Lembitu. Karl August Hindrey
ion>
I
Ihameel on tagasi tulemas oma kodust. Suviharja oli jäänud endiseks kolme aasta jooksul, ainult et isa on vajunud nagu rohkem kokku, nagu oleks õhk teda kuivatanud, seesama õhk, mis ei olnudki nii kuiv seal metsade taga. Või oli isa olnud alati niisugune nagu nüüd? Kolme aasta jooksul ei saagi nii palju muutuda, mõtles Ihameel ja ei märganud, kui palju ta ise oli läinud teiseks, kui palju olid muutunud Kaio ja Härm.
Ei märganud nad seda teiste pilkudest. Äidi oli löönud käed kokku, kui ta tuli ukselävele ja nägi kolme härmatanud ratsanikku karvamütsides ja poolkasukais, oli hõiganud tarre, et Ihameel on tulnud, ja oli siis sõbanurgaga pühkinud silmi. Ja kui ta siis hiljem tares oli vaadelnud Ihameelt nagu Kaiotki ja Härma, siis ei olnud ta sõnagi lausunud sellest, et Ihameel on läinud hoopis mehisemaks, et tema pilk on tõsine nüüd ja sügav, nagu mõtleks ta ikka, ja vahest koguni midagi muud kui jutustav, naeratav suu.
Ei kõneldud sellest, et näod on läinud teiseks, Kebjagi oli läinud vanemaks, Maasike oli tugeva rinnaga ema, kelle seelikust hoidis kinni kaks poissi, ja paistis, et on tulemas kolmas laps. Maasike oli täis jõulist rahu, kuid siiski õhetasid palged, sest tulijad olid ju kuidagi võõrad, olid suured isandad kaugetelt maadelt, olid palju näinud ja kaasa teinud suuri asju. Siin ei sündinud ju midagi, siin olid vaid Suviharja ja Kasenpää, ja vahel oli raba ja jõgi, millest nüüd küll üle käis pukksild, kuid seda silda mööda ei läinud ega tulnud teisi sündmusi, kui et kummalgi pool oli vahel nõelanud uss, sündinud vasikas ja et uudseleib oli saanud hea.
Ei mõtelnud Maasike õieti nõnda teravalt, ei seadnud ta oma mõtete tulemusi nii lõikavasse vastuollu sellega, mida läbi olid elanud noormehed seal Ugandis ja Sakalas. Aga ta tundis nüüd järsku maailma suurt avarust, mis tõstis vendi ja Ihameelt nii kõrgele tema silmis. Ta muudkui küpsetas ja kandis lauale, puhastas kiiruga laste ninasid, tahtis ise ka sekka kõnelda, aga välja tuli vaid lugusid lastest, sündmusi laudast ja lagedalt nurmelt, kuid hea oli seegi, sest kuulasid osavõtliku naeratusega vennad kui ka Ihameel.
Ihameel oli küll kõige noorem, aga ta paistis imelikult nüüd kõige vanemana. Peaaegu vanemana kui Kebja, kes istus käsipõsakil ja kelle silmis oli niisugune ilme nagu alati siis, kui Oolup tuli ja kõneles suurest põdrast või tõurast kusagil eemal tagalaanes.
Isa Vane kõndis need päevad, mis noored veetsid Suviharjal, ringi kärsitumalt kui vahest kunagi varem. Oli nagu tulnud ärevat elu siia laante taha, midagi värisevat kaugest maailmast, midagi, mis pani toimetama kähku ja kiirelt, kuigi maailm liikus siin niisama vaikselt edasi, nagu ta seda oli teinud aastaid ja aastaid.
Nad ei püsinud mitte kogu päev siin Suviharjal, nad läksid kõik viiekesi, isa Vane, Kebja ja kolm uustulnukat üle soo Kasenpääle.
Aga Kasenpää oli muutunud, ta oli kehvemaks jäänud rahvast, sest Oolup oli ehitanud enesele ülespoole, sinna, kus olid olnud sohu uppunud Meego puuslikud, uue elamu; all elasid veel Lüürik oma naise ja perega. Kuid Oolup toodi ka kohe alla, Orvik tuli lennates kaasa, rinnalaps süles.
Ihameel vaatles seda oma endist maailma kahesuguste tunnetega. Nii nagu talle Suviharjal oli paistnud kõik soojalt kodusena, kuid siiski vaesena, nii oli ka siin. Tahtmata võrdles ta Sakala ja Saaremaa rikkusi siinse lihtsusega, kuid siiski vaevas teda peaaegu tunne, et ta jälle peab minema välja maailma, vaevas ja rõõmustas ühtlasi. Siin oli kaitstud rahu, siia ei ulatanud palju kuuldusi veristest ja valusaist sündmustest eemal. Siin ei kuulutanud üle laante lendav ronk katku ja sõda, siin võis puhata, aga sinna välja kiskus siiski.
Ei olnudki aga nõnda, et ei oleks siin mitte kui midagi teatud sündmustest väljaspool. Oolup oli küttimisel kohanud mehi, kes teadsid jutustada sakslastest, liivlastest, lätlastest ja venelastest. Nende suust oli ta kuulnud võõraste linnuste nimesid, millede ümber oli käinud lahing, olid jutustanud raudriides meestest, kes istusid hobustel, kelledel oli ka rauda ümber kaitseks noolte ja odade vastu. Aga kõik need jutud olid ebamäärased, kajasid nagu liiga kaugelt, et võtta päris tõenäosuse ilmet.
Nüüd aga tulid mehed, omad inimesed, kes olid näinud ja kes teadsid. Ja see nihutas kõik nõnda lähedale, et Oolup hakkas mängima noatupega ja Kebja istus käsipõsakil ja pures mõnikord oma hambaid.
Nad jutustasid kolmekesi vaheldamisi, Kaio, Härm ja Ihameel.
Kõnelesid Lembitust, Sakala suurest vanemast, kellele mõned, eriti Rootsi ja Ojomaa kaupmehed, andsid kuninga nime. Lembitut oli võidetud, aga ta oli ka võitnud, ta oli põletanud maha venelaste linna Pihkva. Aga lüüa oli ta saanud Viljandi all.
Vaenlased olid pannud Viljandisse ristiusu preestreid. Nad olid neid sundinud peale, kuigi neid varemgi oli seal olnud, kuigi nad varemgi olid jutlustanud Valgest Kristusest, aga rahvas ei võtnud kuulda nende juttu, ja kui mõnd oli ristitud, kui mõnele lapsele peale valatud võõra jumala pühitsetud vett, siis olid vanemad või teised ta viinud alla Viljandi järve ja pesnud maha nõiduse.
Enne seda, kui oli tehtud kolmeaastane vaherahu, enne seda oli Lembitu surmanud preestritest kõige kõrgema.
Nad jutustasid Harivaldest, targast, kes vihkas Valge Kristuse mehi, kes neid vihkas nõnda, et ta käis alati peale Lembitule, ärgu ta kunagi salligu jumalate vaenlasi oma linnuses ja maal. Aga Lembitu oli teinud lepingu, et nad tohivad jutlustada oma juttu kuni Navesti jõeni, ja nõnda olid nad siis ka kõndinud kihelkonnast kihelkonda ja püüdnud kergeusklikke. Aga neid nad ei leidnud palju, neid leidsid nad vaid orjade keskelt, kes olid toodud võõrastelt maadelt, Rootsist, Norrast, Taanist ja kes olid sattunud vangi sakslaste laevadelt.
See preestrite ülem oli olnud julge mees, tal oli olnud halliks minev pikk habe, mille alt paistis kuldne rist rinnal.
Aga kui ta oli näinud, kuidas valmistatakse sõja vastu, kui ta oli kuulnud, kuidas kutsutakse kokku malevat, et sellega minna lõuna poole, siis oli ta püüdnud põgeneda, oli läinud minema läbi öö, aga Harivalde silmad valvasid ka öösiti. Temale aeti järele ja võeti ka kinni Alistekunnas ja toodi tagasi.
Siis oli ta seisnud Lembitu ees, sirgelt ja julgelt.
Lembitu oli olnud vihane, Lembitut nähti harva vihasena, nüüd aga oli ta olnud näost valge, huuledki olid olnud kahvatud.
„Sa tahtsid minna teateid viima, preester.“
„Tahtsin.“
„Niiviisi kasutad sa usaldust, preester.“
„Minu usaldus kuulub Jeesusele Kristusele, kes ei taha, et tapetakse tema lapsi paganate poolt.“
„Sina olid siin minu maal, elasid rahus, tegid, mis tahtsid, ütlesid, mis mõttesse tuli, ja keegi ei seganud sind. Nüüd läksid sa ära andma seda maad maarahva vaenlastele.“
„Ma tahtsin minna hoiatama, et saaksid põgeneda või vastu hakata süütud.“
Ümberringi seisid teised preestrid, seisid vanemad ja tihedas ringis rahvas. Sõõr oli lai ning avar, nõnda et kõik võisid näha, kuidas seisid vastamisi Lembitu ja preestrite ülem.
Lembitu ütles:
„Sa tead ju, et sa nüüd pead surema.“
„Ma ei usu seda.“
„Sinu usk on petlik nagu sinu õpetused.“
„Mina seisan piiskop Alberti kaitse all. See käsi on neetud, kes tõstab relva pühitsetud mehe vastu.“
„See suu olgu neetud ja suletud, kes julgeb needa Sakalamaal Sakala vanemat.“
Siis nägi preester, et ta peab surema. Ta laskis pea longu ja tegi ristimärgi.
Lembitu tõmbas päris aeglaselt mõõga tupest, nõnda aeglaselt, nagu tahaks ta aega anda palvetamiseks.
„Ainsa au, mille ma teen piiskop Albertile,“ ütles Lembitu, „on see, et Sakala vanem tapab su omaenese käega.“
Ta mõõgatera langes preestri paljale lagipeale, poolitas näo läbi lõua ja habeme kaelast läbi kuni rinnakorvini.
Nüüd aga raskete viimaste kaotuste läbi, nüüd on Viljandis ja isegi Leholes Navestini kuni Alistekunnani preestreid rohkem kui varem.
Aga nüüd on varsti täis ka vaherahu aeg, nüüd on