Miks emme vannub. Gill Sims
köögiriiulis kinoad ei ole, siis kas me üldse kuulume keskklassi? Ja konservid ei lähe KUNAGI halvaks. MITTE KUNAGI! Seepärast varutaksegi tuumakatastroofi aegadeks hunnikute viisi konserve. Kui katastroof toimuks täna õhtul, võime kohe alla anda, sest me jääks nagunii nälga, sest SA VISKASID MU HÄDAABI MAKARONIRÕNGAD VÄLJA!“
„Kallis, ma arvan, et sa reageerid jälle üle,“ irvitas Simon. „Vaata külmkappi.“
Avasin külmkapi. Moosi polnud. Ketšupit polnud. Majoneesi polnud. Ei ühtegi juurvilja. Kolm topsitäit antiikset hummust, mis üha võikamaks muutusid ja mida ma tegelikult puudutadagi kartsin, olid samuti haihtunud, ja see juba tähendas midagi.
„Kõik aegunud,“ säras Simon.
„Kartulid?“
„Läksid halvaks eile.“
„Porgandid, sibulad, küüslauk?“
„Kõik läinud.“
„Aga neil polnud ju midagi viga. Kui nad just kasvama pole läinud, roheliseks muutunud või kõdunema hakanud, pole neil absoluutselt midagi viga.“
„Säilivusaeg oli läbi! Läbi!“ rõhutas Simon. „Pidin kõik välja viskama.“
„Persse küll,“ pomisesin. „Einoh, eks me siis tellime toidu koju. Ja kus sink on? See küll pahaks ei läinud.“
„Ei, aga paki peal oli kirjas, et tuleb tarbida kaks päeva pärast avamist ja see oli juba kauem lahti, nii et ma viskasin singi minema.“
„No kurat küll, raisk!“ ütlesin. „Sõna otseses mõttes MITTE KEEGI teine ei pööra sellele tähelepanu! MITTE KEEGI! Ma lähen nüüd duši alla ja kraabin need kuradi põllujäägid kehalt maha ja sina võid siis Sainsbury poodi minna JA MULLE MIDAGI SÜÜA TUUA!“
„Aga ma olen selle jamaga nii palju vaeva näinud ja kogu nädalavahetuse Peteri järele vaadanud! Kuigi, päriselt ka, külmiku ja köögikappide korrastamine peaks sinu töö olema, nüüd, kus sa enam tööl ei käi, aga sinu pärast ma tegin seda ikkagi,“ vaidles Simon. „Kas sa ei võiks ise poest läbi hüpata?“
„Esiteks, ma KÄIN tööl ja püüan uut karjääri teha, ma ei istu niisama ajakirju lugedes ja komme süües nagu mingi mõisapreili,“ (siin võib muidugi väike vale peituda) „nii et ma ei tea, kust sulle see mõte pähe on tulnud, et kõik siin majas nüüd minu kohustuste alla kuulub. Teiseks, MA OLEN MINGI KURADIMA PÕLLU PEAL MAGANUD JA MIND ON PIINANUD MARDIKAD JA MA RISKISIN ELUGA ÜHT VÄGA OHTLIKKU GAASIPLIITI KASUTADES, ET SINU TÜTRELE IMELISI LAPSEPÕLVEMÄLESTUSI LUUA, SAMAL AJAL KUI SINA VISKASID MINEMA TOHUTUID KOGUSEID TÄIESTI HEAD TOITU!“ möirgasin ma. „Käi ISE oma näruses poes!“
Simon läks poodi. Koju tuli ta raevuka nurinaga, sest toidu hinnad olid täiesti ülekohtused, mis ausalt öeldes oli talle paras, sest ise ta viskas kõik minema. Kui imeline on kodus olla. Ees ootab veel mitu nädalat samaväärset toredust.
Kolmapäev, 10. august
Tulenevalt tänasest igasuguse inspiratsiooni puudumisest midagi lastega teha, läksime parki. Ma vihkan parke. Parkides käivad emmed siis, kui nende imearmsad rüblikud on nad nii kuradi hulluks ajanud, et vajavad tunnistajate juuresolekut, sest muidu saadavad nad korda midagi, mida hiljem kahetsevad. Vahel mõtlen, et peaks kõik tunnid kokku arvestama, mis olen laste sündimisest saadik veetnud külmades, tuulistes parkides, aga see oleks ilmselt liiga masendav. Pealegi jorisevad kõik selle üle, kui sageli tekivad raseduse jooksul hemorroidid, aga mitte keegi, mitte üks õnnetu sitapea ei ütle sulle ealeski, et hemorroidid tekivad pigem tundide viisi külmal ja niiskel pargipingil istumisest. Kuid vähemalt on suvi, nii et hemorroidide ja külmamuhkude tõenäosus on pisut väiksem.
Mänguväljaku pühadest väravatest ma aga läbi tulla ei tohi, sest võtsin koera kaasa, nii et luusime väljaspool, samal ajal kui põnnide emmed jõllitavad meid, juhul kui otsustame väravast läbi tungida, et Judgy võiks liivakasti sittuda ja mina saaksin seda nende süütute lapsukeste silma hõõruda ja NAD IGAVESEKS PIMEDAKS TEHA! Loomulikult tean, et koerakaka võib väga ohtlik olla, ja muidugi ei kiida minagi heaks inimesi, kes lasevad oma koertel laste mänguväljakule sittuda. Ma lihtsalt ei salli nende emmekeste sisistamist, kui mõnekümne meetri lähedusse satub koer. Õnneks on Peter ja Jane piisavalt suured, et ei vaja pargis enam hoolikat järelevalvet. Peter on täiesti võimeline turnikal oma jäsemeid omapäi murdma ja Jane’i huvitab palju rohkem Sophiega selfide tegemine vana iPhone’iga, mille ta minult välja pinnis ja nüüd igale poole kaasa tahab võtta, kuigi kinnitan talle, et pargis telefoni tegelikult vaja ei lähe.
Kuni lapsed mängisid, käisin kiirelt oma e-kirjad läbi, kuid seal polnud midagi huvipakkuvat – järjekordne Nigeeria kindral vajas lihtsalt mu kontoandmeid, et mulle oma miljoneid üle kanda (huvitav, kas suudaksin mõelda välja äpi, mis spämmiks spämmijaid automaatselt vastu?), Gapis oli jälle allahindlus (millal neil ei ole allahindlust? Kas keegi üldse midagi Gapist alghinnaga ostab? Äkki teen Gapile äpi kõigi allahindluste jaoks. Ah, neil juba on selline. Jama), veel üks kiri värbamisagentuurist, kuhu end kirja olin pannud. Oleksin äärepealt värbamisagentuuri kirja ära kustutanud, sest hoolimata hoolikalt täidetud ankeetidest, kus rääkisin kõigist oma kutseoskustest, huvidest ja ametialadest, mida otsin, on nad mulle vastu saatnud pideva jada töökohti, millel pole mingit pistmist minu ekspertiisiga ja mis asuvad tuhande kilomeetri kaugusel ja mille eest saab palka umbes kolmandiku sellest, mida teenisin senini. Kuigi minu peamine eesmärk oli jätta teistele mulje, et tegelen millegi tähtsaga – ja vältimaks mõne teise lapsevanema pilku või temaga vestlusse astumist –, avasin kirja ja mida ma näen! AINULT OMA KURADIMA UNELMATE TÖÖPAKKUMIST!
See oli täiuslik. Töötaksin viimase viie aasta ühe kuumima tehnoloogilise idufirma heaks, mis paiknes hallil tööstusalal asuva halli hoone asemel seksikas, säravas, modernses klaasist kontorihoones ning asus kodust vaid kahekümneminutise autosõidu kaugusel. Tuli ka välja, et see oli seest sama lahe (jah, ma võib-olla guugeldasin seda. Korduvalt), valge ja avar ning suurte valgete laudade ja Ilusate Inimestega. Okei, neid Ilusaid Inimesi ma võib-olla kujutan ette, aga olen üsna kindel, et kõik, kes seal töötavad, on ülilahedad ja trendikad ja kannavad tõenäoliselt hipsteriprille ja eetilisi pükse. Ilmselt on neil asjade arutamiseks Whatsappi rühmad, selle asemel et mõttetuid kahetunnilisi koosolekuid teha, kus arutatakse midagi, mille saaks lahendatud ühe e-kirjaga, ja kui neil ikkagi toimub koosolek, siis istuvad nad … noh … maitea, kott-toolidel või kuskil. Samas, kas ma ikka tahan töötada kuskil, kus on kott-toolid? Ma olen peaaegu neljakümne kahe aastane. Kas ma suudaksin kott-toolilt väärikalt püsti tõusta? Ah, neil ilmselt polegi neid kott-toole, küll kõik laabub.
Ja ma saaksin tegeleda tõesti millegi stimuleeriva ja väljakutsuva ja põnevaga, mitte nagu oma vanal töökohal, kus parim asi oli Kahtlasele Edile raamatupidamisosakonnast öelda, et tegelikult ei, ei ole võimalik hävitada kõiki jälgi kogu sellest karmist pornost, mis ta oma sülearvutisse „kogemata alla laadis“ (õeluse lainel väitsin talle ka, et internet jälgib kõike, mida ta teeb, nii et isegi kui ta uue arvuti ostaks ja vana jõkke heidaks, teaks internet sellest hoolimata kogu pornost ja tema naine saaks ikkagi teada, mida ta kõike passis).
Palk on ka väga hea. See oleks hirmus tore, sest vana töökoha lahkumishüvitis on juba otsakorral ja ma vihkan mõtet sellest, et mul pole oma raha. Tean, et kõik läheb nagunii meie ühiskontole, aga ma olen sinna alati panustanud ja mõte Simonist „sõltumisest“ torgib mõneti hinge. Ainus halb külg oleks see, et tegu on täiskohaga.
Ilmselt oleksin pidanud kogu seda täiskohaga tööle minemist Simoniga enne arutama, kuid olin nii elevil oma täiusliku töö üle, mis mulle põhimõtteliselt peo peal kätte toodi (ja vaimusilmas olin juba pea kogu oma uue palga ära kulutanud), et otsustasin agentuuri kaudu kandideerida. Oh, milline õnn, kui mind sinna võetaks! Nüüd on lapsedki suurema osa ajast koolis ja lisaraha kataks hõlpsasti kasvavad lapsehoolduskulud ja jääks ülegi. Hoian pöidlaid ja varbaid ja jalgu ristis ja … mida veel peale silmade risti saaks hoida? Ehk on