järgnenud plaksutamine oli vaevu lõppeda jõudnud. Strike oli püsti, kuid Robin sai aru, et ta tahab lihtsalt tualetti minna, sest ta nägi, kuidas mees peatas kelneri ja küsis talt teed. Igatahes teadis Robin nüüd, et Strike tahab teda tagasi, ja ta oli veendunud, et Strike jääb vähemalt niikauaks, et tema nõusolekut kuulda. Seda oli talle öelnud eelroa ajal vahetatud pilk.
„Poole tunni pärast tuleb bänd,” ütles Matthew. „Me peaksime…”
Kuid Robin sammus juba ukse poole, võttes kaasa oma nähtamatu üksikkambri, mis oli lasknud tal jääda külmaks ja kuivade silmadega kogu isa kõne ajal, Matthew’ närvilise jutu ajal ning tüütute ja tuttavate vanade ragbiklubi-lugude ajal, mida isamees vatras. Robinile jäi ebamäärane mulje, et ema püüdis teda kinni pidada, kui ta endale külaliste vahel teed tegi, kuid ta ei pööranud