Isevärki kalmistu elukad. Андрей Иванов
kõik kuulsid, loopisin neid laiali – terve õu oli valge, kojamees sõimles. Ma rääkisin sellest, millest pidi vaikima, norisin isa sõprade kallal, esitasin küsimusi, lugesin imelikke raamatuid, tegin joogat, istusin aknalaual lootoseasendis ja hingasin päikest sisse, jahusin reinkarnatsioonidest, teosoofiast, esoteerikast … Isa helistas hullumajja – mind pandi kaheksaks kuuks luku taha. Ei olnud mingit uurimist. Isa kirjutas avalduse, et ma ajanud ihualasti trepikojas ahjuroobiga taga kedagi, keda ei näinud mitte keegi, naabrist joomakaaslane kinnitas kõike, tema naine kirjutas ka alla. Kõik käis kähku: väga lihtne on sattuda Serbski instituuti, kaduda igaveseks mingi kliiniku koridoride vahele. (Palju aega hiljem, kui ma sattusin Arsenalnajale, ütles Mihhail Aleksandrovitš Naritsa mulle, et isa päästis mu: „Ta nägi, et te võite jubeda jama kokku keerata, ja päästis teid ära. Te muutusite organite jaoks lollakaks enne, kui hakkasite teisitimõtlejaks. Olge isale selle eest tänulik, ärge kandke tema peale vimma.” Kuid ma ei suutnud isegi pärast neid sõnu isa juurde tagasi minna.)
Ma jutustasin muust, muust … sellest, kui mõnus on ikkagi Leningradis kevadisel ajal, kuidas kuplid sädelevad, kui lahe on kaldapealsetel, ja sillad, jah, ma olen alati sildu armastanud – neis on midagi muinasjutulist: kõnnid ühest maailmast teise … ja muuseumid, neis tunned, kuivõrd on meie maailm ikkagi välja mõeldud; muuseumikirg vedas lõppude lõpuks alt … Nii, ega ma midagi liigset rääkinud? kas ta homme tuleb? kas homme üldse tuleb? See sild, ärgu see otsa lõppegu, sulagu jõega kokku ning me läheme veealusesse varjuderiiki!
2
ennustada kinnisilmi
maailma eesriide taga
panna vihma lembeid noote kokku
sumedaks motiiviks
joonistada lõpuni peisaaži
sajandite uduloori all mis magab
oma saatust ristata
viirastuste saatustega
mis tulvasid su peale ulmaešelonidena
Miski nagu sipleb, krabistab. Mõnikord ärkad keset ööd, tundes, et toas on keegi, kahmad tikkude järele ning hetk hiljem, kui hirmud on rinna kokku pressinud, tunned kergendusega aknast sisse lennanud liblika tiibade sametist kahinat.
Alfred ajas liblika lehvikuga vabadusse. Vaatas mitu sekundit, kuidas too lendab laterna valguses: öö kardiogramm. Pani akna kinni, tõmbas kardina ette. Küünal Voltaire’i terrakotabüstil oli kustunud. Didrot’l ja Rousseaul nad veel vaevu-vaevu põlesid. Ta võttis kapist veel küünlaid. Ei salli elektrit. Kui tegi ukse lahti, tundus, nagu oleks teda vaadatud, justkui oleks ta avanud luugi, mille taga istus tanuga eideke.
Ma ajan kuupäevi segi, unustan nimesid, sündmusi, kuid minevik sellest ei muutu. Aga kes seda usaldusväärselt mäletab? Kõik mäletavad vaid seda, mida tahavad mäletada. Aastatega korrigeerin, tõmban maha, kirjutan juurde. Pole ajalugu, pole minevikku. Kui palju toimetajaid raamatu kallal ka vaeva ei näeks, on kõikidel sündmustel üksainus tõene tekstitõmmis. Selle võtmete vardjateks on viirastused, kellega me öösiti vestleme. Ja mis keel see on, milles me räägime? Varjude keel, lõpmata õhukese mateeria voltide šiffer.
Ta pani kapi kinni, läitis küünla, pani alustassile, läitis järgmise, soojendas küünla teise otsa pehmeks ja sättis Voltaire’i otsmikule.
Paneks õige raadio mängima.
Selles öös on mingisugune ähmane mälestus. See häirib õhulise puudutusega nagu nähtamatu näoloor. Rullub peale kujutiste laine. Niipea kui ma püüan neid tähelepanelikumalt vaadata, loor kaob, ma unustan nähtu. Üürikesed ulmad. See meenutab kiire vooluga jõge. Võib-olla see polnudki kiire vooluga, kui me kihutasime rongiga, lendas kübar ära, kostis kellegi naeru, ma tahtsin heita kurja pilgu sellele, kes naeris mu emme üle, kuid siis puhkes ka ema naerma ja isa ja kõik teised …
Ta pani raadio vaikselt mängima. Monteverdi „Orpheus”. Hästi. Les Enfers11. Seda parem.
Ma olen väikesest peale suhtunud riietusse pedantselt, olnud kokkuhoidlik, hinnanud ilusaid asju, armastanud seista peegli ees.
Ta seisatub peegli ees, mille kõrval seisab tikksirgelt – peremehega ühte kasvu – Comtoise, vanaaegne Franche-Comtés valmistatud „rase” kappkell. See lakkas löömast 1958. aastal. Peegel hingab heitlikke küünlahelke, kellamehhanismi ühetasane samm lisab vaatlusprotseduurile dramaatilist pinget. Peegelpilt on enam kui viiekümne aastaga hägustunud, kattunud kriimustustega nagu praguline flaami portree ning hakanud äärtest kooruma, kuid ast on ikka sama, ikka sama samm.
Silmad vaatavad anuvalt, imelikult. Ma võiksin mängida kerjust, aga kui arvestada, et kurva maski taga peitub sageli alatus, siis küllap saaks nüüd minust hea Trussotski või Polonius. Ent kust on minusse tulnud kurbus? Ma olen alati tundnud end õnneliku inimesena ja ma olen seda hoolega varjanud.
Ta silmitseb end pikalt, kuni hakkab nägema oma nägu sellisena, nagu see oli kolmekümnendatel aastatel: suured sinised silmad, helepruunid juuksed, pehmed, hõredad, tuhkja varjundi ja hõbedaniitidega, kerge kahvatus, väikesed ja õhukesed pisut lapselikud huuled. Kahvatus ja silmad pole kunagi muutunud, isegi teda viimastel aastatel kiusava haiguse ajal. Tema näojoontes on alati hingitsenud pikkamööda tahkuv kannatus; igaüks, kes teda kohtas, arvas, et Alfred Morgenstern on üle elanud tragöödia, kaotanud lähedasi, vähesed teadsid, et selle kannatuseilmega, selle traagilise näoga oli ta sündinud. Talle on alati sobinud hall, valged kikilipsud, sinise helgiga kaelasidemed, lasuriidiga mansetinööbid või kuldne tillukeste smaragdidega lipsunõel. Alfred ei armastanud luksust, ei olnud kunagi liiga rikas, elas tagasihoidlikult, kuid hindas neid ehteid, need tuletasid talle vanemaid meelde; lähedasi mälus elustades ei püüdnud ta nende nägusid silme ette manada, talle piisas sellest, et tajuda nende kohalolekut, põgusat soojust, mis annab mõista: sa ei ole üksi; kohaloleku kindlus voogas vasaku õla tagant ja täitis rinna raskusega, pikki kohtumisi minevikuga ta ei talunud, jäi haigeks.
Eile oli südamega pahasti. See vähkres jälle pahuralt, nagu oleks tal rinnus kitsas. Mis päev see oli, millest see öö välja tuli? (Kui see on öö, luba mul olla üks tema siravatest tähtedest!) Milliste sündmuste külge ta kasvab? Millisest pookekohast immitseb su valu?
Öösiti ilmuvad viirastused. Toad muutuvad hauakambriteks. Tuuletõmbus täidab kardinad ammu lahkunute siluettidega.
Kuu niiske jälg. Minu rinnal. Higi hall teekond nagu sulanud lumi. Nii lähine unetus. Tuttavad tõrked. Jää, lumi, jää. Valgus, killustatud nagu katki löödud klaas, langeb mu rinnale kildudena ja kriibib hinge okstega, tilgub, külm, kuuvalge, päris põhja, kus voolab laiali nirekestena, soonekestena, üksildastena nagu mina.
Me elasime Ostoženkal suures üürimajas nr 7, kolmandal korrusel, ilma rõduta (ma unistasin kogu lapsepõlve rõdust, naabritel oli, aga meil seda miskipärast polnud). Teine elu, rütm, teised lõhnad, helid, isegi tolm oli teine … Nüüd paistab Venemaa mulle fantasmagooriana, mis kootud samast efemeersest kangast kui iga keskpärane jamps. Ma olen oma mälu ära kulutanud, see ei kõlba millekski. Seal oli hiiglasuur peegel, mahtusime sinna kolmekesi ja isegi bonne (nüüd nimetu) sai osaliselt peale; varsti vahetas teda välja guvernant Francine. „Le petit monsieur” – niiviisi kutsus ta mind. Vaeseke, kuidas ma teda kamandasin! Mulle meeldis peeglitega mängida, palusin teda hoida ümmargust lauapeeglit, et näeksin ennast ka selja tagant, palusin panna madalamale, et saaksin pilguga haarata kandu.
Kui ma sain kuueaastaseks, soetas isa üksnes minu tarbeks suure pruunist nahast kappkohvri, mida vöötasid kullatud sepised; hirmraske, mul oli kuni kolmeteistaastaseni keelatud seda nihutada; kaanel oli kaks suurt terasest sulust, nagu neid näeb tõldadel; imekohver käis kinni tabalukuga, ka selle võti oli üle kullatud.
Mööblit vahetati minu toas sedamööda, kuidas ma kasvasin. Asjadega hüvastijätmine on mulle alati raske olnud. Ma elan keset pesuehtsat prügimäge. Kauplus Pas de la Mule’il on muutunud hoidlaks. Peaks seal väheke korda looma … ja korraldama lõbusa väljamüügi?