Naabritüdruk. Ruth Rendell
ja seesama: mitte midagi ei jäta soovida, lilled õitsevad, päike paistab, linnud laulavad, kiil lendleb. Unistaja ei lahku kunagi salaaiast. Aiad lahkuvad ise, jättes järele nukra tunde luhtunud lootusest, võib-olla esimesest kaotusest.
Nende aed ei olnud ilus. Seal polnud õitsvaid puid, roose aga lõhnavat rohtu. Nad nimetasid seda esialgu tunneliteks. Daphne Jones leidis enneolematu sõna „qanat”, mille kõik omaks võtsid. Ilmselt tähendas see mingis idamaises keeles maaalust käiku vee juhtimiseks. Neile meeldis see, et sõna algas tähega „q”, millele ei järgnenud tähte „u”. Õpetajad olid neile selgeks teinud, et ükski sõna ei saa alata tähega „q”, ilma et sellele järgneks „u”, mistõttu Daphne ettepanek meeldis neile ja tunnelitest said qanatid. Aja jooksul sai qanattidest nende salaaed. Nendeks olid kõigepealt muidugi Daphne, siis Michael Winwood, Alan Norris, Rosemary Wharton, Lewis Newman, Bill Johnson ja kõik Batchelorid, Robert, George, Stanley, Moira ja Norman ja veel mõned. Nad avastasid qanatid teise maailmasõja viimase aasta juunis, need tunnelid olid salaaiaks vähemalt neile, kes oskasid unistada ja kel oli kujutlusvõimet. Nad ei lausunud vanematele tunnelite kohta sõnagi ja tollal küsisid väga vähesed oma lastelt, kuhu need õhtuti lähevad, ja käskisid koju tulla vaid õhuhäire ajal.
See polnud mingi maakoht, kus qanatid asusid. Enne sõda oli siin alustatud ehitustega, mis jäid pooleli, kui kõlasid esimesed õhuhäired. See ala paiknes Essexi ääremaal, Londoni kauges eeslinnas Epping Foresti lähedal. Rohelised aasad olid tükkideks jagatud kõrgete paksude hekkidega, mida vahel isegi pügati ja mis koosnesid mitmesugustest puuliikidest: paarsada aastat vanad jändrikud tammed, lopsakad jalakad, milleni jalakasurm polnud veel jõudnud, laukapuud ja kevaditi kreemjasvalged viirpuud, roosakate õitega metsõunapuud. Väljal, kus heina enam ei niidetud, kasvas kollane ristirohi, sinine mailane, punane käokann ja mesilasõied. Ohakaliblikad, punased admiralid ja päevapaabusilmad lendasid aasalilledelt minema ja suundusid The Hilli ning Shelley Grove’i aedadesse budleiadele; hämarikus tulid välja puna-paelöölased ja pärnasurud. Lapsed arvasid, et need aasad jäävad sinna alatiseks, nad ei teadnud midagi muutustest. Nad mängisid rohus ja hekkides ning jooksid koju Tycehurst Hilli ja Brook Roadile, kui õhuhäire üürgama hakkas. Pommitati, aga mitte Loughtonit, siia kukkus kogu sõja ajal vaid üks pomm. Ühel päeval, kui õhuhäiret polnud kuulda olnud juba terve nädala, leidsid mõned Batchelorid, Alan ja Lewis koopa, augu maas, mis nägi välja nagu tunneli sissekäik.
Oli 1944. aasta juuni. Suvevaheaeg polnud alanud ja kool pidi kestma veel terve kuu. Tunnid lõppesid kell pool neli ja kõik olid koju tulnud. Robert, George, Stanley ja Moira Batchelor – Norman paranes kodus tuulerõugetest – läksid aasadele ja Stanley võttis Nipperi rihma otsas kaasa. Alan, Lewis ja Bill olid juba seal ja istusid vigase tamme otsas, mille ladva oli keegi sadu aastaid tagasi ära murdnud, nii et tosin oksa moodustas selle asemel kasvades toreda õõnsuse. Suvel, kui vihma sadas, võis seal tiheda lehestiku varjus ilma märjaks saamata istuda. Selle päeva hommikupoolikul oli sadanud, aga nüüd oli kuiv ning Alan ja Lewis tulid alla teiste hulka, et minna mäest üles The Hilli poole. Kas nad olekski üldse leidnud qanatid, kui Moira poleks märganud, et küülik kadus mingisse avausse? Ükski poiss poleks seda tähele pannud, isegi mitte loomaarmastaja Stanley, isegi mitte Nipper, kes oli näinud Joneside koera nende maja ees sillutisel ja hakanud rihma rebides urisema ja haukuma. Stanley pidi jääma välja, kui teised avausest sisse läksid. Keegi pidi ju koera hoidma. Joneside koer tegi sellist lärmi, et Daphne tuli välja ja viis ta ära tuppa.
Avause taga oli savist välja raiutud trepp, mudane ja vihmast märg. Kes selle sinna tegi? Mis asi see üldse oli? Nad ei teadnud seda. Käik viis edasi aasa, rohu ja põllulillede alla ning läbi puujuurte. Oli pime, aga mitte sedavõrd, et nad poleks näinud üksteist ja presendiga kaetud lage. Võis siiski arvata, et öösel on siin vaja küünlavalgust. Seinad olid katmata ja koosnesid ingverikarva savist, sellisest pinnasest, mida nende isad kirusid, kui pidid aias peenraid kaevama. Neid oli seitse, sest Stanley oli öelnud Daphnele, kuhu teised läksid, ja nad jõudsid suurde ümarasse ruumi, kuhu suubusid ka teised käigud. See ei olnud salaaed, aga tal olid teatud salaaia omadused. Siin oli vaikne. Täpsemalt öeldes oleks siin olnud vaikne, kui nemad poleks kära teinud. Kõik oli siin rahulik ja külalislahke. Ja siin oli pime, kui tuld polnud süüdatud.
„Me seame end siia sisse,” ütles George. „Me toome siia toitu ja muid asju. Siin on hea olla, kui väljas sajab.”
„Siin on muidu ka hea olla,” ütles Alan.
„Ma lähen uurin seda asja,” ütles Moira ja teised läksid temaga kaasa uurima, mis käigud need on. Kõik oli täiesti mahajäetud, otsekui oleks keegi need uuristanud, raiunud savisse trepi, mida mööda nad olid alla tulnud, katnud käigud presendiga ja siis minema läinud, jättes kõik selle küülikutele ja oravatele.
„Qanatid,” ütles Daphne Jones ja nii need jäidki qanattideks.
Vanemaks saades unustad sa nimed: kaasõppurid, töökaaslased, naabrid, pulmakülalised, oma arsti, raamatupidaja, koristaja. Nende inimeste nimedest unustad sa ehk pooled või kolmveerandi. Aga mis nimesid sa ei unusta kunagi, sest need on raiutud su mällu? Oma kallimad (kui sul pole just olnud liiga palju juhuslikke suhteid) ja need lapsed, kellega sa kooliteed alustasid. Sul on meeles nende nimed, kuigi aastad teevad oma töö ja püüavad neid su mälust maha kratsida. Alan Norrise endiste kallimate arv polnud nii suur, et ta oleks nende nimed unustanud, ja ta naisel polnud enne teda ühtki. Nad ei rääkinud sellest kunagi. Nad ei mõelnud ka oma algkoolikaaslastele, kuigi mäletasid nende nimesid. Ka olid olnud nad tunnelites, millele nad olid andnud veidra nime, aga neil polnud mingit põhjust sellele mõelda, enne kui kõigest kirjutasid ajalehed.
„Qanatid,” ütles Alan, kes oma viiskümmend aastat tagasi oli abiellunud kui just mitte naabritüdrukuga, siis vähemalt naabertänava tüdrukuga.
Rosemary ütles, et talle polnud see nimi kunagi meeldinud, isegi siis, kui ta oli vaid kümneaastane. „Miks mitte tunnelid? Need olid ju lõppude lõpuks tunnelid.”
Söögilaual oli lahti Daily Telegraph ja Alan luges sealt, mida Poola ehitajad olid leidnud Warlocki-nimelise maja alt The Hillil. Uudise kõrval oli küpsisekarp ja selle sisu.
„Mis imelik nimi,” ütles Rosemary üle tema õla lugedes. „Zbigniew. Kuidas seda hääldatakse?”
„Pole aimugi.”
„See on see mees, kes selle välja kaevas. Siin kirjutatakse, et nad ehitasid keldrikorrust. See on küll viimane asi, mida Loughtonisse vaja on. Kas need asjad on käed? Nüüdseks siiski vaid luud, tänu jumalale. Nüüd nad ei lõpeta seda keldrikorrust kunagi.”
Alan ei öelnud midagi. Ta luges veidrate nimedega ehitajatest, kes olid oma kopaga karbi välja kaevanud, ja politseist, kes kohale ilmus, ja sellest, et kogu ehitus jäeti seisma. Kunagi olid karbis olnud muretaignaküpsised. Kui karp leiti, olid seal sees mehe ja naise käte luud.
„Huvitav, kas nad on selle ala sulgenud,” ütles Rosemary. „Ma arvan, et nad tõmbasid ümber aia traadi ja sellise sinivalge lindi, mida televiisoris näidatakse. Me võiksime minna sinna üles jalutama ja vaatama, mis toimub.”
„Võiksime küll.” Alani häälel oli kerge irooniavarjund, mis ei jäänud Rosemaryl märkamata.
„Kui sa ei taha, kallike, siis me ei tarvitse minna.”
Alan voltis lehe kokku. „Tuleb tunnistada, et siin pole ühtki sõna qanattidest – tunnelitest. Räägitakse ainult nendest asjadest Warlocki all. Me isegi ei tea, kas need asjad leiti qanattidest.”
„Ma väga palun, et sa ei nimetaks neid niimoodi.”
„No siis tunnelid. Me isegi ei tea, mis asjad need olid, rohumaa alla kaevatud ja presendiga kaetud tunnelid. Äkki George teab. Ma arvan, et teab. Kui jalutama läheme, siis võiksime minna ka George’i ja Maureeni poole.”
„Kuidas soovid.”
„Miks me pole kunagi teadnud, mis tunnelid need olid, kullake?”
„Mulle tundub, et me lihtsalt ei küsinud. Meie vanemad oleksid teadnud, aga me ei küsinud