Ja siis oli ta läinud. Лайза Джуэлл
kes olid tunduvalt vaesemad kui nemad, aga said endale ikkagi eratunde lubada.
„Aga kui paluksid abi mõnelt koolikaaslaselt?“ pakkus ema välja. „Näiteks kelleltki lõpuklassist? Kelleltki, kes teeks seda mõne naela ja koogitüki eest?“
„Kuidas, palun? Vaevalt küll! Appike, see oleks nii piinlik!“
Ja nii see läks, liugles ta käte vahelt välja nagu libedik, järjekordne võimalus end päästa. Läinud. Ja ta isegi ei teadnud seda.
Neli
Alates tollest maikuupäevast 2005. aastal, kui Ellie koju ei tulnud, kuni täpselt kahe minuti taguse ajani polnud tema kadumisega seoses avastatud ühtegi olulist juhtlõnga. Mitte ainsatki.
Stroud Green Roadi turvakaamera salvestiselt oli näha Elliet viimast korda: kell kümme nelikümmend kolm seisatas ta seal põgusalt, et ühelt autoaknalt oma peegelpilti vaadata (mõnda aega kaaluti teooriat, et ta oli jäänud vaatama mõnda autos viibijat või peatunud, et autojuhile midagi öelda, aga nad selgitasid välja auto omaniku ja tõestasid, et Ellie’ kadumise ajal viibis too üldse puhkusel ja auto seisis terve puhkuse aja samas kohas). Muud midagi. Seal tema jälgitav teekond lõppes.
Nad olid koputanud lähiümbruses ustele, kamandanud teada-tuntud pedofiilid ülekuulamisele, hankinud igalt viimaselt kui Stroud Green Roadi poeomanikult turvakaamera salvestised, kärutanud Laureli ja Pauli kaamerate ette, et filmida nende teleüleskutse, mida nägi umbkaudu kaheksa miljonit inimest, aga miski polnud neid pärast seda juhatanud edasi sellest viimasest korrast, kui Elliet nähti kell kümme nelikümmend kolm oma peegeldust vaatamas.
Tõsiasi, et Ellie oli kandnud musta T-särki ja teksaseid, oli politsei jaoks tülikas. Samuti tõsiasi, et tema kaunid kuldsete salkudega juuksed olid veetud lohakasse hobusesabasse. Ja tõsiasi, et ta koolikott oli meresinist värvi. Et ta valged tennised olid umbstandardne ostukeskuse letikaup. Tundus, nagu oleks ta tahtnud end meelega nähtamatuks muuta.
Neli uurijat kammisid neli tundi Ellie’ magamistuba oskuslikult läbi, särgivarrukad üles kääritud. Jäi mulje, et Ellie polnud midagi tavatut kaasa võtnud. Oli võimalik, et tal oli kaasas varupesu, aga Laurelil polnud lootustki teada, kas tema sahtlitest midagi puudus või mitte. Oli võimalik, et tüdrukul olid kaasas ka varuriided, aga Elliel, nagu enamikul viieteistkümneaastastel tüdrukutel, oli liiga palju riideid – liiga palju, et Laurel jõuaks nende üle arvet pidada. Tema hoiupõrsas sisaldas aga endistviisi tihedalt kokku volditud kümnenaelaseid rahatähti, mille ta oli pärast sünnipäeva sinna toppinud. Tema hambahari ja deodorant olid vannitoas alles. Ellie polnud kunagi ilma hambaharja ja deodorandita kellegi poole ööseks jäänud.
Kaks aastat hiljem tõmmati otsinguid kokku. Laurel teadis, mida nad arvasid: nad arvasid, et Ellie oli kodust põgenenud.
Kuidas võisid nad Elliet pidada jooksikuks, kui temast polnud ainsatki märki ühelgi turvakaamera lindil ei rongijaamas, ei üheski bussipeatuses ega tänavalõigul, kui välja arvata see üks, millelt ta kadus? Otsingu kokkutõmbamine oli ruineeriv.
Veelgi ruineerivam oli Pauli reaktsioon, kui ta sellest kuulis:
„Küllap see tähendab mingisugust lõpetust.“
Seal see oligi – viimane nael nende abielu ammu kuivanud kontidega kirstu kaande.
Lapsed rühkisid vahepeal edasi, nagu rongid, mis kulgevad graafiku alusel kindlatel rööbastel. Hanna tegi riigieksameid. Jake lõpetas Edela-Inglismaal kõrgkooli, kus omandas maamõõtja kutsetunnistuse. Ja Paul oli hõivatud ametikõrgenduse palumisega, endale uute ülikondade ostmisega, juttudega auto parema vastu vahetamisest, naisele internetist sellesuviste sooduspakettidega hotellide ja kuurortide näitamisega. Paul ei olnud halb mees. Ta oli hea mees. Laurel oli abiellunud hea mehega, nagu ta alati oli kavatsenud. Aga viis, kuidas Paul tegeles selle auguga, mis Ellie’ kadudes oli jõhkralt nende ellu käristatud, näitas Laurelile, et mees pole piisavalt suur, piisavalt tugev – et ta pole piisavalt arust ära.
Pettumus, mida ta mehe vastu tundis, moodustas kõigist muudest tunnetest niivõrd väikese osa, et ta pani seda vaevu tähele. Kui Paul aasta hiljem välja kolis, polnud sellest midagi, kõigest pisike vilgatus naise eksistentsis. Nüüd sellele sündmusele tagasi vaadates mäletab Laurel sellest õige vähe. Tal on tollest ajast meeles vaid toores vajadus tütre otsinguid jätkata.
„Kas me ei võiks veel kord maju läbi koputada?“ oli ta politseile peale käinud. „Eelmisest korrast on juba aasta möödas. Sellest peaks ometi piisama, et midagi pinnale ujuks, mida me varem ei leidnud?“
Uurija oli naeratanud. „Me oleme sellest juba rääkinud,“ selgitas ta. „Otsustasime, et sellele pole mõistlik ressursse raisata. Seekord mitte. Võib-olla umbes aasta pärast. Võib-olla.“ Aga korraga, selle aasta jaanuaris, oli politsei täiesti ootamatult helistanud ja öelnud, et „Crimewatch“ tahab teha kümne aasta möödumise puhul üleskutse. Veel ühe sündmuste taaslavastuse. See lasti eetrisse 26. mail. Mingeid uusi asitõendeid see kaasa ei toonud. Keegi polnud tüdrukut näinud.
See ei muutnud tuhkagi. Kuni praeguseni.
Telefonis kõnelenud uurija hääl oli ettevaatlik. „See ei pruugi midagi tähendada. Aga tahaksime siiski, et te kohale tuleksite.“
„Mida te leidsite?“ küsis Laurel. „On see laip? Või mis see on?“
„Tulge lihtsalt kohale, missis Mack.“
Kümme aastat ei olnud midagi leitud. Ja nüüd midagi on. Ta haaras käekoti ja väljus kodust.
Viis
Siis
Keegi nende tänavalt oli seda naist soovitanud. Tema nimi oli Noelle Donnelly. Ellie tõusis uksekella helina peale püsti ja piilus koridori, kui ema ukse avas. Naine oli üsna vana, võib-olla nelikümmend või midagi sinnakanti, ja ta rääkis kas iiri või šoti aktsendiga.
„Ellie!“ hüüdis ema. „Ellie, tule saa Noelle’iga tuttavaks.“ Naisel olid kahvatupunased juuksed, mille ta kuklale kokku oli keeranud ja klambritega kinnitanud. Ta naeratas Elliele ja sõnas: „Tere päevast, Ellie. Loodan, et sul on aju sisse lülitatud?“
Ellie ei osanud arvata, kas naine teeb nalja või mitte, nii et ta ei naeratanud vastu, ainult noogutas.
„Tore,“ ütles Noelle.
Nad olid Ellie’ esimeseks tunniks seadnud söögitoas sisse väikese nurga, toonud tema toast lisalambi, koristanud ära kola ning sättinud lauale kaks klaasi, veekannu ja Ellie’ punaste ja mustade täppidega pinali.
Laurel kadus kööki, et Noelle’ile tassi teed keeta. Noelle seisatas, kui märkas klaveritoolil istuvat kassi.
„Oo,“ kommenteeris ta, „on vast suur poiss. Mis ta nimi on?“
„Kaisu,“ vastas Ellie, „Kaisu-Karu. Aga lühidalt Kaisu.“ Tema esimesed sõnad Noelle’ile. Need jäid talle igaveseks meelde.
„Ah soo. No on näha, miks talle selline nimi pandi. Ta näeb tõesti välja nagu üks suur karvane mõmm!“
Kas ta meeldis toona Elliele? Ta ei suutnud meenutada. Ta lihtsalt naeratas naisele, pani käe kassi seljale ja surus ta karvase kasuka pihku. Ta armastas oma kassi ja oli rahul, et Kaisu on kohal, nagu puhver tema ja võõra vahel.
Noelle Donnelly haises praadimisõli ja pesemata juuste järele. Ta kandis teksaseid ja hüplevat kaamelikarva kampsunit, tedretäpilisel käel Timexi käekella, päevinäinud pruune saapaid ja rohelise paelaga kaela ümber seotud lugemisprille. Tal olid erakordselt laiad õlad, kael pisut õieli ja selg kühmus, ning tal olid väga pikad ja peenikesed jalad. Ta nägi välja, nagu oleks terve elu veetnud madala laega toas.
„No nii,“ teatas naine, pani lugemisprillid ette ja sobras pruunis nahkportfellis. „Tõin mõned vanad riigieksamid kaasa. Hetke pärast hakkad üht neist lahendama ja siis selgitame su tugevused ja nõrkused välja. Aga kõigepealt võiksid ehk oma sõnadega