Pimedad nurgatagused. Ruth Rendell

      Originaal:

      Ruth Rendell

      Dark Corners

      Hutchinson

      London

      Kaas: OÜ PiktoGraaf

      Toimetanud Milvi Teesalu

      © 2015 by Kingsmarkham Enterprises Ltd

      © Tõlge eesti keelde. Maia Planhof ja OÜ Eesti Raamat, 2016

      ISBN 978-9949-567-22-5

      ISBN 978-9949-596-48-5 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Kuid miks paeluvad teid psühhopaadid?”

      „Nojah,” ütleb Rendell oma kindlal häälel, „mul on kahju inimestest, keda ajendavad kohutavad impulsid. Ma arvan, et ajend tappa peab olema ränkraske koorem. Ma püüan panna oma lugejaid mu psühhopaatidele kaasa tundma ja arvan, et saavutan edu, sest mina tunnen.”

      Intervjuust Marianne Macdonaldiga ajalehes Sunday Telegraph, 10. aprill 2005

      ESIMENE PEATÜKK

      Wilfred Martin oli palju aastaid kogunud alternatiivravimeid, homöopaatilisi ravimeid ja taimseid tablette. Enamikku neist ei kasutanud ta kunagi, isegi ei proovinud kunagi kasutada, sest ta kartis neid, aga ta hoidis kogu seda hulka vannitoa rohukapis oma majas Falcon Mewsis Maida Vale’is ja kui ta suri, läksid need koos maja ja selle sisuga tema pojale Carlile.

      Carli ema soovitas selle kõik välja visata. See oli rämps, parimal juhul kahjutu, võimalik, et ohtlik ning kõik need pudelid ja purgid ja kotikesed võtsid lihtsalt ruumi. Ent Carl ei visanud neid välja, sest ta ei tahtnud endale tüli teha. Tal oli muud tegemist. Kui ta oleks teadnud, kuidas need või üks eriline asi kõigi ülejäänute hulgas muudab tema elu, rikub selle, oleks ta kogu selle kraami kilekotti toppinud, koti alla teele viinud ja visanud suurde prügikonteinerisse.

      Carl oli perekonna endise kodu Falcon Mewsis üle võtnud aasta alguses, tema ema oli kolinud Camdenisse, kui ta vanemad lahutasid. Mõnda aega ta isegi ei mõtelnud oma vannitoa seinakapi sisust Ta oli hõivatud oma sõbratari Nicola, oma romaani „Surmauks”, mis äsja oli avaldatud, ja oma maja ülemise korruse väljaüürimisega. Tal polnud mingit vajadust ülakorruse kahe toa ning köögi ja vannitoa järele ning ta vajas hädasti üüriraha. Nii vaimustatud kui ta oma esimese raamatu avaldamisest oligi, polnud ta kahekümne kolme aastaselt nii naiivne, et eeldada, nagu saaks ta üksnes kirjutamisest ära elada. Üür Kesk-Londonis oli jõudnud tippu ja Falcon Mews, poolkuukujuline tänav Sutherlandi avenüült Castellain Roadini Maida Vale’is oli ülimalt ihaldatav ja väga nõutud. Seega pani ta korterit pakkuva kuulutuse Paddington Expressi ja järgmisel hommikul ilmus kakskümmend võimalikku üürnikku tema ukselävele. Miks ta valis esimese taotleja Dermot McKinnoni, ei teadnud ta kunagi. Võibolla sellepärast, et ta ei tahtnud küsitleda tosinaid inimesi. See oli otsus, mida ta pidi kibedalt kahetsema.

      Kuid mitte alguses. Ainus puudus, mis Dermotil paistis olevat, oli tema välimus – näiteks ebaühtlased kollased hambad, äärmuslik kõhnus ja ümarad õlad. Kuid üürniku üle ei saa otsustada ainult selle põhjal, et tema välimus on ebameeldiv, kinnitas Carl endale, ja kahtlemata suutis see mees üüri maksta. Dermotil oli töökoht Sutherlandi lemmikloomakliinikus kõrvaltänaval ja ta tõi sealselt peaveterinaarilt soovituse. Carl palus tal igakuist üüri maksta eelmise kuu lõpul ja arvatavasti esimene viga, mille ta tegi, oli paluda, et see makstaks mitte ülekandega tema pangakontole, vaid rahatähtede või tšekina ümbrikus, mis jäetakse Carli ukse taha. Carl mõistis, et neil päevil oli see ebatavaline, aga ta tahtis üüriraha tegelikult näha, seda kätte võtta. Dermot ei esitanud ühtki vastuväidet.

      Carl oli alustanud juba tööd teise romaani kallal, saanud julgustust oma agendilt Susanna Griggsilt kirjutamisega edasi minna. Ta ei oodanud ettemaksu, kuni on selle lõpetanud ning Susanna ja tema toimetaja romaani lugenud ja selle vastu võtnud. „Surmaukse” pehmekaanelisena avaldamise eest polnud esialgu lubatud mingit tasu, kuna keegi ei oodanud, et see ilmub ka pehmekaanelisena. Sellegipoolest, olles niihästi heade väljavaadetega avaldatud autor ja üüriraha saav majaperemees, tundis Carl end rikkana.

      Dermot pidi Carli majja sisenema eesuksest ja minema kahest trepijärgust üles, et jõuda oma korterisse, aga ta ei teinud mingit lärmi ja nagu ta ise ütles, hoidus omaette. Carl oli juba märganud, et tema üürnik järgis kokkuleppeid. Ja mõnda aega näis kõik korras olevat, üür maksti varmalt kuu viimasel päeval ümbrikusse pandud kahekümnenaelastes rahatähtedes.

      Kõik majad Falcon Mewsis olid pigem väikesed, kõik erineva kuju ja värviga ning kõik omavahel ühendatud pikkade vastamisi seisvate ridadena. Tee oli munakivisillutisega, välja arvatud kohtades, kus selle kaks otsa kohtusid Sutherlandi avenüüga ja kuhu elanikud said oma autod parkida. Maja, mille Carl oli pärinud, oli värvitud ookerkollaseks ning sellel olid valged aknaraamid ja valged aknakastid. Majal oli väike väga ülekasvanud tagaaed puidust kuuriga selle lõpus, kus hoiti katkisi tööriistu ja rikkis muruniidukit.

      Mis puutub alternatiivravimitesse, siis võttis Carl nohu puhul paar annust midagi, mida nimetati bensoehappeks. Väideti, et see surub alla lima ja köha, aga sel polnud mingit mõju. Pärast seda polnud ta enam kunagi vaadanud seinakappi, kus kõik need pudelid ja purgid asetsesid.

      Dermot McKinnon läks igal hommikul Sutherlandi lemmikloomakliinikusse tööle kakskümmend minutit enne üheksat ja tuli oma korterisse tagasi kell pool kuus. Pühapäeviti käis ta kirikus. Kui Dermot poleks talle rääkinud, poleks Carl isegi oletanud, et ta on kirikuskäija, käies ühes mitmest kirikust ümbruskonnas, näiteks St Saviouris Warwickis või St Marys Paddington Greenis.

      Nad sattusid pühapäevahommikuti teineteisega tänaval kokku ja Dermot ütles: „Lähen just hommikusele jumalateenistusele.”

      „Tõesti?”

      „Ma olen regulaarne kirikuskäija,” ütles Dermot ja lisas: „Mida parem tegu, seda parem päev.”

      Carl oli parajasti teel kohvi jooma koos oma sõbra Stacey Warreniga. Nad olid kohtunud koolis ja läinud siis koos ülikooli, kus Carl oli õppinud filosoofiat ja Stacey oli valinud draamakursuse. Kui Stacey oli ikka veel ülikoolis, olid tema vanemad autoõnnetuses hukkunud ja Stacey oli pärinud palju raha, piisavalt, et osta endale korter Primrose Hillis. Stacey tahtis näidelda ning tema ilusa näo ja saleda figuuri tõttu anti talle tähelepanuväärne roll televisiooni situatsioonikomöödias nimega „Station Road”. Tema nägu sai avalikkusele üleöö tuntuks, samal ajal kui ta saledus kadus mõne kuuga.

      „Ma olen üle kuue kilo juurde võtnud,” ütles ta Carlile üle laua nende kohalikus kohvikus Rouge. „Mida ma pean tegema?” Teised kliendid heitsid talle mitte väga vargseid pilke. „Nad kõik teavad, kes ma olen. Nad kõik mõtlevad, et ma lähen paksuks. Mis minuga ometi toimub?”

      Carlil, kes oli väga kõhn, polnud aimugi, kui palju ta kaalub ega hoolinudki sellest. „Eks sa pead vist dieedile minema.”

      „David ja mina oleme lahku läinud. Ma leian, et seda on väga raske taluda. Kas ma pean end veel ka näljutama?”

      „Ma ei tea dieetidest midagi, Stacey. Sa ei pea ju nälgima, ega?”

      „Ma võtaksin pigem ühe neist maagilistest dieeditablettidest, mida Internetis reklaamitakse. Tead sa neist midagi?”

      „Miks ma peaksin teadma?” küsis Carl. „Ei ole minu rida.”

      Ettekandja tõi kaks šokolaadikooki ja lõigu porgandipirukat, mille Stacey oli tellinud. Carl ei öelnud midagi.

      „Ma ei ole hommikust söönud,” ütles Stacey.

      Carl ainult noogutas.

      Koduteel, mõteldes ikka veel Staceyst ja tema probleemist, möödus ta raamatupoest, mida pidas ta sõber Will Finsford. See oli ainus allesjäänud eraraamatupood miilide ulatuses ja Will oli talle usaldanud, et ta lamab öösiti ärkvel, muretsedes, et peab poe sulgema, eriti veel seetõttu, et orgaanilise