Kreeka müüdid. Stephen Fry
mida Rhea suutis vaevu alla suruda. Naeruläkastamiseks ja -kriiskamiseks.
Rhea kogus ennast, tõusis voodist, lipsas mäenõlvast alla ja suundus Kreetale, rännates nii kiiresti, kui nii raskejalgsel naisel võimalik.
Kreeta tita
Rhea sünnitus Kreetal läks üsna kergesti. Kitse ja meliaadide hoolitseva abiga valmistus ta Ida mäe koopas, ohutus ja mugavas paigas last ilmale tooma. Õige varsti sündiski tal lausa üleloomulikult ilus poisslaps. Rhea pani talle nimeks ZEUS.
Täpselt nii, nagu Gaia oli värvanud oma noorima lapse Kronose, et oma pojale ja mehele Uranosele kätte maksta, vandus Rhea nüüd, et kasvatab selle, oma noorima lapse, oma abikaasat ja venda Kronost hävitama. Verejanu, ahnuse ja tapmise kohutav tsükkel, mis tähistas eelajaloolise maailma sünnivalusid, ulatus ka järgmisesse põlvkonda.
Rhea teadis, et peab minema tagasi Othryse mäele, enne kui Kronos märkab tema äraolekut ja hakkab kahtlustama, et midagi on viltu. Nagu oli kokku lepitud, andis kits Amaltheia lapsele oma rammusat ja toitvat piima, meliaadid aga söötsid teda magusa ja kosutava mannaga, mis immitses mahlana nende valvatud saarepuudest. Nii sai Zeus kasvada Kreetal tugevaks ja priskeks. Rhea käis teda vaatamas nii tihti kui võimalik ning õpetas talle kättemaksukunsti.
See on kõige tuntum versioon, kuid sellest, kuidas Zeus pääses suure Kronose, maa-, taeva- ja merejumala käest, on palju eri lugusid. Ühes neist on talletatud, et ADAMANTHEA-nimeline nümf riputas väikese Zeusi nööriga puu otsa. Maa, mere ja taeva vahel kõlkudes jäi ta oma isale nähtamatuks. Kujutluspilt on meeldivalt dalilik – laps, kes saab võimsaimaks kõigist olenditest, kudrutab, laliseb ja kihistab naerda, rippudes õhus, looduse algosade vahel, mille üle ta on määratud valitsema.
Ustavusvanne
Samal ajal kui Zeus kasvas oma isa teadmata Kreetal kitsepiima ja manna peal tugevaks ning õppis kõndima, kõnelema ja ümbritsevast maailmast aru saama, kutsus Kronos oma titaanidest õed-vennad Othryse mäele, et nad uuendaksid oma ustavus- ja kuulekusvannet.
„Maailm kuulub nüüd meile,” ütles ta neile. „Saatus on määranud, et minul ei saa lapsi olema, seda parem on mul valitseda. Kuid teie peate täitma oma kohust. Sigige! Täitke maailm meie titaanide rahvaga. Tooge nad minu juurde, et nad kõiges minule alluksid, ja ma annan teile maid ja piirkondi, mille üle te saate ise valitseda. Nüüd kummardage minu ees.”
Titaanid kummardasid sügavalt ja Kronos tõi kuuldavale rahulolumühatuse – tema puhul oli see rõõmu väljendamisele kõige lähem asi. Tema isa kättemaksuhimuline ettekuulutus oli nurja aetud, titaanide igavene ajastu võis alata.
Kreeta poiss
Kronos võis ju rahulolust mühatada, kuid Moros, saatuse ja hukatuse kehastus, muigas – nagu ta tegi alati, kui võimulolijad enesekindlust ilmutasid. Praegusel juhul muigas Moros sellepärast, et ta nägi, kuidas Zeus Kreetal jõudsalt kasvab. Zeus kasvas kogu loodu kõige tugevamaks ja rabavalt kaunimaks meessoost olendiks – tema sära oli lausa valus vaadata.18 Rammus kitsepiim ja manna toitev vägi olid andnud talle tugevad luud, klaari näojume, sädelevad silmad ja läikivad juuksed. Kui kasutada kreekakeelseid väljendeid, tegi ta läbi teekonna pais’ist (poisist) ja ephebos’est (teismelisest) kouros’eks (noorukiks) ja sealt edasi sai temast suurepärane näide sellest, mida me tänapäeval võiksime nimetada nooreks täiskasvanuks. Juba näitasid tema lõual ja põskedel end esimesed udemetaolised piirjooned habemest, millest pidi saama habemekunsti legendaarne ja võimas näide.19 Temas oli enesekindlust ja sundimatut üleolekut, mida võib näha nende juures, kes on määratud juhtima. Ta oli altim naerma kui vihastama, aga kui ta raevu aeti, võis ta ajada hirmu nahka kõigile elusolenditele lähikonnas.
Kohe algusest peale ilmutas ta sellist segu eluihast ja tahtejõust, et see täitis isegi tema ema aukartusega, ja mõned kinnitasid, et Amaltheia piim andis kasvavale noorukile erakordsed omadused. Tänase päevani lõbustavad Kreeta giidid külalisi lugudega noore Zeusi märkimisväärsetest võimetest. Nad jutustavad (justkui oleks see juhtunud nende eluajal), kuidas Zeus murdis väikelapsena oma armastatud amm-kitsega mängides kogemata ära ühe tema sarve, sest ei osanud oma jõudu hinnata.20 Tänu tema juba imepärastele jumalavõimetele täitus äramurtud sarv otsekohe kõige hõrguma toiduga – värske leivaga, köögiviljadega, puuviljadega, vinnutatud liha ja suitsukalaga – varu, mis kunagi ei lõppenud, ükskõik kui palju sealt ka ei võetud. Nii tekkis kuulus Küllusesarv, CORNUCOPIA.
Zeusi sihikindel ema käis Kreetal alati, kui tundis, et saab kogu aeg valvsale Kronosele märkamatult minema lipsata.
„Ära unusta kunagi, mida su isa tegi. Ta sõi sinu vennad ja õed ära. Ta püüdis ära süüa ka sind. Ta on sinu vaenlane!”
Zeus kuulas, kuidas Rhea kirjeldas, kui õnnetus olukorras on maailm Kronose võimu all.
„Ta valitseb hirmu abil. Tal pole mingit arusaamist ustavusest või usaldusest. Nii pole õige, kallis Zeus.”
„Kas see ei tee teda mitte tugevaks?”
„Ei! See teeb ta nõrgaks. Titaanid on tema perekond, tema vennad ja õed, vendade ja õdede pojad ja tütred. Mõnele neist on tema koletislik hirmuvalitsus juba vastukarva. Kui sinu aeg tuleb, saad sa seda ära kasutada.”
„Jah, ema.”
„Tõeline juht sepistab liite. Tõelist juhti imetletakse ja usaldatakse.”
„Jah, ema.”
„Tõelist juhti armastatakse.”
„Jah, ema.”
„Ah, sa naerad minu üle, kuid see on tõsi.”
„Jah, e…”
Rhea andis pojale laksu.
„Ole tõsine! Sa pole mingi narr, ma ju näen seda. Adamanthea ütleb, et sa oled arukas, kuid tormakas. Et sa kulutad liiga palju aega huntide jahtimise, lammaste kiusamise, puude otsa ronimise, saarepuunümfide võrgutamise peale. On aeg, et sa hakkaksid korralikku õpetust saama. Sa oled juba kuueteistaastane ja me peame varsti tegutsema.”
„Jah, ema.”
Okeaniid ja nõiajook
Rhea palus oma sõpra Metist, Tethyse ja Okeanose tarka ja kaunist tütart, et see tema poega tulevaseks eluks ette valmistama hakkaks.
„Ta on nutikas, kuid isemeelne ja läbematu. Õpeta talle kannatlikkust, kavalust ja riuklikkust.”
Metis kütkestas Zeusi kohe algusest peale. Zeus polnud kunagi sellist ilu näinud. Titaanitar oli pisut väiksem kui enamik tema rahvast, kuid õnnistatud graatsia ja väärikusega, mis pani ta särama. Hirve nõtkus ja rebase kavalus, lõvi jõud ja tuvi leebus – kõik see ühines isiksuseks ja vaimuks, mis pani poisi pea pööritama.
„Heida minuga maha.”
„Ei. Me läheme jalutama. Mul on sulle palju rääkida.”
„Siia. Rohu peale.”
Metis naeratas ja võttis Zeusil käest. „Meil on töö teha, Zeus.”
„Aga ma armastan sind!”
„Siis teed sa nii, nagu ma ütlen. Kui me kedagi armastame, tahame ju neile alati heameelt teha, kas pole nii?”
„Kas sa ei armasta mind?”
Metis hakkas naerma, kuid tegelikult oli ta rabatud sarmist ja karismast, mida sellest julgest ja nägusast noormehest kiirgas. Kuid tema sõber Rhea oli teda palunud, et ta võtaks enda peale Zeusi koolitamise, ja Metis ei reetnud kunagi sõprade usaldust.
Aasta aega õpetas ta Zeusile, kuidas vaadata teiste südamesse ja hinnata nende kavatsusi. Kuidas kujutleda ja kuidas argumenteerida. Kuidas leida endas jõudu, et lasta kirgedel enne tegutsemist jahtuda. Kuidas teha plaane ja kuidas saada aru, et plaani tuleb muuta või see kõrvale heita. Kuidas lasta peal valitseda