Aviaator. Евгений Водолазкин
tutvusin õde Valentinaga. Sihvakas. Vähejutukas.
Kui ta sisenes, teesklesin magajat – see saab juba harjumuseks. Siis avasin ühe silma ja küsisin: „Kuidas teie nimi on?“
„Valentina. Arst ütles, et vajate rahu.“
Ühelegi järgmisele küsimusele ta ei vastanud. Seistes seljaga minu poole, küüris ta harjaga põrandat. Rütmi võidutsemine. Kui ta kummardus, et ämbris lappi loputada, paljastus kitli alt pesu. Mis rahust siin rääkida …
Teen nalja. Jõudu pole üldse. Hommikul mõõtsin temperatuuri: 38,7, Geigerit teeb see murelikuks.
Mind häirib, et ma ei suuda mälestusi unenäost eristada.
Tänasest ööst järgmised mitmetähenduslikud muljed. Laman kodus palavikus – gripp. Vanaema käed on külmavõitu, kraadiklaas on jahe. Lumehelbed akna taga tuiskavad täis tee gümnaasiumisse, kuhu ma täna ei läinud. Aga seal jõutakse nimekirjas täheni „P“ (sõrm, üleni kriidine, libistab päevikulehte mööda alla) ja kutsutakse Platonovit.
Aga Platonovit ei ole, kannab klassivanem ette, ta jäi gripi tõttu koju, talle ilmselt loetakse „Robinson Crusoe’t“. Võimalik, et kodus on kuulda seinakella häält. Vanaema, jätkab klassivanem, surub näpitsprillid ninale ning tema silmad näivad läbi prilliklaaside suured ja punnis. Ilmekas pildike, nõustub õpetaja, nimetame seda apoteoosseks lugemiseks (elavnemine klassis).
Klassivanem pajatab edasi: raamatus toimuv, kui asja tuumast lühidalt rääkida, viib järgnevani. Kergemeelne noormees suundub merereisile ja elab üle laevahuku. Ta uhutakse asustamata saarele, kus tal pole elamiseks vajalikke vahendeid, aga põhiline – pole inimesi. Inimesi ei ole üldse mitte. Kui ta oleks algusest peale arukalt käitunud … Ma ei tea, kuidas seda väljendada, et mitte moraliseerima hakata. See oleks nagu mõistujutt kadunud pojast.
Klassitahvlil on harjutus (eilne aritmeetika), põrandalauad hoiavad endas hommikuse koristamise niiskust. Õpetaja kujutab endale elavalt ette abitut vees rabelevat Robinsoni, kes püüab kaldani jõuda. Õpetajat aitab katastroofi selle tõelises ulatuses aduda Aivazovski maal „Üheksas laine“. Vapustatud õpetaja vaikimist ei katkestata ühegi hüüdega. Topeltakende taga on vaevu kuulda vaid tõllarattaid.
Olen ise ka vahel „Robinson Crusoe’t“ lugenud, aga haiguse ajal ju eriti ei loe. Valu silmades, read ujuvad. Jälgin vanaema huuli. Enne lehe pööramist tõstab ta sõrme suu juurde. Mõnikord võtab lonksu jahtunud teed ja siis lendavad „Robinson Crusoe“ peale vaevumärgatavad pritsmed. Mõnikord on peatükkide vahel toidupudi. Terveks saanuna lehitsen loetu tähelepanelikult läbi ning raputan kuivanud ja lapikuks pressitud leivajäänused lehtede vahelt välja.
„Mäletan palju erinevaid kohti ja inimesi,“ teatasin ma ärevalt Geigerile, „mäletan isegi mingeid ütlemisi, aga löö kasvõi maha – ei mäleta, kes ja milliseid sõnu lausus. Ja – kus.“
Geiger on rahulik. Ta loodab, et see läheb mööda. Ta ei pea seda oluliseks.
Aga võib-olla see tõesti ongi ebaoluline? Võib-olla omab tähendust vaid see, et sõnad lausuti ja need mu peas säilisid, aga kes ja kus – tühiasi? Peab seda Geigerilt küsima – tundub, et tema teab kõike.
Kolmapäev
Aga on ka nii: sõnad ei ole säilinud, kuid pilt on täielikult alles. Näiteks, inimene istub õhtuhämaruses. Toas on juba pooleldi pime, aga tema ei pane tuld põlema ‒ hoiab kokku või mis? Nukker liikumatus. Küünarnukk toetub lauale, laup puhkab peopesadel, väike sõrm hoidub eemale. Isegi pimedas on näha, et ta riided on kortsus, kõik on selline pruunikas kuni värvitu, ainsateks valgeteks laikudeks ruumis on tema nägu ja käed. Inimene oleks nagu mõtteisse vajunud, kuigi tegelikult ei mõtle ta millestki, lihtsalt puhkab. Võib-olla isegi ütleb midagi, aga sõnu pole kuulda. Mulle isiklikult pole ta sõnad tähtsad, no ja kellega tal rääkida on – iseendaga? Ta ju ei tea, et ma teda jälgin, aga kui ütlebki midagi, siis mitte mulle. Liigutab huuli, vaatab aknasse. Tilgad klaasil peegeldavad tänavavalgustust, helklevad tõlla tuledena. Õhuaken kriuksub.
Olen selle ajani näinud palatis ainult kahte inimest – Geigerit ja Valentinat. Arst ja medõde – aga keda tegelikult veel vaja olekski? Võtsin jõu kokku, tõusin, läksin akna juurde – hoov on tühi, lumi põlvini. Ühe korra komberdasin seinast kinni hoides palatist välja koridori ja kohe ilmus välja Valentina: teil on voodirežiim, minge palatisse tagasi. Režiim …
Muide: mõlemad näevad välja nagu pärineksid endisest ajast. Kui Geiger ei ole kitlis, kannab ta tingimata vestiga ülikonda. Meenutab Tšehhovit … Ma kogu aeg mõtlesin, keda ta küll mulle meenutab? Tšehhovit! Ja näpitsprille kannab ka. Nendest, keda mäletan, nägin näpitsprille oma meelest ainult Stanislavskil, aga tema on inimene teatrist … Üldiselt ütleksin, et mind raviv paar on kuidagi teatraalne. Valentina – sõjaaja halastajaõe koopia. 1914. aasta. No ei tea muidugi, kuidas nad mu muljesse suhtuvad – Geiger loeb ju selle läbi, nii me kokku leppisime. Lõppude lõpuks ta ise ju palus mul varjamata kirjutada kõigest, mida märkan, meenutan, mõtlen ja ole lahke – nii ma kirjutangi.
Täna murdus mu krihvel ja ütlesin seda Valentinale. Tema võtab taskust midagi pliiatsi sarnast ja ulatab mulle.
„Veider,“ ütlen mina, „metallist krihvel, ma pole sellist kunagi näinud.“
Valentina läks näost punaseks ja võttis ruttu mu käest selle tagasi. Pärast tõi teise pliiatsi. Miks ta punastas? Iga päev viib ta mind tualetti või võtab mul süstimiseks aluspüksid jalast – ei punasta, aga nüüd pliiats, näete siis. Minu elus on praegu massiliselt väikesi mõistatusi, mida ma ei suuda lahendada. Aga punastab Valentina veetlevalt, kõrvaotsteni. Kõrvad on õhukesed, graatsilised. Kui ta valge pearätt eile üles kerkis, imetlesin neid. Täpsemalt, ühte. Valentina kummardus lambi kohale, seljaga minu poole ja ta kõrv kumas läbi valguse roosalt, tahtsin seda puudutada. Ei julgenud. Ja ega jõudu ka ei olnud.
Mingi imelik aimdus on, nagu lamaksin selles voodis juba terve igaviku. Liigutan kätt või jalga – tunnen lihastes valu, ja kui kõrvalise abita üles tõusen, on jalad nagu vatist. Selle eest temperatuur langes natuke: 38,3.
Küsin Geigerilt: „No mis siis minuga ikkagi juhtus?“
„See et,“ vastab ta, „te peate ise meenutama, muidu teie teadvus vahetub minu omaga. Ega te seda ju taha?“
Ma ei tea ise ka, tahan ma seda või mitte. Äkki selgub, et mul ongi selline teadvus, mis oleks parem asendada?
Reede
Rääkides teadvusest: ma kaotasin selle eile. Geiger ja Valentina ehmusid kõvasti. Ärgates nägin nende heitunud nägusid – paistis, nagu neil oleks kahju mind kaotada. Meeldiv, kui sind mingil põhjusel vajatakse, isegi kui see põhjus pole isiklik, vaid nii-öelda puhas inimesearmastus. Geiger ei andnud kogu eilse päeva jooksul mu lehti tagasi. Kartsin, et pingutasin ilmselt oma kirjutiste lõpuosas üle. Lamasin ja jälgisin, kuidas lumehelbed akna taga langesid. Vaadates uinusin. Ärkasin – lumehelbed langesid ikka veel.
Minu voodi ääres toolil istus Valentina. Kuivatas märja käsnaga mu laupa. Suudle, tahtsin ma öelda, suudle mind laubale. Ei öelnud. Muidu oleks ta enne suudlemist mu laupa pidanud kuivatama. Ja üldse, on ju teada, keda laubale suudeldakse … Aga vaat, ma võtsin ta käest kinni – ja ta ei tõmmanud ära, tõstis ainult meie ühendatud käed minu kõhu peale, et mitte tasakaalu kaotada. Tema peopesa kattis mu kämbla nagu majake – nii õpetatakse klaverimängus, kuidas kätt hoida. Tõenäoliselt õpetati mind ka kunagi, et ma selliseid asju tean. Keerasin kätt, tõmbasin nimetissõrmega mööda selle majakese lage ja tundsin, kuidas see võpatas, koost lagunes, minu peopesa peale vajus. Ja ma tundsin selle soojust.
„Heitke minu kõrvale, Valentina,“ palusin ma. „Mul ei ole rumalaid mõtteid ja ma olen täiesti ohutu, te teate seda. Mul on ainult vaja, et keegi mu kõrval oleks. Päris kõrval, muidu ei soojene ma kunagi üles. Ma ei oska seda seletada, aga nii see on.“
Liigutasin suure jõupingutusega ennast laias voodis ja Valentina heitis mu kõrvale