Brasiillasega sõlmitud tehing. ABBY GREEN

      Originaali tiitel:

      Abby Green

      The Brazilian’s Blackmail Bargain

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Abby Green.

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10094

      ISBN (PDF) 978-9949-455-89-8

      ISBN (ePub) 978-9949-84-624-5

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Susie Q-le ja Lynnile – minu kaitsepühakutele

      Proloog

      London, november

      Maggie Holland seisis novembrilõpu pimeduses sädelevate tulede valguses selgelt esile kerkiva eksklusiivse Londoni hotelli pöörduste juures. Naise süda oli saapasääres, jalad värisesid, peopesad tõmbusid niiskeks ja tema selga mööda roomas alla higinire. Maggie pea valutas juuksenõeltest, millega tema tihe lokipahmakas oli üles pandud, ning ta tõmbas silmanähtavalt värisevate kätega liiga lühikese vihmamantli tihedamalt ümber keha. Külm tuul vihises ümber tema katmata jalgade, kuid ei suutnud raputada naist välja kangestusest, mis tundus tema keha valitsevat.

      Otse Maggie selja taga tänaval ronis üks paarike taksost välja ning jälgides uksehoidja sagimist lõikava külma tuule käes küürus sakslaste ja nende pagasiga, teadis naine, et peab läbi klaasuste fuajeesse sisenema või ära minema ja nad rahule jätma.

      Kangestus möödus, tegelikkus murdis sisse. Ta ei läinud ära, kuigi oleks väga tahtnud, vaid tõmbas sügavalt hinge, lükkas pöördukse lahti ja sisenes sooja fuajeesse.

      Maggie nägi meest otsekohe. Temast oli võimatu mööda vaadata. Iga elusolendi pilk oleks talle pidama jäänud.

      Mees seisis seljaga tema poole ja rääkis kellegagi, nii et ei märganud Maggie sisenemist ja naine oli hingetõmbepausi eest tänulik. See oli õhkõrn võimalus ennast ja oma ärevil närve koguda. Ja võimalus meest mõni hetk jälgida.

      Mees seisis, käed taskutes, ning tema hästi õmmeldud pükste riie oli ümber puusade pingul, juhtides tähelepanu tema muljetavaldavale füüsisele, mis meenutas pigem atleeti tema parimatel päevadel kui korporatiivset ärihaid, kes on väärt miljoneid, mõnede sõnul isegi miljardeid. Ärihaid, keda peetakse üheks uuenduslikumaks ja võimsamaks Euroopas.

      Caleb Cameroni ei eksisteerinud tema elus enne, kui ta meest kaks nädalat tagasi esimest korda oma kasuisa majas kohtas. Maggie ei olnud seal kuigi innukas külaline, kui ema teda just ei palunud, ja see oli olnud üks neist kordadest, kui ema veidi toetust vajas. Mees oli olnud üks valitud ärimeestest, kellega Maggie kasuisa oli viimase kahe nädala jooksul pingelisi koosolekuid pidanud. Käies peaaegu iga päev ema aitamas, täitis see dünaamiline mees õige pea Maggie kõik mõtted nii öösel kui päeval ning ta ei suutnud ikka veel uskuda, et see mees on temast huvitatud. Kuid selle tõestuseks oli tänaõhtune kohtamine.

      Naise suu oli kriipsuks pigistatud. See oli kohtamine, mis teenis valesid eesmärke.

      Maggie neelatas kramplikult. Ta ei saanud põgeneda selle eest, mida tegema pidi. Naine oli sellest kohutavalt teadlik. Aga... äkki näeb mees ta juba esimesel sekundil läbi? Ta peaaegu lootis seda. Mees oli rapiirterava mõistusega. Ja kuna temalt eeldati... ei, nõuti, et ta oleks... Tema mõistus keeldus edasi mõtlemast. Tal hakkas uuesti kõhus keerama ja ta sulges põgusalt silmad.

      Ainus, mida naine tahtis, oli ringi pöörata ja uksest välja tormata. Kuid ta ei saanud seda teha. Naine ei suutnud isegi mõelda tagajärgedest ja nende mõjust talle kõige kallimale isikule, kui ta sellega hakkama ei saa. Tal ei olnud valikut.

      „Maggie.”

      Naise silmad plaksatasid lahti. Kuidas ta küll polnud mehe lähenemist kuulnud? Mees oli nagu suur, eluohtlik, graatsiline džunglikass. Maggie püüdis selga sirutades rahuneda.

      „Caleb, palun vabandust. Loodan, et sa ei pidanud liiga kaua ootama.”

      Mees libistas pilku mööda Maggiet üles-alla, muutes naise veidi hingetuks, ning kehitas hooletult oma laiu õlgu. „Need mõned minutid on meeldiv üllatus. Ma olen pidanud ka kauem ootama.”

      Kuidagi teadis Maggie, et see oli vale. Ükski naine ei laseks sellel mehel oodata. Calebi siniste silmade läbitungiv pilk vangistas naise. Maggie ei suutnud pilku kõrvale pöörata ja temas levis juba tuttav nõrkusetunne, pannes vere tema soontes tukslema. Mehel oli olnud talle alati selline mõju, millal iganes ta naise silma alla sattus. Enne kui talle määrati peaosa kasuisa Machiavelli plaanides. Kui ta oli olnud teadlik vaid Calebist... kui mehest... mitte kellestki, keda pidi petma, kahjustama... röövima tema rikkuse pärast.

      Ja nüüd... võrgutama.

      Maggie vaatas mehe poole üles, tema mõtted olid segi paisatud. Üheks sekundiks suutis ta ennast peaaegu veenda, et seda, mis oli väljaspool, polnud olemas. Võib-olla oli see tõepoolest lihtsalt kohtamine, kuhu mees ta palunud oli... ilma kindla eesmärgita. See mõte muutis naise hingetuks ja täitis ohtliku erutusega. Ta polnud teadlik kergest iroonilisest naeratusest, mis selliste mõtete juures üle tema näo libises. Pärast tänast õhtut ei näe ta meest enam kunagi ja see tekitas temas tühjusetunde.

      Hetkeks valgustas Calebi silmi jäine välgatus, kuid siis oli see asendunud heatahtliku viisakusega. „Kas läheme? Õhtusöögilaud ootab...”

      Maggie süda võpatas. See oli nüüd käes... tagasiteed enam polnud. „Tore.”

      Naine liikus puistel jalgadel mehe ees fuajee teises otsas olevate usteni. Ta tundis ennast nii, nagu läheneks giljotiinile. Ja siis, kõige krooniks, riivas raske toavõti taskus tema jalga. Teda ajas jälle iiveldama. See oli tema kasuisa broneeritud ülakorruse toa võti. Selle tegevuspaiga võti, kus võrgutamine pidi aset leidma. Kasuisal oli isegi siin kusagil varjul oma mees, kes nende tegevust jälgis... et olla kindel, et kumbki neist liiga kiiresti ei lahku. Enne kui kahju on tehtud.

      Armas jumal. Kuidas sellega hakkama saada?

      Söögisaali ukse juures tundis ta Calebi sõrmi oma õlgadel. Maggie pöördus poolenisti, olles teravalt teadlik paljastavast pitsitükist enda seljas. Ainsaks vabanduseks oli, et kasuisa oli selle talle tänaseks õhtuks ostnud. Ta tahtis hoiduda vältimatust mantli õlgadelt libistamisest ka veel siis, kui maître d’ seda võtma tuli. Paanika kasvas. Ta ei suuda seda teha... ta ei suuda. Ei suuda taluda reaktsiooni Calebi näol, kui mees tema riietust näeb.

      Naine kandis kombineed. Ainult kombineed. Mees oli isegi sületantsija seljas rohkem riideid näinud. See ei sobinud naise kahvatu jumega. Rikkalikud punased juuksed olid üles kinnitatud ja mehe sõrmed kibelesid neid vabastama. Meest läbis kummaline kõrvetav pettumus, kui ta mõistis, et ka kõige odavama välimusega suudab see naine temas võimsat ihalust tekitada. Ta oli sellest torkivalt teadlik. Midagi kerkis temas veel – enese naeruvääristamine. Üheks