Kuidas see kõik algas. Penelope Lively
tütrena. Henry suhtus mõnikord tema vanematesse leebe üleolekuga: „Hindan kõrgelt su eeskujulikku süntaksi, Rose. Kasvatus lööb välja.“
Rose’i emal oli alati olnud Henryst oma kindel arvamus. Tema lordlik kõrgus. Pole tarviski öelda, et nad polnud kunagi kohtunud. Ema lõbustasid lood, mida Rose rääkis Henry elustiilist ja märkustest – ja mis vahel olid tõepoolest lustakad –, kuid Rose teadis väga hästi, et ema pidas tema tööd ebaprestiižikaks. Rose oleks võinud leida midagi sellest hoopis paremat. Seda teemat ei võetud kunagi üles – väide ja vastuväide jäid välja ütlemata: „Sa valdad hästi keelt ja arvutamist, oled tõhus – sulle oleks avanenud igasuguseid võimalusi.“ „Aga ma pole kunagi tahtnud karjääri teha. Ma valisin selle töö.“
Ja sellega oli ta valinud ka Henry, kuigi tahtmatult, sest polnud teda kunagi varem näinud. Olles temaga silmitsi oma esimesel töövestlusel, teine teisel pool seda nüüd nii tuttavat suurt kirjutuslauda, mille nahaga kaetud pind on täis kontoritarbeid, paistab mees küllaltki meeldiv; maja on üsna suursugune ja armas; Rose pole kunagi näinud nii palju raamatuid (kuigi meil oli neid üsna palju); palk on tegelikult hea.
„Võtke istet, proua Donovan. Arvan, et alustan oma nõudmistest.“
Kirjavahetus… päevik… reisikorraldus… kaitske mind mu telefoni eest… minu memuaarid.
Minu memuaarid. „Minu memuaarid“ olid tookord ainult Henry hiilgavates silmades ja jäid sinna veel üsna mitmeks aastaks. Alles suhteliselt hiljuti – „Jumal tänatud, et kohustused nüüd vähem aega nõuavad“ – oli see mäng hoogu võtma hakanud ja iga päev ootasid käsitsi kirjutatud lehed, et Rose need arvutisse ümber lööks. „Näe, Rose, tänahommikune panus. Sulle teeb ehk nalja, mida mul on öelda Harold Wilsoni kohta.“ Irv, irv. Küllap on mõned inimesed naljast väga kaugel, kui see mäng viimaks trükivalgust näeb; hea, et Harold Wilson ise on juba surnud.
„Nüüd rääkige mulle natuke endast, proua Donovan.“
Mida oli ta rääkinud? Sekretäritöö kogemused, siis mingi aeg isikliku assistendina ühe kompanii esimehe juures (kes püüdis kätt mulle seeliku alla ajada, aga sellest pole tarvis rääkida), siis viie aasta pikkune paus perekondlikel põhjustel.
Henryl lapsi ei ole. Oh heldeke, muidugi mitte. Ta pole mingi eeskujulik näidisisa. Tal pole kunagi ka naist olnud. Kuid paistab, et gei ta ei ole. Aeg-ajalt on näha olnud daame, keda võõrustatakse veini ja õhtusöögiga või viiakse teatrisse, kuid selgelt pole keegi neist suutnud rohkemat saavutada. Nii et Henry on üksildane hing. Tal oli õde, kes mitme aasta eest suri, ning Henry paistab olevat kiindunud õetütresse Marioni, kes on ärinaine ja käib tal aeg-ajalt külas.
Umbes kord aastas on Henryl meeles küsida Jamesi ja Lucy järele. Ta ei väljenda kunagi huvi – teeseldut või mitte – Gerry vastu, kes viibib nähtavasti kuskil tema silmapiiri taga. „Ah, sinu abikaasa…“ ebamääraselt hämmeldunud toonil, kui Rose teda kord mainis (seoses kopsupõletikuga ja seetõttu ebaharilikult palju tähelepanu nõudvana).
Ka Gerry ei ole Henryst huvitatud. Gerry on huvitatud kohalikust omavalitsusest, puutööst, vaimulikust muusikast ja karmidest kalastuskohtadest. Gerry on tore. Kes tahakski abikaasat, kelle eest peab kokkuvarisemiseni hoolitsema?
Rose ronis trepist üles sammastega portikuses asuva kena musta eesukseni, võttis oma võtmed välja, avas ukse ja astus sisse. Ta läks otse oma kontorisse, pani mantli riidepuule, võttis käekotist sularaha ja koputas kabineti uksele.
„Sisse, sisse.“ Nojah, muidugi pahur. „Ah, siin sa oledki. Kindlustusseltsist tuli hunnik pabereid, millest ma aru ei saa ja ei tahagi saada. Tegeled sellega, eks? Siis veel mõned asjakesed, mida peaksime koos vaatama – näiteks mingi tüüp, keda ma vaevalt mäletangi, tahab mind referendiks. On alles jultumus. Manchesteri rongipiletid jõudsid kohale. Miks me nii vara sõidame? Üheksa kolmkümmend Eustonist. Issake!“
„Enne teie loengut toimub lantš – nad tahavad teid sinna kaksteist kolmekümneks.“
„Kui mõtlematu neist. Oh… sulle oli üks kõne. Keegi haiglast. Kas saad neile tagasi helistada – siin on number. Nähtavasti midagi su emaga. Kas ta tunneb ennast halvasti? Ja Rose – ma suren kohe ära, kui ei saa tassi kohvi.“
Ta mõtles tänavaröövlist. Oma röövlist. Sellest näota isikust, kellega tal oli olnud põgus intiimne kokkupuude. Mehest. Aga võib-olla naisest. Praegusajal röövivad kahtlemata ka naised; on võrdsete võimaluste ajastu. Isikust, kes oli ühel hetkel seal ja järgmisel juba kadunud. Koos minu kotiga. Ja Kleenexi taskurätipaki, Rennie piparmünditablettide, kammi, bussi kuupileti ja rongikaardiga. Ja ma arvan, et kolme kahekümnesega ja natukese peenrahaga. Barclaysi pangakaardiga. Ja võtmetega.
Võtmed.
Oh, küllap Rose on selle eest hoolitsenud. Nii ta ütles. Lukud ära vahetanud. Pangakaardi sulgenud. Hüvasti, kolm kahekümnest ja peenraha.
Mida see mees või naine ostab kuuekümne naela ja natukese peenraha eest, mille ma talle nii lahkesti loovutasin?
Kas peotäie „kolm kahe hinnaga“ raamatuid Waterstonesist? Pileti Covent Gardenisse? Kardan, et see peaks siis olema ülemine rõdu. Kuningliku Akadeemia Sõprade ühingu liikmestaatuse?
Narkootikume, ütlevad nad. Päevase koguse seda kraami, mis iganes nende lemmikmürk ongi.
Ei. Eelistan kujutleda oma röövlit peenehingelisena. Sel viisil tundub meie põgus kokkupuude talutavam. Võib-olla mängitakse „Figarot“ – see võiks ta elevile ajada. Selle mehe või naise. Akadeemias on Saksa ekspressionistid, ma arvan. Hmmm. Uus Philip Roth on hea. Ja siis veel see raamat Shakespeare’ist.
Mu puus. Valutab. Valuvaigistist hoolimata. See ei vaigista. Teeb su segaseks. Nagu näeksid hallutsinatsioone. Ei – kurat sind võtaks, röövel! Miks sa ei võinud lihtsalt ilusti küsida? Kurat sind võtaks! Mine ja lurista oma heroiini või mis iganes see on. Pole sulle tarvis mingit Figarot.
Rose oli pidanud Henryle haiglast helistama ja ütlema, et sel päeval ta tagasi ei tule. Henryl oli meeles Rose’i ema järele pärida, kui naine järgmisel hommikul saabus.
„Nad ju hoolitsevad tema eest hästi, ma loodan? Meie vanuses pole murtud kondid naljaasi. Nojah… me hakkame juba paberitesse uppuma, Rose. Kahe päeva post on läbi vaatamata.“
Rose seletas, et võib-olla ei saagi ta Manchesteri kaasa tulla. See oleneb ema haiglast väljakirjutamise kuupäevast, mis pole veel kindel. „Pean ta koju tooma ja sisse seadma. Ta tuleb mõneks ajaks meie juurde.“
Jahmatus. „Oh taevake! Noh, eks tegeleme probleemiga siis, kui see käes on. Natuke loodan, et ehk Marion…“
Rose’i vaba tuba.
„Ainult kuu või paar, ema. Vähemalt seniks, kui sa karkudest vabaned.“
„Saan ise hakkama…“
„Ei. Ja igatahes ollakse haiglas selles suhtes väga kindlad. Vaat nii.“
Nii. Täpselt nii, nagu üldse ei tahaks. Tüliks olla ja kogu see värk. Mida on loodetud ära hoida. Vältida. Suur tänu, röövel!
Mul on kahju, Rose. Ja Gerry. Olge te õnnistatud! Ja loodame, et meie ilus suhe ei lähe untsu. See on ju klassikaline situatsioon: tüütu ema kolib sisse.
Kõrge vanus pole vingujate jaoks. Ja murtud puusaluu pole kindlasti mitte vingujate jaoks. Nüüd liigume karkude najal. Osakonnas edasi-tagasi. Ai, kui valus! Seansid meeldiva kuue jala pikkuse Uus-Meremaa terapeudiga. Väga valus!
Muidugi olid enne puusa veel põlv ja selg, aga see oli lihtsalt degenereerumine, mitte pahatahtlik väline sekkumine. Põlv. Selg. Ja kae silmadel. Ja need pisted vasakus õlas ja veenikomud ja veenipõletik ja vajadus igal öösel vähemalt kord tõusta, et pissile minna, ja ärritushood inimeste peale, kes telefonivastajasse vaikivad. Väga ammu oli aeg, kui mõnikord tabas valu – hambavalu, kõrvapõletik, kangeks jäänud kael –, ja sa tegid solvunult palju kära. Praegu