Eesti kummituslossid. Jaak Juske

      Kummituslosside maa

      Emmale meeldivad kummituslood. Kohe väga meeldivad. Eriti põnev on käia koos perega vanades lossides, sest seal on hämarad või lausa pimedad käigud, trepid ja keldrid. Eks Emma neisse kohtadesse minnes ikka natuke kardab ka, aga kui isal või emal kõvasti käest kinni võtta, siis polegi väga õudne.

      Kuigi Emma on käinud ka välismaal, on kõige põnevamad kohad siiski Eestis. Tallinna tüdrukuna on ta koos isaga jalutanud vanalinnas, mis lausa kubiseb kummitusmajadest ja -tornidest. Mõnes on nähtud palvetavat munka, teises on kurat pidutsenud, kolmandas ilmutab end verise kleidiga tüdruk. Need lood on ka omaette põnevate piltidega raamatuks saanud.

      Eestis on aga veel väga palju teisi kohti, kus väidetavalt vaime liikumas nähtud. Eesti on küll väike maa, kuid siia mahub sadu vanu losse ja linnuseid. Suur osa neist varemeis või kurvas seisus, mõned aga ka kenasti korda tehtud. Ja väga paljudes neis väidetavalt kummitab. Eriti palju on kummitusmõisaid Lääne-Virumaal, aga neid leidub ka teistes Eesti piirkondades.

      Emma on päris mitmes kummituslossis koos perega juba käinud. Oma esmakohtumist kummitusega ootab ta aga endiselt.

      Vanasõna ütleb, et hirmul on suured silmad. Mõned vaimud on juttude järgi päris koledad, teised aga väga mitte. Pigem on nad õnnetud hinged, kes mingil põhjusel rahu ei saa ning endiselt meie keskel ringi liiguvad. Nad on kas nähtamatud või halvasti nähtavad. Igatahes on see kummituste värk üks salapärane ja põnev teema.

      Nii ongi käes aeg võtta ette retk Eesti kummituslosside maailma.

      Valge Daami kurb lugu

      Eesti üks kuulsamaid kummituslugusid viib meid Läänemaa mereäärsesse pealinna Haapsallu, mille kõige kuulsamaks vaatamisväärsuseks on vana piiskopilossi varemed. Sealse keskaegse lossikabeli keskmisel aknal ilmutab end augusti täiskuu ajal kummituslik kahvatu neitsi, Haapsalu Valge Daam.

      Sel kaugel ajal, kui loss kuulus Saare-Lääne piiskopile, oli üks toomhärradest toonud lossi noore ning kauni neitsi, kuigi toomhärrad pidid elama kaine ja karmi kloostriseaduse järgi. See jäi kauaks ajaks saladusse, sest neitsi kandis poisiriideid ning oma eluviisides ja käitumises ei äratanud mingisugust kahtlust.