Kill Martus koolis. Karl August Hindrey
vaid juhuslikud asjaarmastajad. Neile pabeross õieti ei maitsenud, aga mees on mees ja suitsetab, kui vaja on.
„Kust sa need paberossid jälle said?” küsis Anton.
„Algebra müüsi maha,” vastas Eino.
Anton pidas seda enesest mõistetavaks, misjaoks on Einol ka niisugust raamatut vaja, kui ta juba kõike teab ja kõik temal peas on. Ning temale meenus, kuidas ta oli Einoga tutvust teinud pargis.
Seal oli istunud paksuvõitu poiss pingil, tedretäheline, rohkem nii maamoodi ja „villane”, nagu öeldakse, kaubanduskooli müts kuklas ja mitu sama mütsiga tüdrukut ringi. Ja see poiss oli lühikese õngevibuga joonistanud liiva sisse nimelt selle ülesande, mis Antonile homseks tunniks vaja läks. Anton oli kõrvale pingi otsale istunud ja pealt kuulanud, kuidas poiss seletas. Ja ta seletas nõnda lihtsalt, et Anton juba peaaegu taipas. Geomeetria tegi temale muidu ülepääsmata raskusi.
Kui siis poiss oli liiva jälle tasaseks pühkinud, siis oli Antonil kahju hakanud. Peast oli mitu hädist mõtet läbi joosnud, kuidas saaks ometi seda poissi meelitada, et teeks selle ülesande uuesti liivale. Aga üks tütarlaps oli appi tulnud ja ütelnud:
„Ei saanud mitte midagi aru.”
Ja siis oli see poiss uuesti ülesande joonistanud liivale ning asjaliku ja naeratleva kannatlikkusega uuesti seletanud ja tõestanud, nõnda et Anton järsku täielikult mõistis, kus õieti see konks oli.
Aga tüdruk ei taibanud ikka veel. Poiss tahtnud kolmat korda alustada, aga tüdruk keeranud kannal ringi ja ütelnud, et parem läheb kinno — pandagu temale mis number tahes.
Poiss oli siis vaadanud naeratades Antoni poole ja ütelnud: „Na omma iks rummala küll — tüdriku asi, noojah. Saap iks nüüd minnä kallu vaatama.”
Anton läinud kaasa ja nii oli siis tutvus tehtud, ja see poiss oli Eino. Õige nimega Heino Hääl, kaubanduskooli esimese klassi õpilane.
Kuna Anton oli aga gümnaasiumi esimesest klassist, siis oli neil ühiseid seisusehuvisid palju. Ja kuna Kill elas Antoniga koos, siis olid nad varsti kolmekesi kaunis lahutamata.
Sest nad täiendasid üksteist üsna õnnelikult. Matemaatika oli Antoni kõige nõrgem külg ja Killgi tundis ses aines mõnikord raskusi. Selle-eest aga oli Kill väga tugev maateaduses, loodusteaduses ja keeltes, kuna Einol nende ainete vastu huvi puudus ja ta end niisama päevast päeva koolis neis asjus läbi venitas, Killi abiga siiski aga rohkem hakkas mõistma kui enamasti mitte midagi. Anton aga õppis mõlemailt niipalju, kuipalju tal keskmiseks läbisaamiseks vaja oli.
„Nii raiskame aega,” ütles praegu Kill ja vaatas ülespoole, kus lõoke parajasti rukkinurmelt püstloodis end üles lõõritas.
„Aiga iks om,” vastas Eino rahulikult ja mahvis edasi.
„Päris kena nii vara välja tulla,” tähendas Anton. „Ja siin ei näe ükski upu, et me suitsetame.”
Upudeks nimetasid nad kooliõpetajaid. See tuli sellest, et gümnaasiumis oli kooliõpetaja Keserits, kes oli kuiv ja vali ja keda keegi hästi ei sallinud. Ta ei saanud hästi õ’d välja rääkida ja ütles siis õppimise asemel pea uppimine ja õigekeele asemel uigekeel.
„Kui aiga võtta, siis iks om aiga,” arutas Eino edasi. „Me läässi järvele, võtassi kallu välla, teessi tule maha ja kalla ora otsa. Upu võiva oota, noojah, egä noil meist hädä ei ole.”
„Ma ei tahagi seda kohvilira kodus,” ütles Anton kurjalt.
„Kui oles raha, ostas Risti poemehelt saia,” mõtles Eino kuuldavalt.
„Mul on 25 senti,” ütles Kill.
See ergutas.
Poisid olid jalul ja ruttasid edasi. Õngelatid tärisesid õlgadel.
„Saia saame ja soola kah,” ütles Eino joostes, „soola kaladele pääle.”
Nad kuulsid, kuidas eemal linnas lõi kell juba viis, aga järveni oli veel pool maad.
Anton, kes oli kõige ees, peatus järsku. „Ei, mina enam ei jookse. Ja kooli ka ei lähe.”
Siis hakkas ta teistele ruttu ja veenvalt seletama:
„Kui poodi juurde jõuame, on kell veerand kuus. Aga kui me nõnda vara poodi sisse ei saa? Siis peame ootama. See võtab jälle aega. Ja kui järvele jõuame, siis on kell vast juba kuus. Otsi siis küna veel ja ei tea, kus järve otsas ta on. Ja siis on kell juba seitse. Siis hakka tagasi jooksma. Ei, mina kooli ei lähe.”
„Noojah,” lausus Eino lustikalt ja naeris.
„Saagu, mis saab,” kinnitas Anton.
„Mis seal ikka saab,” heitis Kill käega, „istume kinni ja muud midagi.”
„Ei ole vaja kinni istuda,” arvas Anton, „proua kirjutab sedeli, et olime haiged.”
„Kuidas? Kohe mõlemad korraga?” imestas Kill. „Ei ole mingit vigurit vaja, las’ panevad kinni.”
„Proua kirjutab, et leetrite kahtlus ja asi selge.”
„Ei, proua seda ei kirjuta. Ja ei sunni ma teda valetama. Mina sidin.” Kill oli juba punane näost.
„Sina võid sidida, mina ütlen, et olin haige,” jonnis Anton.
„Haige jah, kui koduski ei olnud!”
„Aga ma võisin väga hästi haigeks jääda sellest jooksmisest ja lõõtsutamisest!”
„Kopsupõletikku võib saia,” ütles Eino rahulikult, hakkas aga kohe ise jooksma, sest teekäänaku taga, kus puhmaid enam ees ei olnud, oli ta kedagi näinud.
See keegi istus Risti poe trepil ja söötis kanu.
„Jull,” hõikas Eino, „Jull, me oleme ka siin!”
Kill ja Anton traavisid järele.
Jull tegi laia liigutuse käega ja hakkas laulma.
Kui Eino oli tema juurde jõudnud ja tema kätt raputanud, siis tema kõrvale istunud, jäid Anton ja Kill ka natuke nõutult seisma. Nad ei teadnud selle vanema pika mehega, kel habemetüükad olid ajamata ja kes ilmselt purjus oli, mitte midagi peale hakata.
„Jull teeb ka poppi,” seletas Eino ja tõmbas silmad rõõmsalt kissi. „Jull tegi mulle selle ülikonna.”
Jull vaatas mõlemat koolipoissi ühe silmaga, mille kulmu ta kõrgele kiskus, teine silm oli pilukil ja laulis:
„Tere hommikust, tere hommikust, tereteretereteretere hommikust!”
Siis ütles ta Einole:
„Madis tuleb varsti viinaga.”
Jull oli rätsep, kes käis talust tallu õmblemas, aga võis äkki õmblemise jätta kus seda ja teist. Tal tekkis siis väga suur sõprus looduse ja kõige elava vastu ja ta tahtis laulda ja lustlik olla, ning nüüd oli ta ära tulnud Eino naabertalust juba eile hommikul ja veel mitte otsustanud koju tagasi minna. Madis aga oli poemehe sulane, kes pidi oskama mõned kilomeetrid eemal olevasse viinapoodi nii varajasel ajal sisse saada. See kõik selgus kaunis ruttu Julli ning Eino omavahelisest jutust.
„Ah sakuskat on teil vaja, noorsaksad,” ütles Jull, „sakusmenti, nagu ütlevad kõik tudengid ja muu tore rahvas. Sakusmenti ilma viinata… õige jah, nii noorelt ei ole viin hea… ja poodi ei pääse sisse? Küll me juba pääseme sisse, kohe pääseme sisse… ma ostan kanadele ka veel ühe kringli, ostan ka teile kringleid ja vorsti ja… mida me veel ostame… vurtsi võib ka osta…”
„Meil on enestel kakskümmend viis senti,” ütles Kill.
„Või nii? Teil on enestel kakskümmend viis senti? Suur varandus on kakskümmend viis senti, päris suur rikkus, kui ei ole rohkem. Jull on