Juhiks saamine. Mida teha siis, kui kõik vaatavad sinu poole. Julie Zhuo

      Sissejuhatus

      Heaks juhiks ei sünnita, selleks saadakse

      Mäletan seda kohtumist oma ülemusega, kui ta tegi mulle ettepaneku juhiks hakata.

      See oli ootamatu, justnagu jookseksid mööda tavapärast rada ja leiaksid äkitselt aardekirstu. Oi kui põnev, mõtlesin ma.

      Me istusime kahekesi kümnekohalises nõupidamisruumis, laua vastasnurkades. „Meie tiim kasvab,“ selgitas ülemus. „Me vajame veel üht juhti ja sina saad kõigiga läbi. Mis sa arvad?“

      Ma olin kahekümne viie aastane ja töötasin idufirmas. Kõik minu teadmised juhtimisest võis kokku võtta kahe sõnaga: koosolekud ja AMETIKÕRGENDUS. Tahan öelda, et see oli ju ameti­kõrgendus, eks? Kõik teavad Harry Potteri vestlust Hagridiga, kui too teda ühel pimedal tormisel ööl külastas. See vestlus oli samasugune, ühe seiklusrikka ja rahuldustpakkuva karjääri esimene samm. Ma ei kavatsenud sellisest kutsest ära öelda.

      Nii ma ütlesingi jah.

      Alles hiljem, pärast ruumist väljumist, hakkasin öeldu üle täpsemalt järele mõtlema. Ma saan kõigiga läbi. Kuid juhtimine tähendab kindlasti midagi enamat kui ainult seda. Mida enamat? Kavatsesin selle välja uurida.

      — ­

      Mäletan esimest kohtumist oma alluvaga.

      Jõudsin kohale kokkulepitud ajast viis minutit hiljem, kiirustades ja hilinemise pärast pabinas. Milline kohutav algus, mõtlesin endamisi. Ma nägin teda läbi koosolekuruumi klaasukse – sellesama ruumi, kus olin varem ülemusega kohtunud –, pilk telefonis. Veel eelmisel päeval olime mõlemad sama meeskonna kujundajad, istusime naaberboksides ja tegelesime oma ülesannetega, andes samal ajal üle vahekäigu kiiret tagasisidet kujunduse kohta. Siis teatati uudis ja nüüd olen ma tema ülemus.

      Ma ei närveeri, ütlesin endale. Meil tuleb suurepärane vestlus. Millest me rääkima hakkame, polnud mul päris selge. Ma tahtsin ainult, et meie kohtumine tunduks tavapärasena, nii nagu eile ja üleeilegi. Kui talle ei meeldi tõsiasi, et ma olen tema ülemus, siis tahtsin ma vähemalt, et ta sellega lepiks.

      Ma ei närveeri.

      Astusin sisse. Ta tõstis pilgu telefonilt ja seda näoilmet ei unusta ma kunagi. Selles oli teismelise pahurus, keda sunniti kümneaastase nõo Pokémoni-teemalisest sünnipäevapeost osa võtma.

      Ütlesin häält kontrollida püüdes: „Tere. Nii, hmm, mille kallal sa praegu töötad?“

      Tema kulm läks üha enam kortsu. Ma tundsin, kuidas mu laup higiseks tõmbus ja kõrvus vasardama hakkas.

      Ma polnud sellest poisist parem kujundaja. Ma polnud nutikam ega kogenum. Ainuüksi tema näoilme peletas eemale kujutluse, nagu võiks ta leppida sellega, et ma olen nüüd tema juht. Sõnum oli nii selge, nagu olnuks see kirjutatud suurelt musta veekindla markeriga:

      Sul pole aimugi, mida sa teed.

      Sel hetkel ma tundsin, et tal oli täiesti õigus.

      —­

      Tee, mis mind Facebooki kujundusmeeskonda juhtima viis, polnud kuigi tavapärane. Ma kasvasin üles algul Shanghai rahva­rohketel tänavatel ja seejärel Houstoni niiskes äärelinnas. Ma olin immigrant, kes ei teadnud midagi „Tähesõdadest“, Michael Jacksonist ega „E.T.-st“. Lapsena kuulsin vahel mainitavat Silicon Valleyt – Räniorgu –, kuid võtsin seda sõna-sõnalt, kujutledes kahe mäeaheliku vahele orgu surutud väikeste