Koolmekohad. Elly Griffiths
ei teinud. Nad olid kena paar, mitte väga noored, ja püüdsid aastaid last saada, enne kui Lucy sündis. Nad jumaldasid teda.“
„On vast kohutav saatus,“ oigab Ruth napilt.
„Päris hirmus jah.“ Nelsoni hääl ei väljenda midagi. „Aga nad ei hakanud meid siunama. Ei süüdistanud kordagi mind ega meeskonda. Saadavad mulle siiamaani jõulukaarte. Sellepärast ma ...“ Ta vakatab hetkeks. „Sellepärast ma neile tulemust soovisingi.“
Nüüd on nad ülikoolis. Nelson pidurdab rehvide kriisates loodusteaduste hoone ees. Loengusse kiirustavad tudengid pööravad pead ja vahivad. Kell on kõigest pool kolm, aga juba hakkab hämarduma.
„Aitäh sõidutamast,“ ütleb Ruth veidi kohmetult. „Lasen luud ära dateerida.“
„Tänan,“ vastab Nelson. Ta vaatab Ruthile justkui esimest korda otsa. Naine tunnetab valuliku selgusega oma sagris soengut ja poriseid riideid.
„See avastus – kas see võib teile tähtis olla?“
„Jah,“ tõdeb Ruth, „võib küll.“
„Tore, et vähemalt kellelgi veab.“
Kohe, kui Ruth autost välja saab, kihutab mees hüvasti jätmata minema. Ruth ei usu, et ta meest enam kunagi näeb.
3. peatükk
Nelson põikab üle kahe sõiduraja, kui King’s Lynni kihutab. Auto on märgistamata, aga ta peab oma pühaks kohuseks sõita iga kord, nagu jälitaks kahtlusalust. Ta naudib teadmatuses liikluspolitseinike ilmeid, kui ta kiiruse ületamise eest rajalt maha võetakse ja ta töötõendit viibutab. See tee on igatahes nii tuttav, et ta võiks seal ka unes autot juhtida: tööstuspargist ja Campbelli supivabrikust mööda, Londoni tänavat pidi edasi ja vana linnamüüri kaare alt läbi. Doktor Ruth Galloway oskaks kindlasti täpselt öelda, kui vana see müür on: „Kindel ei või olla, aga minu hinnangu kohaselt ehitati see enne lõunapausi reedel, 1. veebruaril 1556. aastal.“ Aga Nelsonile tähistab see vaid viimast liiklusummikut enne politseijaoskonda.
Ta ei fänna oma uueks koduks saanud maakonda. Ta on põhjakas, sündinud Blackpoolis, Kuldse Miili promenaadist kiviviske kaugusel. Ta käis katoliiklikus koolis, St. Josephi kirikus (Püha Joe kirikus, nagu kohalikud ütlesid) ja siirdus kadetina 16-aastaselt politsei teenistusse. Oma tööd armastas ta algusest peale. Talle meeldis küünarnukitunne, pikad töötunnid, füüsiline pingutus, tunne, et ta teeb midagi väärtuslikku. Ja kuigi ta poleks seda ise kunagi tunnistanud, meeldis talle isegi paberimajandus. Nelson on põhjalik, hindab nimekirju ja ajagraafikuid, oskab suurepäraselt sõkaldest iva välja sõeluda. Ta ronis mööda ametiredelit ülespoole ja saavutas peagi üsna mõnusa elu: rahuldust pakkuva töö, südamesõbrad, reedesed käigud pubisse, laupäevased jalgpallimatšid, pühapäevase golfi.
Aga siis pakuti talle tööotsa Norfolkis ja ta naine Michelle käis peale, et ta selle vastu võtaks. Edutamine, palgatõus ja „maal elamise võimalus“. Milline tervemõistuslik inimene, arutleb Nelson Saltmarshile mõeldes, tahaks elada mingis kuradi maakolkas? Muud seal pole kui lehmad ja pori ja kohalikud, kes näevad välja nagu põlvkondadepikkuse intsesti viljad. Aga ta oli järele andnud ja nii nad King’s Lynni kolisid. Michelle läks tööle uhkesse juuksurisalongi. Nad saatsid tüdrukud erakoolidesse ja naastes irvitasid nood tema aktsendi üle („Seda ei öelda nigu, issi, see on nhagu!“). Tal läks hästi: sai teistest kaks korda kiiremini vaneminspektoriks ja sosistama hakati kõrgematestki sihtidest. Kuni kadus Lucy Downey.
Nelson pöörab suunatuld vilgutamata politseijaoskonna parklasse. Ta mõtleb Lucy ja rabast leitud laiba peale. Ta polnud kordagi kahelnud, et Lucy on kusagile Saltmarshi lähedusse maetud, ning kui leiti inimluud, lootis ta loole peatset lõppu. Mitte küll õnnelikku, aga vähemalt lõppu. Ja nüüd räägib see doktor Ruth Galloway, et luud pärinevad mingilt paganama kiviaja laibalt. Issand, kogu see jutt, mida ta oli rääkinud püharingidest ja matmispaikadest ja Skandinaaviasse jalutamisest. Nelson oli esialgu kahtlustanud, et naine teeb tema kulul nalja. Aga kui nad leiukohta jõudsid, sai ta aru, et Galloway teab, millest räägib. Ta imetles, kui aeglaselt ja hoolikalt naine toimetas, märkmeid tegi, pildistas ja asitõendeid läbi kammis. Nii tulekski politseitööd teha. Mitte et naisest saaks kunagi politseinikku. Selleks on ta esiteks liiga ülekaaluline. Mida ütleks Michelle naise kohta, kes on nii vormist väljas, et hakkab juba pärast viieminutilist astumist hingeldama? Ta oleks siiras hämmingus. Aga samas ei tulnud Nelsonile pähe ka ühtegi olukorda, kus Michelle peaks doktor Ruth Gallowayga kohtuma. Viimane ei hakkaks ju salongis käima – vähemalt otsustades selle põhjal, kuidas ta soeng välja näeb.
Aga huvi pakkus ta Nelsonile küll. Nagu kõik jõulised inimesed (ta nimetab seda meelsamini jõulisuseks, mitte jõhkruseks), eelistab temagi inimesi, kes julgevad talle vastu hakata, ja oma ametis ta neid sageli ei kohta. Inimesed kas põlgavad teda või lömitavad ta ees. Ruth ei teinud kumbagi. Ta oli talle kõigutamatult otsa vaadanud nagu võrdsele. Nelsonile tundub, et ta pole kunagi kohanud kedagi, eriti mitte ühtegi naist, kes endas nii kindel oleks kui Ruth Galloway. Isegi ta riietus – lohvakad riided, tossud – näisid väljendavat, et teda ei huvita teiste arvamus. Ta ei hakka end meestele meeldimiseks üles mukkima ega seelikuid ja kõrgeid kontsi kandma. Mitte et meestele meeldimises midagi halba oleks, muigab Nelson ja lööb kabinetiukse jalaga lahti, aga sellises naises, kes ei hooli oma veetlevusest, on midagi huvitavat või isegi värskendavat.
Ja see, mida ta oli rituaalide kohta rääkinud, oli samuti huvitav. Nelson istub kortsus kulmul töölaua taha. Rituaalidest ja ohverdustest ja sellest ülejäänud jamast rääkimine on kõik meelde toonud: päevade ja ööde pikkuse sõrmejälgede võrdlemise, ängistavad kohtumised vanematega, järkjärgulise talumatu ülemineku lootuselt meeleheitele, selle, kuidas jaoskond oli lõhkemiseni täis politseinikke – kuuest eri piirkonnast kohale toodud meeskondi, kes olid pühendunud ühe väikese tüdruku leidmisele. Ja kõik see jooksis liiva.
Nelson ohkab. Kui väga ta seda ka vältida üritab, teab ta ikkagi, et enne kui täna õhtul koju siirdub, on ta Lucy Downey toimiku uuesti läbi lugenud.
Ruthi kojusõidu ajaks on õues kottpime ja ta kulgeb ettevaatlikult mööda Uut tänavat. Kummaski teeveeres on kraav ja väikseimgi roolivääratus võib sind vääritult süvikusse kummutada. See on Ruthiga kord juba juhtunud ja ta ei igatse seda kogemust korrata. Esituled valgustavad tee kõrgendatud kõvakatet. Kummalgi pool kaob maapind pimedusse, tekitades illusiooni sõidust tühjusse. Pole muud kui tee ta ees ja taevas ta kohal. Koht, kus maa kohtub taevaga. Ta väristab end ja lülitab autoraadio sisse. Auto täitub Raadio Nelja programmiga, mis on tsiviliseeritud ja pisut üleolev. „Siirdume nüüd aga uudisteviktoriini juurde ...“
Ruth pargib auto katkise sinise aia äärde ja tõmbab seljakoti pagasiruumist välja. Suvitajate maja puhkab pimeduses, aga kaitseala vahil põleb ülakorrusel tuli. Ta eeldab, et mees läheb varakult magama, et koidukoori ajaks üleval olla. Flint ilmub lävepakule ja näub härdalt, et tuppa pääseda, kuigi kassiluuk on ju olemas ja tegelikult ongi ta terve päeva toas tukkunud. Ruthile turgatab pähe, et ta pole ju veel Sparkyt näinud, ning tunneb ust avades ärevusetorget. Kuid Sparky, pisike valge ninaga must kass, magab diivanil õiglase und. Ruth kutsub teda, aga kass jääb paigale, sirutab vaid küüned välja ja sulgeb silmad. Sparky on inimpelglik tegelane, mitte nagu Flint, kes keerleb ekstaatiliselt Ruthi jalge ümber.
„Jäta järele, rumal kass.“
Ta kukutab seljakoti lauale ja annab kassidele süüa. Automaatvastaja tuluke vilgub. Tal on eelaimus, et häid uudiseid ta sealt ei kuule, ja kui ta vajutab ESITA, osutub see õigeks. Ema kannatav ja kergelt hingetu hääl täidab toa.
„... kas tuled jõuluks koju. Ausalt, Ruth, sa võiksid veidi hoolivam olla. Simon andis endast juba mitu nädalat tagasi märku. Eeldasin, et oled ka tulemas, sest pole mõeldav, et tahaksid jõulud veeta üksi selles kohutavas ...“
Ruth klõpsab KUSTUTA ja ohkab sügavalt. Kõigest paari lühilausega on ema suutnud kokku võtta aastatepikkuse ärrituse ja varjatud alandused. Süüdistus hoolimatus käitumises, tema võrdlemine täiusliku Simoniga, vihje,