Kui me olime orvud. Кадзуо Исигуро
kuigi varmad pilkama mistahes muud äpardust, ilmutasid pühalikku tõsidust iga kord, kui kas või mainiti minu vanemate kaotust. Tõtt-öelda, kuigi see võib kõlada veidralt, oli vanemate puudumine – ja igasuguste lähemate sugulaste puudumine Inglismaal, kui maha arvata mu tädi Shropshire’is – toona juba ammu lakanud mulle mingitki meelehärmi valmistamast. Nagu ma oma kaaslastele tihti kinnitasin, olime niisuguses internaatkoolis nagu meie oma kõik harjunud ilma vanemateta toime tulema, nõnda et minu seisukord polnud sugugi nii ainulaadne. Kummatigi ei tundu mulle nüüd tagantjärele minevikule mõeldes enam sugugi võimatu, et vähemalt osalt oli mõte Osbourne’i „tutvustest” köitnud mind just selle pärast, et ma toona selgesti tajusin, kui vähe minule tuttavat on maailmas, mis jääb väljapoole St Dunstani kooli. Et ma kord, kui see aeg käes on, need tutvused ise loon ja endale teed sillutan, selles ma ei kahelnud. Vahest ma siiski uskusin, et võiksin Osbourne’ilt õppida midagi tähtsat, midagi selle kohta, kuidas niisugused asjad toimivad.
Kui ma ennist ütlesin, et Osbourne’i lahkumisel öeldud sõnad olid mind riivanud, siis ei pidanud ma silmas mitte seda, et ta oli maininud mu „armutut ristküsitlust” kõigi nende aastate eest. Pigem oli mind väga häirinud tema möödaminnes tehtud tähelepanek, et ma olin koolis „ikka üks imelik tüüp”.
Tõtt-öelda hämmastab mind tänini, et Osbourne võis minu kohta tol hommikul midagi säärast öelda, sest oma mälu järgi olin ma täiuslikult sulandunud Inglismaa kooliellu. Ma ei usu, et oleksin isegi oma esimestel St Dunstanis veedetud nädalatel hakkama saanud millegi säärasega, mis oleks mulle piinlikkust põhjustanud. Mulle meenub, et juba oma esimesel koolipäeval panin ma tähele kommet, mille paljud sealsed poisid olid omaks võtnud – seistes ja juttu ajades pistsid nad parema käe vestitaskusse ning liigutasid vasakut õlga otsekui õlakehitusega üles-alla, et mõnd oma märkust veelgi rõhutada. Mul on selgesti meeles, kuidas ma seda liigutust juba tolsamal esimesel päeval järele aimasin – täiesti piisava asjatundlikkusega, nii et mitte ükski koolivend ei märganud selles midagi veidrat ega arvanud heaks nalja visata.
Üsnagi samalaadse pealehakkamisega omandasin ma kiirelt teisedki žestid, väljendid ja hõiked, mis mu kaaslaste seas populaarsed olid; samas mõistsin ma ka uue ümbruse sügavama tähendusega traditsioone ja etiketti. Kindlasti taipasin küllalt kiiresti, et mul ei sobi siin – erinevalt Shanghaist, kus see oli olnud minu jaoks igapäevane asi – tulla lagedale oma mõtetega kuritegevusest ja selle paljastamisest. Seda koguni niivõrd, et ma ka oma kolmandal kooliaastal, kui pandi toime terve rodu vargusi ja kogu kool detektiivide mängimisest mõnu tundis, hoolikalt hoidusin rohkem kui moepärast teistega ühinemast. Ja kahtlemata oli just seesama tegutsemistarkus mind tänagi tagasi hoidnud oma „plaane” Osbourne’ile veidigi rohkem avaldamast, kui ta mind hommikul külastas.
Kummatigi tuleb mulle koolipõlvest meelde vähemalt kaks puhku, mis lubavad aimata, et ma kogu oma ettevaatusest hoolimata ilmsesti vähemalt ajuti valvsuse unustasin ja lasksin nõnda oma tulevikuplaane aimata. Tollal ei leidnud ma neile vahejuhtumitele mingit seletust, ja ka tänane päev ei ole mind sellele lähemale toonud.
Varasem neist kahest leidis aset mu neljateistkümnendal sünnipäeval. Kaks minu toonast head sõpra, Robert Thornton-Browne ja Russell Stanton, olid kutsunud mu külasse teed jooma, ning me olimegi kohalikus teemajas isukalt kakukesi ja kreemikooke söönud. Oli vihmane laupäeva pärastlõuna ning kõik teised lauad olid hõivatud. See tähendas, et iga paari minuti tagant astus sisse veel paar vihmast läbiligunenud külaelanikku, kes vaatasid ringi ja heitsid meile hukkamõistvaid pilke, otsekui oleksime pidanud oma laua otsemaid nende käsutusse andma. Ent proua Jordan, teemaja omanik, oli meisse alati soosivalt suhtunud, ning sel minu sünnipäeva pärastlõunal tundus meile, et meil on täielik õigus hoida kinni üht tema parimat lauda eendakna all, kust avanes vaade külaväljakule. Mul pole eriti meeles, millest me sel päeval rääkisime, ent kui olime kõhud täis söönud, vahetasid mu kaks kaaslast omavahel pilke ning seejärel pistis Thornton-Browne käe oma ranitsasse ning ulatas mulle paberisse pakitud kingituse.
Kui ma pakki avama hakkasin, mõistsin kiiresti, et kingi ümber on mässitud terve hulk paberilehti, ning mu sõbrad rõkkasid naerda iga kord, kui olin järjekordse kihi eemaldanud, vaid selleks, et leida eest uus kiht paberit. Niisiis näitasid kõik märgid, et selle kõige alt leian ma midagi naljakat. Lõpuks harutasin viimasest paberist välja päevinäinud nahkvutlari, ning kui ma tillukese haagi avasin ja kaane üles tõstsin, tuli nähtavale suurendusklaas.
See lebab praegugi siin minu ees. Selle välimus on aastatega vähe muutunud; juba tolleks pärastlõunaks oli see läbi teinud pika reisi. Mäletan, et sain sellest aru, ning panin ka tähele luubi erakordset suurendusvõimet, üllatavat raskust ning sedagi, et elevandiluust käepide oli ühelt küljelt üsna pragunenud. Alles hiljem – graveeringu lugemiseks on tõesti vaja teist suurendusklaasi – märkasin, et see oli valmistatud Zürichis aastal 1887.
Mu esimene reaktsioon sellele kingile oli tohutu elevus. Haarasin selle pihku, pühkides eemale kogu lauda katvad kingipaberi kihid – pole võimatu, et ma oma innus nii mõnegi neist põrandale ajasin – ning asusin otsekohe luupi proovima paaril laudlinale sattunud võikübemel. Süvenesin oma tegevusse niivõrd, et tajusin vaid ähmaselt sõprade ülepakutud naeru, mis pidi tähendama, et minu kulul tehakse nalja. Selleks ajaks, kui ma nüüd juba kohmetuna pilgu tõstsin, olid nad mõlemad kõhedalt vaikseks jäänud. Siis pugistaski Thornton-Browne veel kord ebakindlalt naerda ja ütles:
„Me arvasime, et kuna sa kavatsed detektiiviks hakata, siis kulub sulle säärane asi ära.”
Selle peale kogusin ma end kiiresti ja püüdsin kõigiti välja näidata, et kogu see lugu on ka minu meelest vahva nali. Ent mulle tundub, et selleks ajaks olid mu kaks sõpra ka ise oma teost segaduses ning kuigi me veel mõnda aega teelaua taga istusime, ei suutnud me endist muhedat meeleolu kuidagi taastada.
Nagu ma juba ütlesin, on see luup praegu minu ees laual. Ma kasutasin seda Manneringi juhtumi uurimisel ja kasutasin taas, üsna hiljuti, et lahendada Trevor Richardsoni mõistatus. Suurendusklaasil ei pruugi küll olla nii otsustavat tähtsust, nagu rahvasuu sellele müütiliselt on omistanud, kuid siiski on see endiselt kasulik teatud liiki uurimismaterjali kogumisel; ma usun küll, et kavatsen Robert Thornton-Browne’i ja Russell Stantoni sünnipäevakingitust veel mõnda aega kaasas kanda. Nüüd seda silmitsedes tuleb mulle pähe mõte: kui mu seltsilistel oligi kavas mind narrida, siis on sellest nüüdseks juba ammu saanud pigem nali nende enda kulul. Minu kurvastuseks ei ole mul enam kuidagi võimalik kindlaks teha, mis neil mõttes mõlkus, ega teada saada, kuidas nad kõikidest mu ettevaatusabinõudest hoolimata olid ometi aimu saanud mu salajastest kavatsustest. Stanton, kes oma vanuse kohta valetas, et vabatahtlikuna sõjaväkke pääseda, langes kolmandas Ypres’i lahingus. Thornton-Browne, nagu ma kuulnud olen, suri kahe aasta eest tuberkuloosi. Igatahes lahkusid mõlemad poisid St Dunstani koolist pärast viiendat klassi ning selleks ajaks, kui ma nende surmast kuulda sain, olin ammu nendega sidemed kaotanud. Siiski on mul meeles, kui pettunud ma olin, et Thornton-Browne koolist lahkus; ta oli ainus tõeline sõber, kelle olin suutnud pärast Inglismaale saabumist leida, ning järgnenud õpinguaastatel St Dunstanis tundsin ma temast suurt puudust.
Teine neist kahest puhust, mis mulle meelde on jäänud, leidis aset paar aastat hiljem – põhikooli viimases klassis –, paraku pole mu mälestused sellest kuigi üksikasjalikud. Tõtt-öelda ei mäleta ma üldse, mis sellele konkreetsele hetkele eelneda või järgneda võis. Mul on meeles hetk, mil ma astusin klassiruumi – see oli ruum 15 Vanas Kloostrimajas –, kuhu kitsastest kloostervõlviga akendest langes vihkudena päikesevalgus, mis tõi nähtavale õhus hõljuva tolmu. Õpetaja polnud veel kohal, kuid mina olin ilmselt saabunud väikese hilinemisega – ma mäletan, et leidsin oma klassikaaslased juba laudadele, pinkidele ja aknalaudadele kobardunult istumas. Tahtsin just ühineda ühe niisuguse viiest või kuuest poisist koosneva rühmaga, kui nende kõigi näod minu poole pöördusid ja ma silmapilkselt mõistsin, et nad olid rääkinud minust. Ja siis, enne kui ma jõudsin midagi öelda, osutas üks sellest rühmast, Roger Brenthurst, minu poole ja tähendas:
„Aga Sherlockiks on ta küll veidi lühikesevõitu.”
Paar-kolm