Ilus ja neetu. F. Scott Fitzgerald
tegi endale aegamööda Timesi väljaku õhtuse rüsiva inimmassi keskel teed; kaarikute võiduajamine ja tuhanded selle jälgijad muutsid väljaku erakordselt kauniks, erksaks ja karnevalihõnguliseks. Tema ümber tiirlesid näod, tiirles inetute, pattinetute tütarlaste kaleidoskoop – liiga paksude, liiga kõhnade, aga ometi otsekui neist endist öösse hoovava soojuse ja kirglike hingetõmmete kohal sügisõhus hõljuvate tütarlaste näod. Siin, mõtles ta, on nad hoolimata kogu vulgaarsusest rammetult ja subtiilselt salapärased. Ta hingas ettevaatlikult, tõmmates kopsudesse parfüüme ja paljude sigarettide sugugi mitte ebameeldivat lõhna. Ta tabas üksinda kinnises taksoautos istuva tõmmuverelise noore kaunitari pilgu. Neiu poolhämarusest paistvad silmad tõid mõtetesse öö ja kannikesed ning Anthony nihkus viivuks taas tollesse pärastlõunasesse, osalt ununenud teisalolekusse.
Temast möödus kaks valjusti rääkivat ja siia-sinna alpe üleolevaid pilke heites kurgedena kaelu kõõritavat juudisoost noormeest. Neil olid seljas tollal justnagu moodsad, ülearu kehasse töödeldud ülikonnad; nende ümberpööratavatel kraedel oli kõrisõlme kohal sälk; nad kandsid halle kedrisid ja nende jalutuskepi käepidet hoidvates kätes olid hallid kindad.
Möödus hämmeldunud vanadaam, keda kandsid munakorvina enda vahel kaks talle Timesi väljaku imedest karjuvat meest, seletasid neid talle nii nobedalt, et siiralt huvitatud olla püüdva vanaproua pea lehvis kord ühele, kord teisele poole nagu tükikene tuule pillutada jäänud vana apelsinikoort. Anthony kuulis lõigukest nende vestlusest:
„Mamma, see seal on Astor!“
„Vaata! Näe, kaarikute võiduajamine …“
„Seal me täna käisimegi. Ei, seal!“
„Oh sa heldus! …“
„Sa peaksid muretsema hakkama ja kuluma õhukeseks nagu ühesendiline.“ Ta tundis ära läheduses seisva paarikese suust kimedalt kostnud selle aasta käibekõnekäänu.
„Ja ma ütelsin talle, ma ütelsin …“
Taksode vaikne sööstlemine ta kõrval, ja naer, kähisev, lakkamatu ja vali varesenaer koos metroomürinaga jalge all ning üle kõige tiirlev valgus, kasvav ja kahanev valgus – pärliteks jagunev valgus – säravaid vööte, sõõre ja hämmastaval kombel taevalaotuse taustale välja lõigatud koletislikke, groteskseid figuure kujundav ja ümber kujundav valgus.
Anthony pöördus tänulikult minekule piki tumeda tuulena ühest põiktänavast välja puhuvat vaikust ning möödus restoran-pagariärist, mille aknal pööritas end automaatpraevardal ikka uuesti ja uuesti tosin grillkana. Uksest tuli kuuma, nätsket ja roosavärvilist lõhna. Naabruses asuv rohupood hingas välja ravimeid, maha loksutatud soodavett ning kosmeetikaleti meeldivat alatooni; seejärel tuli ikka veel avatud, aurav ja lämmatav, kokkuvolditud ning ähmasekollaka lõhnaga hiina pesumaja. Nad kõik mõjusid talle masendavalt; jõudnud Kuuendale avenüüle, tegi ta nurga peal sigaripoes vahepeatuse ja väljus sealt parema enesetundega – sigaripood esindas rõõmsameelset, madrusesinises uduhämus luksuslikke naudinguid ostvat inimkonda …
Korterisse jõudnud, suitsetas ta fassaadipoolse lahtise akna all pimeduses istudes viimase sigareti. Esimest korda pärast üle aasta kestnud vaheaega avastas ta, et naudib New Yorki läbi ja lõhki. Selles linnas on kindla peale mingit harukordset kirbust, midagi peaaegu lõunamaist. Üks üksinduserohke linn on ta sellegipoolest. Tema, täiskasvanu, oli hiljaaegu õppinud üksindusest kõrvale hoidma. Paari viimase kuu jooksul oli ta neil õhtutel, kui tal polnud kokkulepitud kohtumisi, ettevaatuse mõttes rutanud ühte oma klubidest ning endale kellegi leidnud. Oo, üksindust on siin küllaga …
Kitsaid kardinavolte õrnvalge suitsupiserdusest bordüüriga palistav sigaret hõõgus seni, kuni samal tänaval paikneva Saint Anne’i kiriku kell lõi kaeblik-peenutsevalt kauni häälega üks. Poole vaikiva kvartali kaugusel põristas oma trummi õhuraudtee – ja kallutanuks ta end aknast välja, näinuks ta nurga peal vihase kotkana pimeda kurviga võitlevat rongi. Talle meenus hiljaaegu loetud fantastiline seiklusromaan, milles pommitati linnu õhurongidelt, ning viivu vältel kujutas ta ette, et Washingtoni väljak on Central Parkile sõja kuulutanud ning et see on põhja poole pürgiv heitluste ja äkksurmaga laetud kurilane. Kuid koos rongi möödumisega tuhmistus ka illusioon; see kahanes õrnimaks trummiheliks ja seejärel kaugel eemal sumisevaks kotkaks.
Viiendalt avenüült kostis kuljusehelinaid ja autopasunate kestvat, jämedat, ähmast törinat, ent tema enda tänav oli vaikne ning siin oli ta kõigi eluähvarduste eest kaitstud, sest siin olid tema uks ja pikk koridor ja ta kaitseingel magamistuba – kaitstud, kaitstud! Aknasse valgust heitev kaarlamp näis sel kellaajal kui kuu, ainult et ta oli kuust veelgi eredam ja veelgi kaunim.
Tagasipilk paradiisi
Iga saja aasta tagant uuesti sündiv kaunitar istus milleski vabaõhuooteruumi sarnases, millest tuiskasid läbi valged tuuleiilid ja sekka ka mõni hingeldav täht. Tähed pilgutasid temast möödudes tuttavlikult silma ning tuuled sasisid leebelt ja lakkamatult ta juukseid. Temast polnud võimalik aru saada, sest hing ja vaim olid tema sees üks ja seesama – tema hinge olemus peitus tema keha ilus. Tema oligi too paljude sajandite filosoofide otsitud ühtsus. Selles tuulte ja tähtede vabaõhuooteruumis oli ta istunud rahumeeli iseenda üle mõtiskelles sada aastat.
Ajapikku sai talle teatavaks, et tal tuleb uuesti sündida. Ohates alustas ta pikka jutuajamist valge tuule sees peituva häälega – jutuajamist, mis kestis palju tunde ja millest ma saan siinkohal ära tuua üksnes murdosakese.
KAUNITAR (kelle huuled liiguvad hädavaevu, kelle pilk on nagu ikka pööratud sissepoole, iseendale): Kuhu rändan ma nüüd?
HÄÄL: Ühte uude riiki – maale, mida sa pole veel kunagi näinud.
KAUNITAR (pirtsakalt): Jälestan nendesse uutesse tsivilisatsioonidesse sissemurdmist. Kui kauaks ma seekord jään?
HÄÄL: Viieteistkümneks aastaks.
KAUNITAR: Ja mis selle koha nimi on?
HÄÄL: See on maakera kõige külluslikum, kõige uhkem maa – maa, mille targimad on ainult õige pisut targemad kui ta rumalaimad; maa, mille juhtidel on väikelapse mõistus ja mille seadusandjad usuvad jõuluvanasse; maa, kus inetud naised hoiavad tugevaid mehi oma käpa all …
KAUNITAR (üllatunult): Mida?
HÄÄL (väga masendatult): Jah, see on tõepoolest nukraks tegev vaatepilt. Sissevajunud põskede ja vormitute ninadega naised käivad päise päeva ajal ringi ning ütlevad: „Tee seda!“ ja „Tee toda!“, ning kõik mehed, isegi väga jõukad mehed, kuuletuvad vastu puiklemata naistele, kellele nad viitavad kõlavalt kui missis Sellele-ja-sellele või kui abikaasale.
KAUNITAR: Aga see ei saa ju tõsi olla! Muidugi suudan ma mõista nende kuuletumist veetlevatele naistele – aga paksudele naistele? Kondistele naistele? Aukus põskedega naistele?
HÄÄL: Isegi neile.
KAUNITAR: Mis siis minust saab? Millised eduvõimalused minul siis on?
HÄÄL: Kui tohiksin sõnakõlksu abiks võtta, siis sellest tuleb mehisem madin.
KAUNITAR (pärast rahulolematusega täidetud pausi): Miks mitte vanad maad, see viinamarjade ja maheda jutuga meeste maa või laevade ja merede maa?
HÄÄL: On oodata, et nad on õige pea väga hõivatud.
KAUNITAR: Oo!
HÄÄL: Nagu ikka saab sinu elu maa peal olema vaheaeg kahe tähendusrikka pilgu vahel maailmapeeglisse.
KAUNITAR: Kes ma hakkan olema? Kas sa räägid mulle?
HÄÄL: Esmalt arvati, et seekord lähed sa sinna liikuvate piltide näitlejannana, ent kõiki asjaolusid arvesse võttes pole see siiski soovitatav. Sind maskeeritakse su viieteistkümneks aastaks niinimetatud seltskonnaneiuks.
KAUNITAR: