Lembitu. Karl August Hindrey
nagu tema isegi. Nüüd aga paistis küll, et on väge ja võimu Suviharjal. Jõud oli üle läinud poja peale, sest see oli ju Ihameel, kes hüppas seal ümber tule, kriiskas ja karjus, huilgas nagu mardus, suu kramplikult avatud nagu koobas, silmad keerlemas peas nagu valu viimses ahastuses või aga sekka välkumas meeletust vihast.
Vana Saka istus jämeda puupaku otsas natuke tagapool peremehest ja vangutas pead. Pea kõikus paremalt pahemale, pahemalt paremale, ikka edasi-tagasi, nagu oleks ta liiga raske ja kael ei jõuaks teda kanda. Karvamütsi alt vajuvad tihedad luitunud juuksed lehvisid kaasa nagu takune lina. Ta suu oli lahti, silmad koopas, aga silmadest tilkus pisaraid.
Saka oli väga vana, tal tohtis tulla pisaraid silmi, nagu neid nooremailgi tuleb külmast ja tuulest. Ja siis heitis Saka põlvili, siis kui Ihameel kisendas oma hulle karjeid vastu tuld, vastu suitsu, vastu oksadel rippuvaid koerte keresid, istuvaile inimestele näkku, siis pani Saka oma lauba vastu lund ja Lüürik tundis, et ta peab tegema samuti.
Ja ka nooremad painutasid oma põlvi, isegi kange Oolup puudutas oma näoga sulavat lund ja naised kõikide selja taga heitsid vaikides kummuli.
Nii kuulsid nad Ihameele häält veel mõne korra karjatavat, kuulsid teda nõrgemaks jäävat ja lõpuks korisevat nagu surijal.
Siis praksus ainult veel tuli, paukusid üksikud halud, susises rasv ja kui aegamööda üks või teine tõstis toibudes pilgu, nägi ta, et Ihameel oli kokku varisenud, lamas poolküljeli tule ees, käsivarred laiali, suu ammuli, viimses rammetuses.
Kõik tundsid, et jumalad ja vaimud on olnud neile lähedal, nad olid nagu lunastatud kõik, nad olid tümaks tehtud suurest elamusest. Ja suits tõusis ja viis ära enesega kaasa kõige selle, mis oli suures looduses muidu kauge, võõras, vaenulik või sõbralik, ainult aimatav ja nüüd olnud nii lähedal, et hing oli toidetud nagu pika söömaaja järele.
Aegamööda surises Ihameele soontesse veri tagasi. Ta tundis näpuotsadesse voolavat määratust väsimusest üle soojust, mis pani tasa mõtted jälle liikuma. Aegamisi ning osakaupa meenus talle, mida ta oli näinud, tajunud ja tundnud oma joobumuses. Kuid kehasse voolav soojus kahanes hooti külmajugade all. Nägemused ei kosutanud, nad jätsid hinge kurvaks.
Ta oli näinud, kuidas valgest suitsust, mis tõusis oksade vahelt üles, kujunes tohutu lai lumepilv ja hakkas tulema lund, hakkas tasa vajuma laiu lumehelbeid ja lagunema üle maa, üle ilmatu laia välja, millel ei olnudki äärt. Nende lumehelvete vahelt nirises nagu tahma, oli nagu tahmavihm, mis niitidena tuli läbi lume, ja siis hakkasid need niidid lumeväljal jooksma, vingerdama, katkema lühikesteks tükikesteks, mis siis moondusid ristikesteks, nõnda et lumi oli täis väikesi musti riste. Siis tõusis tuisk, kobrutas lund, lumest kerkisid laiad valged palakad ristilaikudega keskel, lehvisid nagu lipud, vajusid kokku ning siis oli jälle lai lumeväli, kus roomasid kokku kõik need mustad ristid üheks ainsaks põigiti üle kogu maa käivaks suureks ristiks. Aga see lumeväli oli nagu valge vaip, mille all oli midagi, elas miski, tahtis tõusta vaiba alt, tõmbas lumekamara kohati kummi, kobrutas siit ja sealt, ja mis seal all oli, see oli lämbumine ja piin.
Siis vajus lumeväli ära alla hämarusesse, mis tumenes pimeduseks. Sellest pimedusest tõusis musti päid, raudseid, tuttudega, ja vilkusid raudnägudest pilud, millede mustast sügavusest paistis varjus salajasi silmi, kurje ja halastamatuid. Ihameel teadis, et need olid kiivrid, ning nende kiivrite keskel nägi ta Lembitu nägu. Ei naeratanud see enam, põlglik ja kibe joon oli ümber suu ja Ihameel teadis, et see on surnud Lembitu.
See surnud ja kuri, põlgav nägu hõljus püsti odade vahel, need odad kasvasid nagu kiirelt kerkima aetav oras, ikka tõusis juurde uusi, oli nagu tuhandeid siili, kellede seljad paistsid mustalt vastu taevast. Ole taeva tõmbus laialt suitsuviirusid, need keerlesid üksteise ümber, nagu ootaksid nad kuud või tähti, aga ei paistnud midagi peale kuma, millest Ihameel teadis, et see on suur ja kustutamatu tulekahju.
Ei olnud Ihameel näinud oma viirastustes oma kodu, ei Suviharja ega Kasenpääd. Ta oli ju tahtnud näha, kes tuleb tagasi koju, aga vaimud ei näidanud temale midagi sellest, ei sammu jälgegi, mis viis üle lume kodu poole.
Ja Ihameel mõistis, et see kõik siin laane taga on nõnda tühine ja väike kõige selle teise kõrval, mis on hiiglasuur ja tohutu raske. Ei näidatud temale nüüd mitte väikesi asju.
Edasi oli ta näinud hallil pinnal musti pulke, mis ronisid nagu tõugud edasi, nagu kangastel.
Nad ronisid üles nagu seina mööda kusagile kõrgele taeva poole, kus järsku paistis üksikuna ja ainsana Põhjanael. Siis vajus see sein längu, aegamööda vajus ta tagasi ja oli jällegi lumeväli, nüüd aga ähmane ja porine, aga tema alt kostis raksatusi, nagu raud raua vastu, kõlas odade pilbastamist ning alalist kõlinat sepikodadest, kus vasarad tagusid kuuma kangi. Ja ähkimist kostis, raginat, nagu pureksid tuhanded hambad vihas. Kuid lumelinik mattis tihedamini hääli, läks paksemaks ja paksemaks, nagu vanutatakse vaipa, ja see summutas ikka uuesti üheainsa hüüu, mis kordus ja kordus: „Kui on poisikene veel põlvepikkune, põlvepikkune poisikene, põlvepikkune poisikene, põlvepikkune poisikene…“ kuni see hüüd tumenes ja kõlas vaid veel nagu uinuvalt vaikne sonimine.
Ihameel ajas end roidunult püsti, ta hõõrus oma silmi, kuivatas varrukaga külma higi laubalt, vaatas ringi, vaatles kõiki neid, kes olid temale armsad ja lähedased ning sõbrad. Ta teadis nüüd, et ei ole valikut, teadis, et ei tule vahest mitte ühtegi enam tagasi, aga kuulis nagu jumalate häält: „Tuleb võidelda, kuni jalul seisab veel põlvepikkune poisikene…“
Aga ta ei ütelnud sellest mitte sõnagi, ta ei lausunud midagi põlvepikkusest poisist, ta ütles vaid: „Jumalad käsivad võidelda.“
Ning nüüd oli Ihameel tagasi tulemas oma kodust, tema kõrval ratsutas Oolup, sulane ja koduväi Kasenpääst. Selle taga vend Kebja Suviharjalt ja vennaksed Kaio ja Härm Kasenpäält.
Oolup juhatas teed, mida mööda ta oli tulnud, kui ta ei tahtnud enam olla seal, kus ta enne oli olnud kodus. Ja juba teisel päeval ratsutasid nad sealt mööda. Oolup oli nagu teine nüüd, ta oli jutukas ja rõõmus ning näitas ühel künkal olevaile ahervartele, mille tahmunud tukid ja põlenud palgiotsad paistsid tuisuse lume alt.
„Selle ma põletasin maha,“ ütles Oolup, „ei pääsenud hingegi välja, aga põletasin ka loomad, ja see oli patt, aga nüüd lähen lunastama seda pattu.“
Ta oli verevaenus olnud rahvaga siin, aga et ta ka loomad oli ära põletanud, see oli teda saatnud omagi sugulaste vaenu alla, nõnda et ta pidi minema metsadesse. Nüüd jutustas ta kogu loo.
See lugu oli tavaline, nagu neid sündis alati: keegi läks riidu kellegagi, riiust tekkis tuline tüli ja raske solvamine, solvamisest sai kellegi surm ja see surm nõudis uut surma. Uhkus ei lubanud maksta veretasu, jonn ei jätnud jõudu tarvitamata, üks perekond tappis teise perekonna, isa, poja, venna, sugulase või sulase, ja nõnda hävis pea sugukondigi, ning nõnda oli ka olnud Oolupiga. Kuid Oolupi sugulased olid maksnud inimeste ja loomade eest, nõnda et Oolup oli jäänud häbisse ja ei saanud enam oma nägu näidata, vaid pidi teda peitma padrikute taha, kaugel kodust võõrastes laantes.
„Kus oleme õieti praegu?“ küsis Ihameel.
„Otsaga juba Ugandis,“ vastas Oolup, „ida pool Tarbatut, ida pool Emajõge.“
Ei olnud need ainsad varemed, milledest nad parajasti olid möödunud, ahervarsi oli siin ja seal, paremal ja pahemal kinnituisatud teed, mis kõrvalharudes hakkasid aegamööda laienema, ja kui nad olid ratsutanud veel veerand päeva, siis oli ahervartest tekkinud juba paigatud elamuid, milledest tõusis suitsu ja kus elas inimesi.
„Niisiis see on see uhke Ugandi,“ ütles Oolup ja ta nägu karvamütsi all oli valge. Ei olnud seal enam uhkust, inimesed, kes lävel neile vastu tulid, vaatasid mürgise pilguga, enne kui silm seletas, et võõrad pole vaenlased, enne kui kõlas kõne, et mehed on oma maa rahvas.
Maa oli masendatud ja vaene, nad ütlesid küll, need metsadest ja koobastest koju tagasi hiilinud põgenikud, et pole veel mingi ots ega lõpp, et on veel peidetud vara ja vilja ja et veiseidki veel olemas ning