Poiss pimedusest. Самюэль Бьорк

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      1999. aasta esimesel jõulupühal sõitis üks pensionär Oslost üle mägede Hemsedali. Ta oli seitsmekümne ühe aastane, leskmees ja veetnud jõulu õhtu tütre pool. Ta armastas seda teekonda kahel põhjusel. Esiteks oli linn talle vastukarva. Alati oli hea, kui sai inimestest ja nende lõpututest vajadustest eemale pääseda. Teine põhjus oli see, et talle meeldis viibida selles erakordselt kaunis looduses. Metsad, mäginõmmed, mäetipud, järved, kõik aastaajad ühtviisi vaimustavad. Norra oma parimal kujul. Puhas ilu, nii kaugele, kui silm ulatus. Sel aastal oli talv saabunud varakult ja kui nõiduslik lumi maha tuli, tekkis tunne, nagu sõidaksid mööda vaikset ja kaunist postkaarti. Tavaliselt. Kuna vana mehe silmanägemine polnud kiita, oli ta meeleheitlikult püüdnud varakult teele asuda, et kojusõitu nautida. Valges. Aga seekord ei õnnestunud tal õigel ajal uksest välja saada. Pimedus. Ta ei armastanud seda. Üks asi oli istuda kodus kamina ees, siis pimedus teda ei häirinud ja tal ei olnud selle vastu midagi, et maakera oli oma telje ümber niiviisi pöörelnud, et tema kord oli olla ööst ümbritsetud, ei, see oli tegelikult päris õdus. Valada endale klaasike kangemat. Pugeda diivanile pleedi alla, kui öine loomaelu ärkas ja pakane korralikult näpistas, nii et paksud palkseinad paukusid. Aga autos! Nii kaugel kodust! Ei, see ei meeldinud talle. Vana mees võttis kiiruse maha ja lähendas näo veelgi tuuleklaasile. Ta oli ostnud autole uued lisa laternad. Võimsad tuled sääraseks hädakorraks nagu praegu, ja lülitas need sisse, kui pilved liikusid üle taeva ja katsid viimase kahvatu paiste, mis kuu oli talle kinkinud. Äkitselt valitses jääkülm kottpimedus. Vana mees hingas sügavalt ja kaalus hetkeks, kas mitte kinni pidada ja ootama jääda. Loll mõte muidugi. Väljas oli peaaegu miinus kakskümmend kraadi ja ta oli inimestest kaugel. Tuli lihtsalt välja kannatada. Saada hakkama nii hästi kui võimalik. Vana mees hakkas just raadiot käima panema, et leida midagi, mis teda ärkvel hoiaks, kui esituled tabasid äkki midagi, mis pani ta mõlema jalaga põrandat sõtkuma.

      „Mis, pagan!“

      Keegi seisis keset teed.

      „Mis, pag...?“

      Viiskümmend meetrit.

      Kakskümmend meetrit.

      Kümme meetrit.

      Ta raius meeleheitlikult piduripedaali, tundis, kuidas süda tõusis kurku, sõrmenukid tõmbusid rooli ümber valgeks, maailm tema ees varises põrmuks, kuni auto lõpuks pidama sai.

      Seitsmekümne ühe aastane mees hingeldas ägedalt. „Mis, pagan, see on?“

      Tema ees maanteel seisis väike poiss. Liikumatult.

      Siniste huultega.

      Metskitsesarved peas.

      I osa

      APRILL 2013

      1

      Kümneaastane lokkispäine poiss istus väikese aerupaadi pärapingil ja püüdis olla võimalikult vaikselt. Ta heitis kiire pilgu isale, kes istus aerude taga, ja tundis, kuidas süda läks soojaks. Jälle isal külas. Lõpuks. Viimasest korrast oli nii palju aega möödas pärast seda, kui ema sai teada, kuidas eelmisel korral läinud oli. Isa majas, mida ema nimetas hurtsikuks, peaaegu mägedes paksu metsa sees. Poiss oli katsunud öelda, et ta ei hooli sellest, et isa ei oska nii hästi süüa teha nagu ema, et ta suitsetab toas ja tal on elutoas püss. See on ju rabapüüde, mitte inimeste laskmiseks, aga ema ei tahtnud kuulda. Enam sa sinna külla ei lähe, ja oli isegi politseisse helistanud, või kui mitte politseisse, siis kellelegi, kes tuli ja temaga köögilaua taga juttu ajas ja midagi märkmikku üles kirjutas, ja pärast seda ei olnud ta isa näinud. Kuni praeguseni.

      Kümneaastane poiss tahtis öelda, et on vahepeal raamatuid lugenud. Kalapüügist. Raamatukogus. Et ta teab nüüd paljude kalade nime ‒ siig, mägihõrnas, molva, meriforell, lõhe ‒ ja teab, et sellises järves haugi ei ole, sest haugile meeldib end kõrkjates peita. Siin kõrkjaid ei olnud, oli õõtssoo kuni järvekaldani, aga ta ei öelnud midagi, sest oli seda õppinud. Kalal käies on parem mitte rääkida, ainult väga vaikse häälega, ja siis, kui isa alustab.

      „Aasta esimene kalaretk Mustalaukale,“ ütles isa sosinal ja naeratas talle habeme seest.

      „Iga kord ühtviisi nõiduslik,“ sosistas poiss vastu ja tundis, kuidas tore soojus jälle üle keha levib, kui isa talle silma tegi.

      Poiss oli püüdnud seda emale mitu korda selgeks teha. Seda isa asja. Et talle isa juures hirmsasti meeldib. Akna taga linnud. Puude lõhn. Et raha ei ole alati oluline ja see pole isa süü, et tema pilte ei osteta, et süüa võib ka pesemata kätega ja ilma laudlinata, aga ema ei tahtnud seda kuulda ja vahel oli raske sõnu leida, nii et enam ta ei üritanud.

      Isa juures olemine.

      Poiss tõstis pilgu pilvede poole ja lootis, et need varsti hajuvad.

      Tähistaevas. Siis kala näkkab. Ta pööras jälle pilgu isale, tema tugevatele kätele, mis rõhusid aere läbi süsimusta vee, ja oleks tahtnud öelda, et tema on ka natuke trenni teinud ja saab varsti sõudmisega hakkama, aga ei öelnud midagi. Mitte jõusaalis, kus ema oli, sinna lapsi ei lubatud, vaid ta oli teinud seda kodus oma toas, kätekõverdusi ja istessetõuse juba pool aastat peaaegu igal pärastlõunal, ja oli ennast mitu korda peeglist vaadanud, aga lihased ei olnud kuigi palju suuremaks läinud. Siiski oli tal plaan valmis. Võib-olla järgmisel suvel. Selleks ajaks on ehk trenni mõju näha. Lokkispäine poiss kujutas ette, kuidas siis on. Ta tuleb väravast sisse, seljakott seljas, võib-olla sellise T-särgiga, mida kandsid ema jõusaali mehed, tugevate käsivartega, suurte lihastega, millega sai vabalt paati sõuda, nii et isa võis istuda pärapingile ja tema võis rõhuda aerudele.

      „Mis kalalkäik see ilma õlleta on,“ sosistas isa ja tegi veel kord silma, kummardus jalge vahele ja avas veel ühe rohelise purgi, mille võttis paadipõhjast.

      Poiss noogutas vastuseks, kuigi teadis, et see oli üks neid asju, millest ema rääkis nendega, kes külas käisid, et isa joob liiga palju ja see on vastutustundetu. Mustalauka. Ilus salajärv mägedes, mida keegi eriti ei teadnud, ja nüüd olid nad siin kahekesi, nii et ta püüdis sellele mitte mõelda. Et ema oli öelnud, et enam ta ei tohi. Isale külla minna. Et jäägu see viimaseks korraks.

      „Esimene vise?“ sosistas isa ja tõmbas aerud paati.

      „Kärbes või lant?“ sosistas lokkispäine poiss vastu ja teadis, et see on tähtis, kuigi ta ei olnud veel aru saanud, miks.

      Isa võttis õllepurgist uue lonksu, heitis pilgu pilvede poole ja vaatas üle tumeda vee.

      „Mis sa arvad?“

      „Lant?“ pakkus poiss algul pisut kõhklevalt, aga tundis, kuidas nägu lööb mõnusalt kribelema, kui isa talle noogutas ja naeratas ja avas landikarbi, mis oli tema kõrval aerupingil.

      „Liiga pime kärbse jaoks, oled nõus?“

      „Nõus,“ noogutas poiss ja vaatas pilvede poole, tehes korraks näo, nagu ei olekski märganud, et taevas ei ole nii tähine, nagu peaks.

      „Võta,“ ütles isa, kui oli kireva konksu nööri otsa kinnitanud.