Pimedad nurgatagused. Ruth Rendell

      Kontrastina Staceyle elas Lizzie Iverson Roadil Kilburnis üüritud ühetoalises, kus polnud muud kui voodi, laud, toolid ja keetmisvõimalus. Üür oli väga kõrge korteri eest, mida see endast kujutas, ning koht oli väike, rõske ja vajas hädasti remonti. Ta mõtles sellest, istudes Stacey korteris, ja sellest, kui vähe tahtis ta sinna tagasi minna. Tema töö eest abiõpetajana ühes erakoolis maksti väga viletsalt, kuigi sel olid oma eelised. Võimalus jalgsi tööle minna oli üks neist ja prii lõuna teine. Ta ei pidanud saama koolis prii lõunat või tegelikult üldse mingit lõunat, kuid kedagi polnud märkamas, kui ta tühjendas ühe või rohkem paljudest puudutamata taldrikutest, mille ta lastekohvikust ära tõi. Samuti sõi ta kord nädalas õhtusöögi oma vanemate juures mitte sellepärast, et ta tahtis, vaid pidades meeles – kunagi hetkekski unustamata –, et isa maksis poole tema üürist. Nojah, isa ja ema, nagu ema nõudis, et ta peaks ütlema, kuigi Lizzie ei mõistnud, miks, kuna ta ema ei töötanud või ei olnud palgateenija, nagu ema eelistas seda öelda. Toitja, ütles ta isa, kes oli olnud kuni pensionileminekuni päris heal järjel.

      Lizzie mõtles üsna igatsevalt karjasepirukale ja pudingute kuningannale, mida ta ema täna õhtul serveerib, kui uksekell helises.

      Politsei oli saabunud.

      VIIES PEATÜKK

      Carl polnud kunagi ühelgi eeluurimisistungil viibinud ja tal polnud mingit kavatsust ka sellele minna. Et see siiski juhtub ja õige varsti, terendas ta teadvuses väga intensiivselt. Ta mõtles sellest pidevalt, kuigi tahtmata, sest ta eelistas kõik unustada ja kogu Stacey asja oma peast minema ajada. Kui ta ainult teaks, millal see on, saaks ta kuhugi ära minna, võibolla Brightonisse või Broadstairsi, kus ta oli kord veetnud nädala ühe sõbratariga. Kuid linnast lahkumine ei aitaks tal vältida ajalehe nägemist või teleuudiste vaatamist. Pealegi, nagu kõike muud oma elus, ei saanud ta endale veel üht reisi lubada.

      Dermot lahendas selle küsimuse tema eest. Ta koputas elutoa uksele 1. juunil, päev pärast üürimaksmise päeva, ulatas talle rahaümbriku (seekord tšeki) ja ütles, et ta on teel Stacey Warreni eeluurimisistungile. Ta loodab, et näeb Carli seal, ütles ta.

      Carl mõtles kiiresti. Tema närvid ei peaks vastu, kui Dermot kuulab kõiki tõendeid, teeb isegi märkmeid, tuleb siis siia tagasi ja räägib talle üksikasjalikult, mis oli toimunud. Ta tahtis küsida, miks Dermot läheb. Ta oli Staceyt vaevalt tundnud, olles temaga ainult korra kohtunud. Carl tahtis talle öelda, et Stacey ja tema surm ei ole Dermoti asi; Stacey oli olnud Carli