Neitsijõgi. Esimene raamat. Robyn Carr
Seega ütles ta: „Meeldiv kohtuda.“ Ja lisas hautist vastu võttes: „Aitäh.“
„See on ilus kant, kui ilm koostööd teeb,“ ütles mees.
„Ma olen selles kindel,“ pomises Mel talle otsa vaatamata.
„Sa peaksid sellele päeva või kaks andma,“ soovitas mees.
Mel pistis lusika hautisesse ja proovis. Baarmen jäi hetkeks laua juurde. Seejärel vaatas Mel talle otsa ja ütles pisut üllatunult: „See on oivaline.“
„Orav,“ ütles mees.
Mel hakkas köhima.
„Ma tegin nalja,“ ütles baarmen talle muiates. „Loomaliha. Maisiga söödetud veis.“
„Andestage, kui mu huumorimeel on pisut kesine,“ ütles Mel ärritunult. „Mul on selja taga pikk ja vaevarikas päev.“
„Kas tõesti?“ küsis baarmen. „Siis on küll hästi, et ma Remylt korgi pealt võtsin.“ Ta läks tagasi baarileti taha ja Mel vaatas üle õla talle järele. Baarmen paistis kiiresti ja vaikselt pidavat nõu noormehega, kes ikka veel Meli üksisilmi vahtis. Tema poeg, otsustas Mel.
„Ma ei arva, et sa peaksid päris nii vihane olema,“ ütles proua McCrea. „Ma ei tajunud sellist suhtumist, kui me telefoni teel vestlesime.“ Ta sobras kotis ja tõmbas välja paki sigarette. Ta raputas ühe pakist välja ja läitis selle – see selgitas karedat häält.
„Kas sa pead suitsetama?“ küsis Mel.
„Kahjuks küll,“ vastas proua McCrea ja tõmbas pika mahvi.
Mel raputas vaid ärritunult pead. Ta hoidis keelt hammaste taga. Asi oli kindel, ta lahkub hommikul ja peab autos magama, seega milleks asju jätkuva kurtmisega veel hullemaks teha? Hope McCrea oli nüüdseks juba kindlasti asjast aru saanud. Mel sõi maitsvat hautist, rüüpas brändit ja tundis end pisut kindlamalt nüüd, kui ta kõht oli täis ja pea pisut kergem. Vaat nii, mõtles ta. Nii on parem. Ma saan siin kolkas öö veedetud. Jumal teab, et ma olen hullematki üle elanud.
Sellest oli möödas üheksa kuud, kui tema abikaasa Mark oli pärast pikka vahetust traumapunktis poest läbi astunud. Ta oli tahtnud helvestele piima osta. Selle asemel sai ta aga otse rindu kolm kuuli, mis tapsid ta hetkega. Poes, kus nad Meliga vähemalt kolm korda nädalas käisid, oli parasjagu rööv toimumas. See oli teinud lõpu elule, mida Mel armastas.
Öö veetmine autos, vihma käes, polnud sellega ligilähedaseltki võrreldav.
Jack tõi preili Monroe jaoks lauda teise Remy Martini, ent Mel oli teisest portsust hautisest keeldunud. Jack jäi baarileti taha, kuni ta sõi, jõi ja paistis Hope’i jõllitavat, kui too suitsetas. See pani Jacki endamisi itsitama. Sel tüdrukul oli südikust. Tal oli ka välimust. Väikest kasvu, blond, välkuvad sinised silmad, väike südamekujuline suu ja tagumik, mis oli teksades lihtsalt muljet avaldav. Kui naised lahkusid, ütles ta doktor Mullinsile: „Suur tänu. Sa oleks võinud selle tüdrukuga leebem olla. Meil pole siin vaatamiseks midagi ilusat olnud sellest ajast, kui Bradley vana kuldne retriiver eelmisel sügisel suri.“
„Mhmh,“ ütles tohter.
Ricky tuli baarileti taha ja seisis Jacki kõrvale. „Jah,“ nõustus ta innukalt. „Püha taevas, tohter. Mis sul viga on? Kas sa ei võiks mõnikord ka teiste peale mõelda?“
„Rahu, poiss.“ Jack naeris ja pani talle käe õla ümber. „Ta pole sinu klassist.“
„Jah? Sinu omast ka mitte,“ ütles Rick muiates.
„Sa võid minema hakata. Täna õhtul ei tule keegi välja,“ ütles Jack Rickyle. „Vii pisut hautist koju vanaemale ka.“
„Jah, aitäh,“ ütles poiss. „Näeme homme.“
Kui Rick oli läinud, kummardas Jack arstile lähemale ja ütles: „Kui sul oleks pisut abi, saaksid rohkem kalal käia.“
„Mul pole abi vaja, tänan,“ ütles tohter.
„Oh, jälle see,“ ütles Jack naeratades. Iga Hope’i ettepanek tohtrile abilist otsida tõrjuti kangekaelselt tagasi. See arst võis olla linna kõige jonnakam ja põikpäisem inimene. Ta oli ka vana, kannatas artriidi käes ja paistis iga aastaga aeglasemaks jäävat.
„Anna mulle veel üks,“ ütles tohter.
„Ma arvasin, et meil oli kokkulepe,“ ütles Jack.
„Pool siis. See pagana vihm tapab mu. Mu kondid on külmad.“ Ta vaatas Jackile otsa. „Ma tõmbasin selle väikese libu jääkülmas vihmas kraavist välja.“
„Ta pole ilmselt libu,“ ütles Jack. „Mul juba nii ei veaks.“ Jack kallutas viskipudelit vana mehe klaasi kohal ja valas selle täis. Kuid seejärel pani ta pudeli riiulile. Tal oli harjumuseks arstil silma peal hoida ja kui tohter hetkeks üksi jäi, võis ta pisut liiga palju juua. Jack ei tahtnud vihmaga välja minna ja kontrollida, kas arst ikka kenasti üle tee sai. Tal polnud kodus varusid ja ta jõi ainult Jacki juures, mis hoidis asja kontrolli all.
Vanale poisile ei saanud seda pahaks panna – ta oli üle töötanud ja üksik. Lisaks turris.
„Sa oleksid võinud tüdrukule pakkuda magamiseks sooja kohta,“ ütles Jack. „On üsna selge, et Hope ei teinud seda vana maja tema jaoks korda.“
„Ma ei tunne, et täna seltsi tahaksin,“ ütles tohter. Seejärel vaatas ta Jackile otsa. „Pealegi paistab, et sina oled temast rohkem huvitatud kui mina.“
„Ei paistnud, nagu ta oleks valmis kohe siin kedagi usaldama,“ ütles Jack. „Ta oli siiski armsake, mis?“
„Ei saa öelda, et ma märganud oleksin,“ ütles doktor Mullins. Ta võttis lonksu ja sõnas siis: „Ta ei näinud selle töö jaoks nagunii piisavalt sitke välja.“
Jack naeris. „Ma arvasin, et sa ei märganud?“ Aga tema oli märganud. Mel oli ehk meeter kuuskümmend pikk. Viiskümmend kilogrammi. Pehmed lokkis blondid juuksed, mis niiskena veelgi rohkem krussi tõmbasid. Silmad, mis võisid hetkega kurvameelsetest ägedateks muutuda. Jack oli nautinud seda väikest sädet, kui Mel oli talle nähvanud, et tal pole eriti naljatuju. Ja kui naine arstiga oli rääkinud, oli tema toonis olnud midagi sellist, mis andis märku, et ta tuleks igasuguste olukordadega kenasti toime. Ent parim osa oli tema suu – see väike roosa südamekujuline suu. Või oli seda ehk hoopis ta taguots.
„Jah,“ ütles Jack. „Sa oleksid võinud leebem ja pisut sõbralikum olla. Siinse maastikupildi kenamaks muuta.“
KAKS
KUI Mel ja proua McCrea majakesse naasid, oli seal juba soojemaks läinud. Muidugi polnud seal sugugi puhtam. Mel väristas end, kui mustust nägi, ja proua McCrea ütles: „Mul polnud sinuga rääkides aimugi, et sa nii pirtsakas oled.“
„Ega ma polegi. Sellise suure haigla sünnitusosakond, kust mina tulen, on üsna ebaglamuurne.“ Ning Mel taipas äkki üllatusega, et ta oli end selles kaootilises, mõnikord hirmutavas keskkonnas tundnud kindlamalt kui selles palju lihtsamas. Ta leidis, et see oli ilmne pettus, mis teda sel moel segadusse viis. See, ja tõsiasi, et kui karmiks asjad ka haiglas ei läinud, oli tal alati olnud mugav ja puhas kodu, kuhu pärast tööd minna.
Hope lahkus, jättes talle patju, tekke, pleede ja rätikuid, ning Mel otsustas, et mõistlikum on astuda vastu mustusele kui külmale. Ta võttis autost vaid ühe kohvri ning pani selga dressid, jalga paksud sokid ja tegi endale vanale tolmusele diivanile voodi. Madrats, plekiline ja lohku vajunud, nägi liiga hirmutav välja.
Ta keris pleedid endale ümber nagu burritole ja tõmbus pehmetele kopitanud patjadele kägarasse. Ta jättis vannitoa tule põlema ja ukse kergelt praokile, juhuks kui tal on vaja öösel püsti tulla. Ning tänu kahele brändile, pikale sõidule ja luhtunud ootustest tingitud stressile vajus ta sügavasse unne, mida ei häirinud kordagi ärevus ega õudusunenäod. Katusel vaikselt trummeldav vihm oli justkui