Lõhenenud inimkond. Sari "Sündmuste horisont". John Scalzi
„Ma ei saa öelda,” ütles Abumwe kuivalt, hetkeks tema poole vaadates, ja pöördus oma meeskonna poole tagasi. „Ja isegi kui ma saaksin, ei muuda see midagi selles, millega me nüüd tegelema hakkame. Meil on kuusteist tundi hüppeni ja seejärel neli tundi, enne kui utchelased saabuvad. Pärast seda sõltume nende ajakavast. Nad võivad tahta kohe kohtuda, nad võivad tahta kohtuda päev hiljem. Me lähtume eeldusest, et nad tahavad kohe läbirääkimisi alustada. See tähendab, et teil on järgmised 12 tundi end kurssi viia. Seejärel kohtume plaanide tegemiseks enne ja pärast hüpet. Loodan, et olete viimase kahe päeva jooksul piisavalt maganud, sest mõnda aega te seda ei saa. Kas küsimusi on?”
Polnud.
„Tore,” ütles Abumwe. „Ma ei usu, et pean teile ütlema, et kui need läbirääkimised lähevad hästi, siis on see meile hea. Meile kõigile. Kui nad lähevad halvasti, läheb ka meil kõigil halvasti. Aga eriti halvasti läheb neil, kes omadega õigel ajal valmis ei saa ja niimoodi kogu meeskonda tagasi hoiavad. Ma loodan, et see on kristallselge.”
Oli.
„Leitnant Wilson, palun sind hetkeks,” ütles Abumwe, kui ruum tühjenema hakkas. „Sind ka, Schmidt.” Ruumi jäid saadik, Hillary Drolet, Schmidt ja Wilson.
„Miks sa küsisid, miks meil nii kiire on?” küsis Abumwe.
Wilson nägi vaeva, et ta näol ei peegelduks liiga selgelt, et kas sellepärast kutsusidki mu vaibale? „Sest kõik tahtsid teada, aga keegi ei tahtnud küsida, proua.”
„Sest nad teadsid paremini,” sõnas Abumwe.
„Välja arvatud vast Fucci, jah, proua.”
„Aga mitte sina.”
„Ei, ma tean ka paremini,” ütles Wilson. „Aga arvan siiski, et keegi pidi küsima.”
„Hmmm,” tegi Abumwe. „Leitnant, mida sulle ütleb see, et meil on läbirääkimiste ettevalmistamiseks kakskümmend tundi?”
„Kas sa palud mul arvata, proua?”
„Peaks olema üsna ilmne, mida ma tahan,” ütles Abumwe. „Sa oled Kolooniate kaitsejõududest. Sa kahtlemata vaatad seda asja sõjalisest vaatenurgast.”
„Nüüd on sellest aastaid, proua, kui ma tegelikust sõjategevusest osa võtsin. Olin juba aastaid Kolooniate kaitsejõudude teadus- ja arendustegevuse seotud, enne kui mind sulle ja „Clarke’ile” tehnikakonsultandiks saadeti.”
„Kuid sa oled endiselt kaitseväelane? Sul on endiselt roheline nahk ja arvuti peas. Mulle tundub, et kui sa tõsiselt proovid, suudad võibolla endiselt näha asju militaarsest vaatenurgast.”
„Jah, proua,” ütles Wilson.
„Siis palun su analüüsi.”
„Miski läks perse.”
„Vabandust?” küsis Abumwe. Wilson märkas, et Schmidt on äkki tavalisest tunduvalt kahvatum.
„Läks perse,” kordas Wilson. „Kees sitaks. Tõmbas türa ribadeks. Asenda see endale sobiva metafooriga, et asjad läksid väga viltu. Sellest arusaamiseks ei pea sul olema sõjalist kogemust; see käis peast läbi kõigil siin ruumis. Ükskõik mida Sara Bair ja tema meeskond pidid tegema, läks neil asi käest ära, ja mis iganes põhjusel peab nüüd Kolooniate Liit olukorda päästma, meie oleme viimase hetke viimane asendusvõimalus.”
„Ja miks meie?”
„Sest sa sobid selleks,” ütles Wilson.
Abumwe õhuke naeratus tuli tagasi. „Kui ma oleksin tahtnud, et mul persest suitsu hakkab tõusma, leitnant, oleks mulle aidanud sellest su sõbrast siin.” Ta osutas Schmidti suunas.
„Jah, proua,” sõnas Wilson. „Antud juhul ma mõtlesin seda, et me oleme lähedal hüppedistantsile, nii et meid on võimalik sinna kohale saata, sul on mingi kogemus Utchega ja kui sa läbi kukud – ja sa tõenäoliselt kukud, sest oled viimse hetke asendus –, oled sa diplomaatilises hierarhias piisavalt madal topis, et juhtunu annab su ebakompetentsusele taandada.” Wilson vaatas Schmidti poole, kes nägi nii välja, et variseb kohe kokku. „Jäta, Hart. Ise ta küsis.”
„Küsisin jah,” ütles Abumwe. „Ja sul on õigus, leitnant. Aga ainult pooleldi. Teine põhjus, miks nad meid valisid, oled sina.”
„Vabandust?” Wilson oli siiralt imestunud.
„Sara Bair ei kukkunud ülesandega läbi, ta kadus,” sõnas Abumwe. „Koos kogu oma diplomaatilise esindusega ja Kolooniate kaitsejõudude fregatiga „Polk”. Tema ja laev kadusid. Jäljetult.”
„See pole hea,” sõnas Wilson.
„Sa kordad vaid ilmset,” märkis Abumwe.
„Ja kuidas mina siin mängu tulen, proua?” küsis Wilson.
„Pole usutav, et „Polk” lihtsalt kadus, arvatavasti see hävitati. Sa pead selle musta kasti üles otsima.”
„Must kast?” küsis Schmidt.
„Andmesalvesti,” ütles Wilson. „Kui „Polk” hävitati ja must kast selle üle elas, võib see meile öelda, mis juhtus laevaga ja kes seda ründas.”
„Ja ilma sinuta me seda ei leiaks?” küsis Schmidt.
Wilson raputas pead. „Need on väikesed ja nende lokaatorid ei lülitu sisse enne, kui on vastu võtnud just selle laeva jaoks mõeldud krüpteeritud signaali. Militaarklassi krüpteeritud signaali. Selleks on vaja väga kõrget turvaluba. Neid ei anta kellelegi ja kindlasti mitte kellelegi väljaspool Kaitseväge.” Ta pöördus Abumwe poole tagasi. „Aga neid ei anta ka mingile suvalisele leitnandile.”
„Siis olgem õnnelikud, et sa pole mingi suvaline leitnant,” lausus Abumwe. „Mulle teatati, et kunagi su teenistuskäigu jooksul oli sul väga kõrge turvatase.”
„Olin osa meeskonnast, kes tegeles BrainPali turvalisusega. Jah, aga sellest on aastaid. Selle taseme turvaluba mul enam ei ole.”
„Praeguseni.” Abumwe noogutas oma assistendile, kes vajutas oma PDA-d. Wilsoni nägemisvälja serva tekkis kohe sidet näitav märgend. „Nüüd on.”
„Okei,” ütles Wilson aeglaselt ja uuris saadud turvaluba. Hetke pärast sõnas ta. „Saadik, ma arvan, et sa peaksid teadma, et selle turvaloaga käib kaasas täitevvõimu tase, mis sisuliselt tähendab, et oma missiooni täitmiseks on mul õigus anda käske „Clarke’i” meeskonnale.”
„Ma soovitaksin sul mitte seda privileegi kapten Colomaga proovida,” sõnas Abumwe. „Ta ei ole veel kedagi õhulüüsist välja toimetanud, aga kui sa teda käsutama kukud, võib ta sulle erandi teha.”
„Ma pean seda meeles,” ütles Wilson.
„Pea. Vahepeal oled sa juba kindlasti jõudnud lugeda, et su ülesanne on leida must kast, dekodeerida see ja välja uurida, mis „Polkiga” juhtus.”
„Nii see on, proua.”
„Minu ülemused on mulle mõista andnud, et selle musta kasti leidmine on sama tähtis või isegi tähtsam kui meie läbirääkimised utchelastega. Selleks on mul palutud sulle abi anda.” Ta noogutas Schmidtile. „Ma ei vaja teda. Ta on sinu.”
„Tänan.” Wilson pani tähele, kui valulik oli ta sõbra ilme, kui ta ülemus ta niimoodi tähtsusetuks tunnistas. „Temast on kasu.”
„Parem oleks,” ütles Abumwe. „Sest, leitnant Wilson, see hoiatus, mille ma oma meeskonnale andsin, kehtib sinu puhul kahekordselt. Kui sa läbi kukud, on missioon läbi kukkunud, isegi kui mina hakkama saan. Mis tähendab, et ma võin sinu pärast ebaõnnestuda. Ma võin olla piisavalt madalal diplomaatiliste topiste rivis, aga ma olen piisavalt kõrgel, et kui ma sind lükkan, siis seda kukkumist sa üle ei ela.” Ta vaatas