Õhus. Pilvetekste 2009–2019. Krister Kivi
pähe kukkumas pole.
18.01.2010: Südamesse tekkis täna Estonian Airi vastu täiesti uutmoodi tunne. Selle ühe stjuardessi pärast, kes, nähes, et sisuliselt pooride kaudu ainult hingan, mulle ninatilgad tõi. Ja siis suure klaasitäie kuuma teed konjaki ja sidruniga valmistas ja kallas selle kahte üksteise sisse pandud plastiktopsi (kahe topsi vahel pabertaskurätt, et kauem soe püsiks). Kui ninatilgad ei oleks siiani taskus alles, oleks see vabalt võinud olla ka uni.
31.01.2010: „Elutoas olemas lahtikäiv diivad ja LSD teler,“ kirjutab kinnisvaramaakler. Tahaks endale ka LSD telerit, mida lahtikäivate diivade pealt vaadata.
04.02.2010: Esimest korda elus nägin hambaarsti, kelle meelest ma olin „tubli“, „hästi tubli“ ja episooditi koguni „väga tubli“. Mu meelest ta lihtsalt tund aega non-stop ainult kiitis mind. Väga sõltuvusttekitav oli. Lahkusin kabinetist kangelasetundega, jalad kergelt värisemas, tugev piparmündimaitse suus.
02.03.2010: Selline SMS mobiilifirmalt asendustelefoniks antud vanas Nokias: уборщитсу уволил по статье часто моет развела грибок будем делат митинг во дворе с плакатом я составлю писмо откытое писмо абаме президенту пусть читает весь мир что со мной делают (vallandasin koristaja paragrahvi järgi peseb tihti tekitas hallituse teeme hoovis miitingu plakatiga mina kirjutan avaliku kirja president obamale las maailm loeb mida minuga tehakse).
14.04.2010: Kas see on normaalne, et sügavkülmutatud faasan näeb pärast ülessulatamist välja nagu Elm Streeti luupainaja? Üldiselt sinine, kuid paiguti ka must? Siniseid supikanu ma ähmaselt mäletan, aga see lind on visuaalselt ikka väga dramaatiline.
27.04.2010: Kohtasin Barcelonas taskuvarast. Klassikaline trikk: küsida näha linnakaarti, siis tänutäheks õlale klohmida ning taskust õngitsetud mobiiliga minema tuisata. Aga edasine unreal: esiteks see, et ma minut hiljem keravälguna üle tänavate lennates tüübi kätte sain ja et ta isegi ei üritanud ära joosta, vaid lihtsalt irvitas. Ja et ta telefoni tagasi andis. „Where are you from?“ päris ta siis.
14.05.2010: Korfu tulekärbestel peab juhe taga olema. Seda ei annagi hästi kirjeldada, mismoodi nad hõljuvad läbi pimedate põõsaste nagu väiksed külma valgust väljaplinkivad dirižaablid – paarikümne meetri kaugusele on näha. Ja kui mõni jaaniuss seda lugema peaks, siis… teie olete ka toredad, aga pange end ükskord põlema, ausalt!
13.06.2010: Kahju, et Facebookis Sigismundi ei ole, või vähemasti mõnda tema maapealset asemikku. Muidu oleks ju tore küsida, et mida tähendab unenägu, milles magamistoa põrand on umbes 40-kraadise kalde all nagu suusahüppetrampliin ja kapp ähvardab voodile kohe peale kukkuda.
18.07.2010: Öö möödub Floridas Pensacola lennujaamas Martin Meredithi raamatut „Elephant Destiny“ lugedes. Peale minu on siin ainult mõned läikivmustad kilgid ja üks väga suur vuntsidega mees, kes juba mitmendat tundi heldinult naeratades enda ees harja lükkab. Ka tema meenutab veidike elevanti.
06.08.2010: Kuivõrd kohver talvevarustusega keeldus Austraaliasse tulemast, on mul olnud võimalus sandaalidega mööda Sydneyt ringi joosta. Kõik ilmselt mõtlevad, et mina ka rõõmustan hullult esimese sooja ilma üle (siin oli hommikul kraade pluss kaheksa).
17.08.2010: Teel Melbourne’ist Sydneysse, väikelinnas Lakes Entrance. Maanteed on siin inimtühjad ja mõjuvad hüpnootiliselt, eriti öösel. Teen tööd väikeses netikohvikus, kust saab osta marmelaadikomme, Katy Perry T-särke ja muud hädavajalikku. Omanik tõi mulle arvuti taha just tassi kohvi, täitsa tasuta muide („You look like you need it!“ ütles). Nii et kuulus Aussie külalislahkus sai mind reisi lõpus viimaks kätte. Krapsti!
06.09.2010: Põhja-Tallinn on nii ilus, et täna sõitsin oma ratta kriiksuma, vaadates neid väikseid metsistunud aedu ja suuri mahajäetud tööstushooneid (ka ilusad, in my book). Ja varjulisi tänavaid, kus puude all see vana kooli nats väsinud kollane laternavalgus, ja sadamaid, mille olemasolust midagi ei teadnudki.
26.09.2010: Telefon lõpetas eile õhtul töötamise – ainult pilgutas mingit sinist küljepealset lambikest ja värises aeg-ajalt nagu tantstõves, aga sisse ennast päriselt lülitada ei lasknud. Nüüd pärast kosutavat und töötab lihtsalt jälle, tõsi, veidi räsitud moel. Kellaaeg on ka uus – 04.33 AM. Huvitav, kus ta vahepeal käis?
28.09.2010: Maa-alused trammid. Tolmused maniokijuurikad araablaste linnajao tänaval. 4,5-eurosed õhtusöögid (falafel + oad + sambal + hummus + ayran). Hotellid, mille hiidaatriumites võiks kuumaõhupalliga ringi sõita. Tänavaokastraat. Musta vihmavarjuga moslemitar sama värvi hijab’is. Kodutu, kelle kodu juba kuid samal tänavanurgal (kodus on raamatud, voodi ja koer). Viiulimängija Gare Centrale’i ees. Vihm on õhus. Brüssel.
07.10.2010: Uus areng linnaloomanduses: nägin Lauteri ja Vambola tänava ristmikul just nugist (võis tuhkur ka olla). Kalpsas joosta nagu kõhn must lühikeste jalgadega kass, aga angerjakeha ja suure koheva sabaga.
10.10.2010: Huvitav, kas kruubiputru on võimalik aja jooksul armastama hakata? Et algul nagu ei saa pihta, aga siis ühel hetkel silmad – ja maitsemeel – avanevad? Ma juba teist päeva püüan siin armastada oma elu esimest kruubiputru, aga no aina hullemaks läheb. Aina hullemaks.
14.10.2010: If all else fails, siis ma hakkan pensionieas ka torumeheks. Kõigepealt lasen end kaks nädalat oodata (esimese kohaletulekuaja unustan ära), siis saabun ekstratujutuna, loobin kraanikausikapi tühjaks, ägan veits valamu all, vahetan vooliku, ütlen, et voolikut polnud ikkagi vaja vahetada, viga mujal, pmst tuleb uus köök osta. Siis kasseerin 200 krooni + 115 krooni vooliku ja 10 minuti eest. Ja kõik tilgub edasi.
23.10.2010: Mulle nii väga sobis see tänane õhtu. Talveäike ja täiskuu ja rahe ja grafiti, mis Pikal tänaval teatas et „selles linnas tuleb armastust näha“ ja tüdruk, kes kell pool neli hommikul Tatari tänaval kisas, et tal on nii „fuc*ing külm“. Just nii ongi.
29.11.2010: Öösel näidati unes vana talumaja, mille koridoris lehm poegima hakkas. Oli talv, tuul tõmbas, uksed paukusid, ma nägin ainult möödakõndijate musti saapaid. Lehma kõht oli pingul ja kandiline, nagu oleks ta sees peidus külmkapp ja mitte elav olend. Lehm tundus olevat hirmul. See oli tal esimene kord. See oli ka mul esimene kord.
05.12.2010: Registreerisin end sisse väiksesse Austria külahotelli. Minut hiljem majutus samasse tuppa ka kass, kes tundis end seal kohe väga koduselt.
23.12.2010: Esialgu ma arvasin, et need paugud akna taga tulevad kellegi turtsuvast mootorrattast. Või et mõnel autol läks kumm katki. Aga ei. See on tavaline õhtune tulevahetus ja päris lähedal. Nii paarkümmend lasku viimase kümne minutiga. Caracas.
25.12.2010: Las Piderase lennujaam on täis kärbseid, Vuittoni võltsinguid ja tühjasid krõpsupakke ja me passime siin juba kolmandat tundi. Nii hilja õhtul väljub siit ainult üks paariteistkohaline lennuk Arubale ja mingil moel on kogu aeg olnud täidetud sabatamisest ja sahmimisest. Eriti meeldejääv oli toll – Venetsueela sõjaväelane kehastus narkokoeraks ja nuusutas läbi kõik mu kotis olnud asjad, eriti kohvipaki ja raamatud.
27.12.2010: Kui ma nii rämeväsinud poleks ja kohe lennujaama naasma ei peaks, oleks see vist jackpot. Ehk sõitsin Vegases Hiltoni hotelli ja vastuvõtus ennustati saladuslikult, et jään toaga „väga“ rahule. Üleval ootasid ees kahe meetri laiused uksed ja nende taga Bahamas Suite nimeline