Surmav valge. Роберт Гэлбрейт
„Matt?”
Tema häält kuuldes mõistis Matthew, et ta pole tema surnud ema.
„Mul… on paha, Rob…”
Robin sööstis telefoni juurde, helistas hotelli ja palus arsti. Kui arst kohale jõudis, kõikus Matthew meeltesegaduse äärel. Tema käeseljalt leiti kriimustus ja murelikult tehti järeldus, et tal võib olla sidekoe põletik, ning arsti ja õe murelikest nägudest sai Robin aru, et asi on tõsine. Matthew nägi kogu aeg majakese hämarates nurkades liikumas kogusid, inimesi, keda seal polnud.
„Kes see on?” küsis ta ühtelugu Robinilt. „Kes see seal on?”
„Siin pole peale meie kedagi, Matt.”
Nüüd hoidis ta Matthew’ kätt, samal ajal kui õde ja arst arutasid, kas paigutada Matthew haiglasse.
„Ära jäta mind, Rob.”
„Ma ei jäta sind.”
Ta pidas silmas, et ei lähe kohe praegu kuhugi, mitte seda, et ta igaveseks Matthew’ juurde jääb, kuid mees hakkas nutma.
„Oh, jumal tänatud. Ma mõtlesin, et sa lähed minema… Ma armastan sind, Rob. Ma tean, et keerasin kõik nässu, aga ma armastan sind…”
Arst andis Matthew’le suukaudseid antibiootikume ja läks helistama. Meeltesegaduses Matthew klammerdus Robini külge ja tänas teda aina. Mõnikord vajus ta seisundisse, kus nägi jälle varje toa tühjades nurkades liikumas, ja veel kaks korda pomises ta midagi oma surnud emast. Üksinda troopilise öö sametises pimeduses, kuulas Robin, kuidas tiivulised putukad vastu aknavõrke põrkasid, ning vaheldumisi lohutas ja valvas ta meest, keda ta oli armastanud sellest ajast peale, kui oli seitseteist.
Tegu polnud sidekoe põletikuga. Järgmise kahekümne nelja tunni jooksul allus infektsioon antibiootikumidele. Ootamatust ägedast haigusest paranedes silmitses Matthew Robinit kogu aja, nii nõrk ja abitu, nagu Robin teda veel kunagi näinud polnud, ja kartis, nagu Robin teadis, et tema lubadus jääda oli olnud ajutine.
„Me ei saa seda kõike ju tuulde heita?” palus mees teda kähedalt voodist, kuhu ta oli arsti korraldusel jääma pidanud. „Kõiki neid aastaid?”
Robin laskis tal rääkida headest aegadest, nende ühistest aegadest, ja tuletas endale meelde itsitavat tüdrukut, kes nimetas Strike’i „Cormiks”. Ta kujutas ette, kuidas läheb koju ja palub abielu kehtetuks tunnistamist, sest nad polnud siiamaani jõudnud selle kinnitamiseni voodis. Ta meenutas, kui palju raha olid tema vanemad kohutavale pulmapäevale kulutanud.
Samal ajal kui mesilased tema ümber kirikuaia rooside vahel sumisesid, mõistatas Robin tuhandendat korda, kus ta praegusel hetkel oleks, kui Matthew poleks end koralliga kriimustanud. Suurema osa tema nüüdseks lõpetatud teraapiaseanssidest oli sisustanud tema vajadus rääkida kahtlustest, mis olid vaevanud teda sellest ajast peale, kui ta oli nõustunud abiellu jääma.
Järgnenud kuudel, eriti nendel aegadel, kui läbisaamine Matthew’ga oli olnud üsna hea, tundus talle, et oli olnud õige abielu vähemalt proovida, kuid tal oli alati meeles mõeldagi sellest kui prooviajast, ja juba see iseenesest viis ta mõnikord unetutel öödel niikaugele, et ta piitsutas ennast ara suutmatuse eest end Matthew’st lahti kiskuda, kui mees oli juba paranenud.
Ta polnud Strike’ile seletanud, mis oli juhtunud, miks ta oli nõustunud proovima abielu vee peal hoida. Võib-olla just sellepärast oligi nende sõprus muutunud nii jahedaks ja eemalolevaks. Kui ta oli mesinädalatelt tagasi jõudnud, avastas ta, et Strike’i suhtumine temasse on muutunud – ja võibolla, tunnistas ta, oli muutunud ka tema suhtumine mehesse, sellepärast, mida ta oli telefonis kuulnud, kui meeleheitel olles Malediivide baarist helistas.
„Jätad selle siis alles?” küsis Strike rohmakalt, kui oli heitnud pilgu tema sõrmusesõrmele.
Strike’i toon ärritas Robinit, nagu ka see, et mees polnud kordagi küsinud, miks ta üritas, polnud küsinud, milline oli pärast seda tema kodune elu, polnud isegi vihjanud sellele, et ta mäletab kallistust trepil.
Kas sellepärast, et Strike oli asjad nii korraldanud, või mitte, aga pärast Shacklewelli Kõrilõikajat ei olnud nad ühegi juhtumi kallal koos töötanud. Büroo vanempartneri eeskujul oli ka Robin tõmbunud jahedasse professionaalsusesse.
Kuid mõnikord kartis ta, et nüüd, mil ta oli näidanud, et on nii tavaline ja arg, ei hinda Strike teda enam nii, nagu oli kunagi hinnanud. Mõne kuu eest oli toimunud piinlik jutuajamine, kus Strike soovitas, et ta võtaks puhkust, küsis, kas ta on enda meelest noarünnakust täielikult paranenud. Robin, kes võttis seda solvanguna oma vapruse aadressil, kartis, et ta jäetakse jälle aktiivsest tööst kõrvale ja ta kaotab ainsa osa oma elust, mis talle praegu rahuldust pakkus, niisiis kinnitas ta, et temaga on kõik korras, ja kahekordistas tööalaseid pingutusi.
Tema kotis hakkas värisema hääletuks pandud mobiil. Robin pistis käe kotti ja vaatas, kes helistab. Ta märkas, et Strike oli helistanud ka varem, siis, kui ta Villiersi Fondi Kliinikuga rõõmsalt hüvasti jättis.
„Tere,” ütles ta. „Ma ei kuulnud enne, et sa helistasid, anna andeks.”
„Pole midagi. Kolimine läks hästi?”
„Ikka.”
„Ma tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et ma võtsin palgale uue lepingulise. Tema nimi on Sam Barclay.”
„Väga hea,” sõnas Robin, vaadates lopsaka õhetavroosa roosi peal küütlevat kärbest. „Mis taust tal on?”
„Sõjavägi,” vastas Strike.
„Sõjaväepolitsei?”
„Ee… mitte päris.”
Kui Strike talle Sam Barclay loo jutustas, avastas Robin, et tema näole venib muie.
„Nii et sa võtsid palgale rohtu kimuva maalri?”
„E-kimuva, rohtu e-kimuva,” parandas Strike ja Robin sai aru, et ka tema irvitab. „Ta püüab tervislikumaid eluviise harrastada. Tal on väike laps.”
„Noh, ta tundub… huvitav.”
Robin ootas, kuid Strike ei öelnud midagi.
„Laupäeva õhtul siis näeme,” ütles Robin.
Robin oli tundnud, et on kohustatud Strike’i enda ja Matthew’ soolaleivapeole kutsuma, sest ta oli andnud kutse nende kõige regulaarsemale ja usaldusväärsemale lepingulisele, Andy Hutchinsile, ja talle tundus, et oleks imelik Strike välja jätta. Ta oli olnud üllatunud, kui mees võttiski kutse vastu.
„Jah, näeme siis.”
„Kas Lorelei tuleb ka?” küsis Robin, kuid polnud päris kindel, kas tal õnnestus seda teha justkui muuseas.
Kesklinnas olevale Strike’ile tundus, et ta märkas Robini küsimuses pilklikku nooti, justkui õhutaks Robin teda tunnistama, et tema kallimal on naeruväärne nimi. Kunagi oleks Strike selle asja üles võtnud, küsinud, mis tal nime „Lorelei” vastu õieti on, temaga mõnuga kakelnud, kuid see oli ohtlik territoorium.
„Jah, tuleb. Kutse oli ju mõlemale…”
„Jah, muidugi oli,” kinnitas Robin kiiruga. „Olgu, näeme siis…”
„Oota üks hetk,” ütles Strike.
Ta oli büroos üksi, sest oli Denise’i varem koju saatnud. Ajutine sekretär polnud tahtnud ära minna – talle maksti ju tunnipalka, nii et alles siis, kui Strike oli teda rahustanud ja kinnitanud, et maksab terve päeva eest, korjas naine kogu aja lakkamatult rääkides oma kodinad kokku.
„Täna juhtus üks imelik asi,” ütles Strike.
Robin kuulas pingsalt ja Strike’i katkestamata tema elavat jutustust Billy põgusast külaskäigust. Selle lõpuks oli Robin Strike’i jaheduse pärast muretsemise unustanud. Nüüd rääkis mees lausa nagu