Muutuste suvi. Kolmas raamat. Debbie Macomber
välja, et sa kavatsesid ta tema enda majast välja lüüa.”
„Kas ta ütles nii?” Susannah sisemus tõmbus kokku. Talle tegi haiget, et ema sellist asja üldse mõelda võis, veel vähem seda kõva häälega naabrile ütlema hakkas.
„Jah, aga täiesti aus olles, Susannah, mul on tunne, et ta ei peaks enam üksinda olema.”
Susannah oleks pidanud märtsis seda nõudma, aga siis oli talle tundunud, et ei suuda ema nii kiiresti pärast ränka kaotust tema kodunt minema viia. Tema elus oli toimunud piisavalt muutusi. Ilmselgelt oli see olnud viga, et ta varem ei reageerinud.
Susannah lükkas käega läbi pehmete kiharate, mis olid ta laubale langenud.
„Võib-olla on kõige parem, kui sa otsekohe tuled,” sõnas proua Henderson. „Oleksin sulle ise helistanud, aga Al ütles, et peaksin sellest eemale hoidma. Kui sa mulle helistasid, noh, ma mõtlesin, et parem räägin sulle, mis su emaga toimumas on. Loodan, et tegin õigesti?” küsis ta ärevalt.
„Ma olen tänulik, et mulle sellest rääkisid,” ütles Susannah. „Ma sõidan sinna kohe, kui asjad korraldatud saan.”
Pärast lühikest hüvastijättu pani Susannah telefoni alusele tagasi. Joe nõjatus vastu kappi ja jälgis teda endiselt, kohvikruus käes.
„Ma kardan, et asi on hullem, kui ma arvasin,” ütles naine, vastates tema sõnatule küsimusele. „Tuleb välja, et ema uitab naabruskonnas isa otsides ringi.”
Joe tõi kuuldavale vaikse vile. „Sa lähed siis otsekohe sinna?” Algse plaani kohaselt oli Susannah kavatsenud nädalavahetuseni oodata.
„Ma arvan, et see oleks kõige parem.” Seejärel lisas ta kõva häälega mõeldes: „Mul ei ole muud valikut, kui ta hooldusabiga korterisse elama panna.”
„Olen nõus.”
Susannah näpistas ninajuurt, tundes eesootava kohtumise ees hirmu. Ema hakkab talle vastu sõdima. Ta ei kahelnud selles hetkekski.
„Kas tahad, et ma sinuga kaasa tulen? Võib-olla suudame talle kahekesi aru pähe panna.”
Susannah raputas pead.
„Oled kindel?” Mees kortsutas justkui pettunult kulmu. „Sa olid imeline, kui minu vanemad surid, Suze. Ma tahan sinu jaoks kohal olla.”
Hetkeks kartis Susannah, et hakkab nutma. „Ei... Ma pean seda ise tegema. Olen otsustanud,” ütles ta, idee rääkimise ajal mõtteis kuju võtmas, „et jään mõneks ajaks Colville’i.” Hullumeelsus oli seda mõtet isegi kaaluda, aga ehk suudab ta välja uurida, kus Jake elab. Ta peab mehega rääkima, peab välja uurima, mis oli juhtunud ja miks. Susannah teadis, et tema isal oli nende lahkuminekuga midagi pistmist, ta lihtsalt ei teadnud üksikasju. Võib-olla siis, kui ta kord tõe teada saab, saab ta sellele Jake’ist fantaseerimisele lõpu teha.
„Hea küll.” Joe ohkas raskelt. „Aga pärast seda, kui oled teda kolima veennud, tuleb sul maja suhtes otsus langetada.”
Susannah ei olnud sellele isegi mõelnud. Korraga näis see ülesanne ränk.
„Mis sa arvad, kui kaua see aega võtab?” küsis Joe.
Susannah ei vaadanud mehele otsa, kui Colville’is veedetava aja üle mõtiskles. „Kolmest nädalast peaks piisama, ma arvan. Võib-olla kuu aega.”
„Nii kaua?”
„See ei ole lihtne, minu ema kodunt lahkuma veenda,” ütles naine. „Ja siis on veel see hooldusabiga elamispinna korraldamise asi. Ja maja tühjendamine. Kas ma otsustan selle siis välja üürida või müüki panna, mõlemal juhul tuleb see mul esmalt tühjaks teha.”
„Ma võiksin aidata. Brian samuti.”
„Ei, ma saan hakkama.” Susannah oli pakkumise eest tänulik, aga ta tahtis emaga aega veeta – ainult nemad kahekesi. Mitte ainult seda, tal oli ka privaatne plaan, mis puudutas Jake’i, plaan, mida ta oma abikaasale ei saanud usaldada. Ta peab selle probleemi ise lahendama. Kui Joe ja Brian seal oleksid, rebestataks teda oleviku ja mineviku vahel. „Võib-olla nädalalõppudel, kui soovite.” Hambaarstina ei saanud Joe oma vastuvõtugraafikut viimasel hetkel muuta.
„Meil on Brianiga järgmiseks nädalavahetuseks kalastusretk kavandatud, aga me võime selle tühistada.”
„Ei, ära seda küll tee,” protesteeris naine. Neil kahel oli päris raske koosolemiseks aega leida.
Joe noogutas. „Sel juhul me üritame tulla ühel nädalavahetusel pärast seda.” Ta pani kruusi käest ja vaatas naisele otsa, poolnaeratus näol. „Mul on tunne, et sa õpid sellest kõigest palju rohkem, kui oodata oskasid.”
Susannah kahtlustas, et mehel oli õigus.
3
Chrissie Nelson pistis viimased riided kohvrisse ja vaatas ärevalt ühiselamutoa aknast välja. Jason jäi hiljaks. Too oli lubanud kella kümneks seal olla, et Chrissie lennujaama viia. Kool oli läbi ja ühiselamu peaaegu tühi. Ta oli lendamas Seattle’isse, suveks ära Eugene’ist, kus ta Oregoni ülikoolis õppis. Kooliaasta lõpp ei rõõmustanud teda, peamiselt seetõttu, et Jason jäi sinna maha. Ta ei olnud selline nagu mõned tema sõbrad, kes innukalt kojunaasmist ootasid. Tegelikult pelgas Chrissie tühjust, mis teda ees ootas.
Pikki sirgeid blonde juukseid üle õla lükates surus ta alla sügava ohke. Tema toakaaslane Katie Robertson oli lahkunud eelmisel õhtul ja samuti veel mõned tema sõbrad. Jason oli Katie lennujaama sõidutanud, aga Chrissie lend läks alles täna. Jason oli pärast seda, kui oli Katie lennujaama viinud, ühiselamust läbi astunud. Nad olid kahekesi välja hüvastijätudringile läinud ja Jason oli lubanud tükk aega enne kell 11.30 väljuvat lendu tema juurde tulla. Kui ta oli Katie’le järele tulnud, oli ta saabunud kahetunnise varuga – ja oli temaga koos lennujaamas oodanud.
Chrissiet näris tunne, et Jason oli olnud liiga hooliv...
See tundus nii, nagu ta oleks armukade, aga ei olnud. Jason ei olnud mitte kunagi Chrissiele vähimatki põhjust andnud oma kiindumuses kahelda. Ta oli lihtsalt hooliv. Chrissie sulges kohvri ja tõstis selle ümatades madratsilt põrandale. Suveks koju minemisega oli probleem selles, et tal ei olnud töökohta. Ja nii viimasel hetkel olid väljavaated korralikku kohta leida praktiliselt olematud.
Ta oli peaaegu kakskümmend ja endiselt vanematest sõltuv. Chrissie vihkas seda. Mõte elada järgmised kaheksa või kümme nädalat kodus ja olla rahakulutamisel vanematest sõltuv masendas teda. Ta eelistanuks Eugene’i jääda, kuid ta osaajaline töö ülikoolilinnakus oli lõppenud koos semestriga. Järgmisel aastal saab kõik teisiti olema, Chrissie kavatses selle eest hoolt kanda. See on tema viimane suvi Seattle’is. Ta on täiskasvanu ja tahab oma elu elada.
Ta mõtles kohe, kui koju jõuab, vanematele rääkida, et kolib ühiselamust välja. Kaks tüdrukut olid kutsunud teda koos endaga ülikoolilinnakust väljas asuvasse väiksesse majja elama. Nad jagaksid üürimakseid ja see oleks palju odavam kui kolmandat aastat ühiselamus olla. Ta räägib vanematele, et see oleks hea kogemus ning säästaks pealegi nende raha. Ta on täiesti suuteline ise hakkama saama. Isa võtab mõistlikku juttu kuulda, aga Chrissie ei olnud kindel, et emaga arvestada saab.
Jasoni Honda Civic peatus teeservas. Chrissie kallutas end aknast välja ja lehvitas. Poiss ronis autost välja, vaatas üles ja naeratas ning lehvitas siis vastu. „Ma tulen kohe üles,” hüüdis ta.
See oli Jasonile omane – ta arvestas alati teistega. Chrissie oli õnnelik, et temaga koos on. Nad olid kokku saanud pimekohtingul ja poiss oli talle muljet avaldanud kohe, kui nad rääkima hakkasid. Neil oli palju ühist, aga see ei tähendanud, et nad oleksid sarnased. Kaugel sellest. Jason, raamatupidamisseadusele spetsialiseerunud juuratudeng, oli läbini konservatiivne. Tema hinded olid väga head, tööharjumused distsiplineeritud ja metoodilised. Chrissie, teisest küljest, oli muretu, lõbutseda armastav ning tööde edasilükkaja. Ta oli teinud järelduse, et töötab kõige paremini pinge all