Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr
Ta kuulis, kuidas Paige riivi kinni lükkas, ennast kaitses. Esimest korda pärast sellesse väikelinna tulemist mõtles Jutlustaja, miks see riiv sinna üldse oli pandud.
Ta jäi hetkeks seisma. Tal oli kulunud viis sekundit järeldamaks, et keegi – üheksakümne kaheksa protsendise tõenäosusega kallim või abikaasa – oli Paige’i näkku löönud ja naine oli nüüd lapsega jooksus. Asi polnud selles, nagu ta ei teaks, et selliseid asju juhtub. Seda juhtus pidevalt. Ta lihtsalt ei suutnud mõista, millist rahuldust võiks mees saada naise löömisest. See oli talle täiesti arusaamatu. Kui sul on selline ilus noor naine, siis sa kohtled teda õigesti. Hoiad teda turvaliselt enda lähedal ja kaitsed teda.
Ta läks baari, kustutas tuled, kontrollis kööki, jättes tule põlema juhuks, kui Paige peaks alla tulema, ja läks siis oma köögi taga asuvasse korterisse. Ta oli seal vaid mõne minuti olnud, kui taipas, et üleval polnud enam puhtaid rätikuid – ta oli vannitoa tühjaks teinud ja kõik oma asjad alla toonud. Ta läks vannituppa, võttis mõned puhtad valged rätikud ja läks tagasi üles.
Uks oli praokil, nagu oleks Paige juba ehk köögis käinud. Ta nägi sekretärkapil klaasi apelsinimahlaga ja tal oli hea meel, et Paige oli selle endale toonud. Läbi tollise prao nägi Jutlustaja Paige’i peegeldust sekretärkapi peeglis. Naise selg oli keeratud peegli poole ja ta oli oma laia dressipluusi üle pea ja õlgade tõmmanud, proovides peeglist näha selga ja õlavarsi. Ta oli sinikatega kaetud. Palju suuri sinikaid seljal, üks õlal ja käsivartel.
Jutlustaja oli vapustatud. Hetkeks oli ta pilk lukustunud nendele lilladele laikudele. „Oh issand,“ sosistas ta endamisi.
Ta taganes kiiresti ukseprao juurest ja toetas end seina vastu, kus teda näha polnud. Tal kulus hetk, et end kokku võtta; ta oli rabatud. Täis õudust. Ta suutis vaid mõelda, milline loom võiks midagi sellist teha? Ta suu oli ammuli vajunud, sest ta ei suutnud seda endale ette kujutada. Ta oli sõdur, treenitud võitleja ja ta oli üsna kindel, et polnud nii palju kahju teinud endaga võrdsele mehele, ausas võitluses.
Mingi vaist ütles talle, et ta ei tohiks nähtut reeta. Paige kartis juba niigi kõike, kaasa arvatud teda. Lisaks tõsiasi, et see polnud naine, keda on löödud. Teda oli pekstud. Kuigi Jutlustaja ei tundnud seda tüdrukut, tahtis ta vaid maha lüüa selle litapoja, kes seda teinud oli. Pärast viit või ühteteist kuud peksmist, seejärel surm närusele kaabakale.
Paige ei tohiks teada, et ta nii tunneb; see hirmutaks ta surmani ära. Jutlustaja hingas mõned korrad sügavalt sisse, võttes end kokku. Seejärel koputas ta kergelt uksele.
„Mis?“ kuulis ta naist ütlemas, kõlades ehmunult.
„Kõigest mõned rätikud,“ ütles Jutlustaja.
„Üks hetk, eks?“
„Nii kaua kui vaja.“
Paige tõmbas kohe ukse rohkem lahti, dressipluus tagasi seljas.
„Ma unustasin, ma viisin vannitoast kõik asjad minema,“ ütles Jutlustaja. „Sul läheb rätikuid vaja. Ma jätan su nüüd rahule. Ma ei tüüta sind rohkem.“
„Aitäh, John.“
„Pole probleemi, Paige. Puhka korralikult.“
Paige tõmbas sekretärkapi hoolikalt ja nii vaikselt kui võimalik ukse ette. Ta lootis tõesti, et John polnud seda kuulnud, aga ta oli aru saanud, et köök oli otse selle toa all. Ja – kui see mees tahaks talle või Christopherile midagi halba teha, oleks ta seda juba teha võinud, rääkimata sellest, et lukus uks ja tühi kummut ei oleks saanud teda kuidagi takistada.
Kuigi Paige oleks soovinud kuumas vannis liguneda, tundis ta end liiga haavatavana, et riided seljast võtta. Ta ei suutnud end veenda ka duši alla minema – ta ei pruugi kuulda uksenupu kolinat ega Christopheri hõikeid – seega pesi ta end kraanikausis ja pani puhtad riided selga. Seejärel, jättes vannitoa tule põlema, heitis ta ettevaatlikult voodile, tekkide peale. Ta teadis, et ei jää magama, kuid mõne aja pärast ta rahunes. Ta silmitses lage, puidust liistud moodustasid ta pea kohal täiusliku V. Talle turgatas pähe, et see oli kolmas kord tema elus, kui ta voodis lamas ja sellist lage vaatas.
Esimest korda oli see majas, kus ta üles kasvas – talad olid paljad, roosa soojustus nende vahelt välja pressimas. Maja oli väike, kõigest kahe magamistoaga ja vana juba siis, kui ta vanemad sinna kolisid, kuid naabruskond oli siis, kakskümmend aastat tagasi, olnud puhas ja vaikne. Ema kolis ta pööningule, kui ta üheksane oli; Paige jagas ruumi kastidega, kus hoiti majapidamistarbeid ja mis olid ühe seina äärde lükatud. Aga see oli tema ruum ja ta põgenes sinna alati, kui sai. Ta kuulis voodist ema ja isa tülitsemist. Pärast isa surma, kui ta üksteist oli, kuulis ta oma vanemat venda, Budi, emaga tülitsemas.
Arvestades kõike, mida ta koduvägivalla kohta kuulnud oli, oleks ta pidanud aimama, et lõpetab vägivaldse mehe juures, kuigi isa ei löönud iial teda ega ta ema ja halvim, millega Bud teda kostitas, oli tõuge või hoop vastu käsivart. Aga oh sa poiss, kuidas küll mehed tema peres karjuda oskasid. Nii valjusti, nii hullumeelselt, et ta imestas, miks aknad ei mõranenud. Nõuda, pisendada, solvata, süüdistada, mossitada, karistada kõige õelamate sõnadega. See oli vaid vormi küsimus; ahistamine on ahistamine.
Järgmisel korral oli ta leidnud end sellist lage vaatamast pärast kodunt lahkumist. Ta oli pärast keskkooli lõpetamist ilukooli läinud ja ema juurde elama jäänud, makstes üüri, kuni ta oli kakskümmend üks. Seejärel oli ta koos kahe sõbrannaga – samuti juuksurid – üürinud pool vanast majast. Paige oli rõõmuga võtnud pööningutoa, kuigi see polnud nii suur kui tema lapsepõlvetuba ja ta pidi enamiku ajast kummardama, et mitte pead vastu kaldseinu ära lüüa.
Talle tulid pisarad silmadesse, sest talle meenusid need kaks aastat koos Pati ja Jeanniega – kõige õnnelikumad aastad tema elus. Mõnikord igatses ta neid nii väga, et see tegi valu. Kolm juuksurit, kel olid pärast üüri maksmist ning toidu ja riiete ostmist tavaliselt näpud põhjas – see oli tundunud taevalik. Kui neil polnud raha, et välja minna, olid nad ostnud popkorni ja odavat veini ning tegid koduse peo, rääkides naistest, kelle juukseid nad lõikasid ja värvisid, kallimatest ja seksist, naerdes, kuni nad ei suutnud enam sirgelt istuda.
Seejärel tuli ta ellu Wes, edukas ärimees, temast kuus aastat vanem. Oli ehmatav mõelda, et Wes oli olnud siis sama vana, kui Paige oli praegu – kakskümmend üheksa. Ometi oli ta tundunud nii kogenud, küps. Paige oli ta juukseid vaid paar kuud lõiganud, kui Wes ta välja kutsus ja viis nii peenesse restorani, kus ettekandjadki olid paremini riides kui Paige. Mees sõitis tuttuue Grand Prix’ga, millel olid pehmed nahkistmed ja tumedaks toonitud aknad. Ja ta sõitis liiga kiiresti, mis kahekümne kolmeselt ei tundunudki ohtlik. See oli närvekõditav. Kuigi Wes karjus teiste juhtide peale ja näitas neile keskmist sõrme, paistis see olevat tema õigus – ta oli jõuline. Ning Paige’i standardite põhjal ka rikas.
Wesil oli juba oma maja, mida ta ei pidanud isegi kellegagi jagama. Tema karjääriks oli börsil kauplemine; kurnav töö, mis nõudis hiilgavat mõistust ja palju energiat. Ta tahtis igal õhtul väljas käia, ostis Paige’ile asju, tõmbas rahakoti taskust välja ja ütles: „Ma ei tea, mida sa tahad, milline pisiasi paneks su karjatama, et see on nii täiuslik, seega ma tahan, et läheksid ise poodidesse. Sest sinu õnn on ainus asi maailmas, mis mulle korda läheb.“ Ta oli tõmmanud pakist paar rahatähte ja ulatanud naisele kakssada dollarit – tõeline varandus.
Patile ja Jeanniele ta ei meeldinud, aga see oli mõistetav. Wes polnud nende vastu eriti kena. Ta kohtles neid kui tapeeti, mööblit. Vastas nende küsimustele vaid ühe sõnaga, kui see võimalik oli. Tegelikult ei suutnud Paige meenutada, mida sõbrannad talle öelnud olid, kui nad teda hoiatada püüdsid.
Sellele järgnes hullumeelsus, kui ta elu spiraalina kontrolli alt väljus, ja see tundus tänase päevani võimatu: Wes oli teda löönud enne abielu, ja Paige oli temaga sellest hoolimata abiellunud. Nad olid istunud mehe edevas autos, seisvas, tülitsenud Paige’i elukoha pärast – Wes oli arvanud, et tal oleks parem elada kodus ema juures kui selles kahtlaste naabritega vanas majalobudikus koos paari lesbiga. See oli päris inetuks läinud; Paige