Õhus. Pilvetekste 2009–2019. Krister Kivi

      Ka nüüd on mu laual postkaart, mida ma sulle ära ei saada. Ma ostsin ta Havannas, tulise meretuule ja kibeda diislisuitsu järgi lehkavas linnas, tajudes oma eksitust kohe, kui hõbedase peeso selle kireva ja läikiva papitüki vastu vahetanud olin. Veel hetk enne oli mind vallanud vana tuttav erutus, see lapsik soov saada varrukast sakutades endale osa su tähelepanust, kui tarjeta postal kõigi kadumaminekuohtude kiuste kohale jõuab, kuid siis sain endale jaole, veel üks kord. Sest mida ma oleksin pidanud sulle kirjutama? Ma ei usu, et mõni neist nõudlikest linnukeelsetest säutsatustest ( „Mina olen siin! Kus sina oled? Mida sa teed?“) sind eriti rõõmustanud oleks, liiatigi on mul kole käekiri. Taolisi saatmata postkaarte kogub mul kodus tolmu juba väike riiulitäis ning mu psühhoterapeut annab lootust, et kunagi tuleb hetk, mil suudan olla ilma, et ma neid üldse ostaks. Siis, mõni aeg hiljem, olen ma surnud ja veel mõni aeg hiljem lõpetan ma sulle mõtlemise. Või peaks see käima siiski vastupidises järjekorras? Kuid ega sellelgi ole olulist vahet.

      Isegi nüüd, enam kui kümme aastat hiljem, mäletan ma selgelt, kuidas sa mu ellu tulid. Sa ilmusid ööklubi varjudest nagu viirastus, teadsid salasõnu mu südamesse ja võtsid selle põhjas lebanud mõõga sünnipärase enesekindlusega. Kuid päevavalgel selgus, et mingit mõõka polnudki, oli olnud üksnes mingi ööklubipettus, halogramm. Meid mõlemaid oli ninapidi veetud. Selliseid asju juhtub muidugi kogu aeg: just nüüd, kui neid ridu kirjutan, kriiskab Varanasis näiteks üks väike ahvike, kes on lahtisest aknast tuppa sisse saanud; kiiruga haarab ta midagi kaasa ja põgeneb siis üle kuumavate majakatuste, lastes võtmekimbul kaks tänavavahet eemal pudeneda tolmu sisse. Meie sooritused pole alati maksimaalselt sihitud, kuid mu peas oli hakanud mängima muusika, mida ma ei suutnud enam vaigistada.

      Nad ütlevad, et ma pean sinust lahti laskma, ent see nõuaks tohutut julgust: kuulutada välja pankrot, murda laevalt rooliratas ja lihtsalt lubada tuulel end minema kanda väikese ämbliku kombel (muide, lugesin hiljuti, et need õhuvooludes lendlevad ämblikud suudavad läbida tuhandeid kilomeetreid ning ületada võib-olla isegi ookeane). Kahjuks ma ei ole nii vapper kui väike ämblik, kes on tõesti väga uljas sarnaselt noortele, kes suhtuvad maailma vahel sellise kartmatusega, justkui oleks surm lihtsalt üks teine tuba, kuhu korraks minna võib. Ma ei ole kunagi enesetappu täiesti tõsiselt kaalunud, kuigi kiusatus end sügavikku kukutada pole mulle muidugi võõras, ja kui ma pole häbenenud oma elu mõningaid teisi aspekte, siis miks ma peaksin tundma piinlikkust selle pärast? Lõppkokkuvõttes oleme me kõik oma rollides kinni: koer pöördub tagasi oma okse juurde, pestud emis läheb porisse püherdama ja mina kirjutan väikseid jutukesi lootusega, et sa äkki neid samuti loed. Mõnes mõttes on ju needki kaardid, sõnade abil tehtud ülespildistused olukordadest elus, mis tähendatud üles kõigile, kuid mõeldud siiski sulle. Sest vahel, ma tean, oled sa seda teinud: tulnud oma säravate silmade valgel kõige ootamatumal hetkel, tonksanud ninaga mu kätt ja jooksnud siis jälle minema läbi pimeda metsa.

      (Ja mida kaugemale sa minust oled jäänud, seda rohkem ma olen neid kirjutanud).

      Nad arvavad nüüd, et ma olen traagiline figuur. Kui see on nii, siis olen ma paratamatult ka koomiline, sest selleks, et pendel ulatuks ühte äärmusse, peab ta käima ära ka kaugel teises. See piiripeal olemine ongi andnud mulle vähemasti siiani energiat ning ma ei ole kunagi osanud tahta vahetada teda turvalise ja ettemääratud elu vastu täis väikekodanlikku turvalisust, perekondlikke traditsioone, lõpuniviidud antidepressandiravi ja kohustusi isamaa ees. Ma olen tahtnud magada päeval ja astuda tänavale südaöö tulles, ületada ajavahesid ja riigipiire oma äranägemisel, muuta talv enda ümber suveks (ja siis jälle vastupidi) ning mõista maailma üle kohut oma südame üheliikmelises tribunalis. Ma olen teinud peaaegu kõik, et vältida seda hetke, mil tuleb seista õhtutühjuses silmitsi selle armutult vähesega, mis mul üldmõistetavas mõttes „olemas on“. See elu, mida ma olen tuleviku varalt laenates püüdnud elada, on olnud, sarnaselt kirjandusele, „pleasure and recreation for gentlemen of means and leisure“ (kui laenata moraliseerivat väljendit Walpole kirjast noorele Chattertonile), kuid muidugi ei ole mul sarnaselt Chattertonile kumbagi. Ma pole muud, kui üks järjekordne vesikirp, kes muudkui tõttab oma väikse tiigi ühest servast teise, kuni vesi ta lõpuks neelab.

      (Ja vaid veidi kauemaks jäävad need märgid, mis ma jõudsin kiiruga kraapida eksistentsi koopaseinale.)

      Mul on kahju, et sind Havannas minuga kaasas polnud, kuigi mõnes mõttes sa muidugi olid. Sa istusid vaikselt lennukis mu kõrval, nagu seda on juhtunud päris tihti, ning vahel olen ma isegi kuulnud, mida sa mulle öelda tahad. Ja seegi on piisav, sest ka uni on tõeline seni, kuni ta kestab (ja enamus meist magab iga päev). Seda, mis on „päriselt“, ei maksa üle tähtsustada. Ka asjade päriselt tegemine ei ole muud kui vaid nende harjutamine, kuigi me ei tea veel mille nimel.

      Ma usun, et tähtis on loota.

      Siin, seal ja teel.

      2009

      23.10.2009: Viimane ööpäev Afganistanis on möödunud maa-aluste vapustustega. Öösel oli Kabuli lähistel 6,2-palline maavärin ja täna jäime Salangi tunnelis ummikusse kinni. See tunnel on tõeline mäekolliurgas: pikk, pime, ilma ventilatsioonita ja täidetud tolmust, mudast ning tihedast sinisest heitgaasist, sest kõik afgaanid hoidsid igaks juhuks oma mootoreid töös. Meie tšehhitarist grupijuht keelas autost väljuda, ta arvas, et turvalisem on surra üheskoos. Aga kuna mina otsustasin mitte surra, vaid mäe alt jala välja kõndida, peab nüüd hakkama teksaseid ja saapaid sellest poolde põlve ulatunud mudast puhtaks pesema.

      PS. Mõni aeg hiljem ummik kuidagi likvideerus ja tunneliavast ilmus päevavalgele ka meie masin koos nördinud grupijuhiga.

      09.11.2009: Pärast eileõhtust filmi („Paranormal Activity“, 2009) ja sellele järgnenud rahutut ööd kõndis täna hommikul mu Tallinna kodus mööda toaseina ringi uss (alajaotus: tõuk, värv: hall, kasv: väikse sõrme pikkune). Olen sügavas hämmingus. Äkki oskab mõni Facebooki resident-entomoloogidest öelda, kas taolised putukad praegusel aastaajal hoopis sügavat und nägema ei peaks? (Tõuk sai kolitud koridori koos soovitusega seal ruttu ära nukkuda.)

      22.11.2009: Ilmateade New Orleansist: puhub tugev tuul, palmidelt langeb kuivanud lehti, sooja on umbes 13 kraadi ja – nagu teatas hotelli autojuht – tabab linna kohe vihmatorm. Kus on kõrvetav päike ja basseiniäärne melu, mida ma endale lubasin? Ruttu veel üks burboon, palun!

      27.11.2009: Eile avasin Delta Airlinesi lennukis ajaviiteks Skymalli ostukataloogi ja vastu vaatas toode nimega Squirrel Boss Birdfeeder ($ 98.99) – oravakindel linnusöökla, mis kasutajate rõõmuks „features a remote control that delivers a static schock from the comfort of your home, up to 200 feet away“.

      16.12.2009: Jaapan, Osaka. Kui pagana hästikorraldatud ühiskond oma veidruste ja seesmise tumeduse juures. Veel enne, kui ma teadlikukski sain, et mu pagas on kadunud, ootas mind pagasilindi juures ees Korean Airi töötaja, huulil halb uudis ja käes ümbrik nelja krabiseva tuhandejeenisega hädavajalike asjade ostmiseks. Ja valjuhäälditest tuleb aina uuesti ja uuesti seesama teade, kusjuures rääkija on kõige põhjal otsustades nukk. „Drug detection dogs are harmless,“ ütleb ta. „Thank you for cooperation.“

      27.12.2009: Öö Souli lähistel Incheonis: talv, maailm on mustvalge, autosid ei liigu, majutusasutus hiiglaslik ja inimtühi, silmapiiril hiigelkvartal ehitusjärgus pilvelõhkujaid. Miski selles toob meelde Mati Undi „Mõrva hotellis“, Veiko Õunpuu filmid ja maailmalõpusirge, kuid siiski pole maailm