Poiss pimedusest. Самюэль Бьорк
politseikooli ja sooritanud katsed mingil kummalisel põhjusel erakordselt hästi. Nagu oleks ta selleks loodud. Munch oli toonud ta sealt mõrvarühma, enne kui ta õpingud lõpetas. Miale oli seal esimesest hetkest peale meeldinud. Meeskonna ühtehoid. Erakordselt pühendunud ja intelligentsed inimesed. Tunne, et ta teeb midagi kasulikku. On kaitsekilbiks kogu maailma hädade vastu. Aga see oli olnud kahe teraga mõõk. Erakordselt tugev, aga samal ajal habras.
See teebki su nii eriliseks, Mia.
Sellepärast sa oledki mul parim.
Holger Munch oli talle viimasel kümnel aastal olnud otsekui isa eest ja Mia oli talle igavesti tänulik, aga nüüd oli aeg.
Puhtad lehed.
Kuus kuud vaba.
Ta tundis jälle, kuidas kehas levib pulbitsev rõõm, kui ukse avas ja noored sisse laskis.
5
Mia tellis kohvi ja mineraalvett ning leidis ühes Justiseni-baari nurgas vaikse laua. Mõne kuu eest oleks ta pikemalt mõtlemata võtnud õlle ja Jägermeisteri. Nüüd oli nagu hoopis uus elu. See mõte ajas tal peaaegu südame pahaks. Munch jäi hiljaks ja Mia mängis oodates käevõruga randmel. Ta oli hetkeks kaalunud, kas ei peaks seda ära pakkima koos teiste asjadega, aga otsustanud käevõru alles jätta. Mõlemad olid saanud leerikingiks käevõru. Hõbedase, mis kujutas südant, ankrut ja üht tähte. Tema omal M, Sigridi omal S. Nad olid oma toa aknal käevõrusid üheskoos imetlenud, kui leeriõnnistus mööda sai, ja Sigrid oli teinud sellise ettepaneku:
Mis oleks, kui sina võtaksid minu oma ja mina sinu oma?
Mia ei olnud käevõru sestsaadik randmelt võtnud. Telefon näitas kuupäeva 10. aprill. Kaheksa päeva pärast saab sellest täpselt üksteist aastat. Üledoos. Ega ta ei olnud ärasõiduks asjatult seda kuupäeva valinud. Ta ei suutnud minna surnuaeda. Ta kartis, et see võib ta pea kihva keerata. Neli kuud ilma meelemürgita. Peaaegu iga päev trenn. Ta ei olnud end kunagi paremini tundnud. Hauakivi nägemine võis tõugata ta tagasi pimedusse ja ta ei võinud sellega riskida.
Sigrid Krüger.
Õde, sõbranna ja tütar.
Sündinud 11. novembril 1979. Surnud 18. aprillil 2002. Sügavalt armastatud. Sügavalt leinatud.
Ei, ta ei olnud suutnud käevõru ära pakkida. Piisas fotodest ja muudest asjadest.
S nagu Sigrid.
M nagu Mia.
Ta võttis lonksu vett ja heitis pilgu baari poole, kus üks elatanud mees oli just ostnud kastevärsket õlut. Ei. Ei mingit probleemi. Tal ei olnud lihtsalt mingit isu.
Munch jäi pool tundi hiljaks. Ta võttis beeži pööradega poolmantli seljast ja embas Miat, istus seejärel ja pani mapi nende vahele lauale.
„Kas sa süüa tellisid?“ küsis ta ja heitis pilgu leti poole.
„Ei, ma ei taha süüa,“ ütles Mia.
Munch viipas kelneri laua juurde ning tellis krevetivõileiva ja õunamahla.
„Kuule, Mia,“ ütles ta ja kummardus talle lähemale. „Ma rääkisin Mikkelsoniga ja me olime väga ühel nõul. Ta on idioot. Lepingu ülesütlemine on tühistatud. See oli tema viga. Me vajame sind tööle tagasi. Okei?“
Mia naeratas pisut.
„Ma sõidan nädala pärast ära, Holger.“
„Oled otsustanud?“
„Jah.“
„Päris kindlalt?“
Mia noogutas.
Munch ohkas ja krõhvitses habet.
„Saan aru. Okei, ma oleksin loomulikult sind töörühma tahtnud, aga ma ei saa sulle seda keelata. Ma ei tüüta sind enam. Tahtsin lihtsalt küsida.“
„Töörühm on jälle koos?“
„Jah.“
„Kas asi on järvest leitud tüdrukus?“
Munch noogutas, kui kelner tellimuse lauda tõi.
„Vivian Berg. Baleriin. Ta leiti täiskostüümis. Üks väike poiss ja isa olid kalal.“
„Kus see oli?“
„Selle nimi on Mustalauka. Asub Vassfaret’ mägiorus. Järv on kõrgel mägedes, kummaline sündmuskoht.“
„Mis mõttes?“
Munch haukas krevetivõileiba ja rääkis täis suuga.
„Tüdruk kadus oma korterist neljapäeval ja leiti laupäeval täiskostüümis kõrgelt mägedest, nii et mida siin imelikku ei ole, kui tohib küsida.“
Munch pani sõrme mapile nende vahel.
„Siin sees on kõik kirjas.“
„Ma tean, mida sa teha üritad, Holger, aga ma olen otsustanud.“
„Saan aru,“ ütles Munch.
„Mida sa täiskostüümi all mõtled?“
„Juuksed krunnis. Balletikleit sellise tutu-seelikuga. Valged retuusid. Ja varvaskingad.“
„Varvaskingad? Need olid jalas?“
Munch noogutas.
„Imelik.“
„Jah, eks ole.“
„Kui kaugele see järv maanteest jääb?“
„Tjaa, oma kolmveerandtunnise jalutuskäigu kaugusele mööda üpris mägist maastikku.“
„Ta tassis tüdruku üles?“
„Vat ei tea,“ ütles Munch ja kehitas õlgu.
Munch heitis Miale üle võileiva pilgu ja nüüd nägi Mia seda tema ilmes.
„Mida?“ küsis ta ja kallutas pead.
„Mida sa mõtled?“ küsis Munch.
„Mille sa mulle rääkimata jätad?“
Munch vaatas talle tõsiselt otsa ja pühkis salvrätikuga suud.
„Ma arvan, et ta läks ise,“ ütles ta lõpuks.
„Mida sa mõtled?“
„Varvaskingad on rebenenud ja auklikud. Tallad. Ma mõtlen seda, et on ilmne, et ta ronis mäkke ise.“
„Mõtled enesetappu või?“
„Ei, üldse mitte. Ta tapeti nõelatorkega südamesse.“ „Süstiga?“
„Jah.“
„Mis selles oli?“
„Etüleenglükool.“
„Ja see tähendab?“
„Jahutusvedelik.“
„Aga tont võtaks ...“
„Eks ole? Eluohtlik, ja seda võib igaüks bensiinijaamast osta.“
„Nii et mis paneb sind arvama, et ta ei läinud järve äärde ega teinud endale süsti ise?“
„Mis sa ise arvad?“ vastas Munch ja nõjatus seljatoele. „Säärane valu. Kas sa ise oleksid seda teinud?“
Hetkeline mõtlematus, ja ta oleks seda teada saanud.
Täpselt aasta tagasi.
Laud täis igat värvi tablette.
Üksi ühel saarel Trøndelagi rannikul.
Tule, Mia, tule.
„Anna andeks,“ ütles Munch ja kallutas end uuesti Mia poole.
„Loomulikult ma ei mõelnud ...“
„Kõik