Pelgulinna aja lood. Jaak Juske

      Ristiku tänava ja Paldiski maantee nurk 1970. aastatel.

      Pelgulinna kohanime sünd on seotud pelgupaiga otsimisega. See metsane mereäärne kant oli suurepärane koht, kus eeslinnade rahvas sõdade korral pelgupaiga leidis. Aga ka koht, kus võisid end varjata kurikaelad. Igatahes oli veel 20. sajandi alguses Pelgulinnal kui kohanimel negatiivne varjund. Võimalik, et siin elanud pättide tõttu.

      Raudtee ja suurte tööstuste rajamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kujundasid aga sellest muidu unisest piirkonnast üha kasvava elanikkonna ja hoogustuva elamuehitusega Pelgulinna asumi. Väikese puust linnakese, kus oli kõik eluks vajalik olemas. Taolised omaette saarekesed kerkisid tollal pärjana ümber Tallinna vanalinna. Praeguseks on neist mõned hävinud, mõned kasvanud südalinnaga kokku. Raudtee on aga Pelgulinna ja Kalamaja hoidnud tänaseni selgepiiriliste asumitena.

      Raudteetehas andis hoo Pelgulinna hoonestamisele

      Rahulikku ja äärmiselt hõreda hoonestusega Pelgulinna miljöösse tõi suuri muutusi 1869. aasta suvi, mil alustati Tallinna–Peterburi raudtee ehitust. Mullatöö mahukuse tõttu võtsid raudtee rajamisest osa tuhanded töölised.

      Raudteerööpad telliti Inglismaalt ning nende mahapanek eeldas töö kindlat järjekorda. Nii rööbaste kui ka liiprite vedu tööjärjele toimus mööda valmis ehitatud teed. 20. novembril 1869 saabus esimene vedur Tallinna. Raudtee rajamine jätkus korraga nii Paldiski kui ka Peterburi suunas. Valminud Balti raudtee peajaamaks sai Tallinn. Muide, kogu tänase Balti jaama ala kuulub ametlikult Kelmiküla asumi alla.

      Koos raudteega ehitati välja Balti Raudtee Peatehased Kalamaja ja Pelgulinna piirile Telliskivi tänava äärde aastatel 1869–1871. Esimese järguna valmisid depoo 12 vedurile (Balti reisijaama vastas, praegu lammutatud) ning töökojad ja laod Telliskivi tänavas (praegu lammutatud või ümber ehitatud). Need olid paest seintega, tahutud paekarniiside ja tellistest avasillustega, lihtsate kolmnurk- või astmikfrontoonidega ja viilkatustega tüüpilised Tallinna 19. sajandi tööstusehitised. Katused olid algselt puitsarikail ja -fermidel. 1886. aastal asendati need metalltarinditega.

      Kalinini tehase peahoone Telliskivi tänava ääres nõukogude aja teises pooles.

      1873.–1874. aastal laiendati tehast ning ehitati kuuekohaline veduridepoo ja töökoda, mis on säilinud peaaegu algsel kujul, kuid koos hilisemate juurdeehitistega. Töökodade vastuvõtmine ja ametlik ekspluatatsiooni andmine venis 1870. aasta lõpuni.

      Uue ettevõtte uhkuseks oli „treipink auruveduri rataste treimiseks”. Nii seda kui ka teisi tööpinke käivitati üldise transmissiooni kaudu, mis kujutas endast lae all asuvat pikka võlli, mille pani omakorda pöörlema 30hobujõuline aurumasin. Peale aurumasina oli kuueatmosfäärine aurukatel kõigi selle juurde kuuluvate seadeldistega. Sellega raudteetehase energiamajandus piirduski.

      Peale tööpingi, millel treiti auruvedurirattaid, leidus veel tööpink vagunirataste treimiseks, trei-, poldikeeramis-, puur-, höövel- ja peitelpingid ning tööpingid silindrite treimiseks ja lehtraua lõikamiseks.

      Esialgu töötas raudteetehases 500 inimest, aastatega aga töötajate arv suurenes. Kuna töölised eelistasid nii aja kui ka raha kokkuhoiu mõttes kortereid töökoha läheduses, oli Telliskivi tänava lõppu rajatud suur metallitehas juba märksa kompaktsema hoonestuse tekkimise eelduseks. Pelgulinnast sai üks puitmajadega agulitest, mis toona vanalinna pärjana ümbritsesid.

      Balti Raudtee Peatehased 20. sajandi alguses.

      Piirkonna esimesi tänavanimesid on seostatud tavaliselt ärimees Albert Koobaga (ka Koba), kellele kuulusid piirkonnas suured maa-alad. Kooba olevat nimetanud tänavad oma perekonnaliikmete järgi. Alberti nimi tuli tema enda nimest. Nimesid jäi aga puudu ja nii olevat Tarabella tänav saanud nime Kooba koera järgi (seda nime on seostatud ka saarlaste muistse jumalaga). Oskari tänav olevat aga nimetatud Oskar Kochi järgi, kes hiljem sealkandis Koobalt maid ostis. Grigori tänav sai nime endise maaomaniku Oskar Gregory ja Telliskivi tänav Johann Grabby tellisetehase järgi, Härjapea tänav aga sealkandis kasvanud ristiku järgi. Vanarahvas on ristikut teiste toredate hüüdnimede kõrval ka nii kutsunud. Oluline on rõhutada, et Tallinnas asunud Härjapea jõega pole sel midagi pistmist. See voolas läbi kesklinna.

      Nõukogudeaegse ilme säilitanud M-hoones Telliskivi loomelinnakus tehakse tänaseni suuremaid metallitöid.

      Telliskivi tänavas. Umbes sellised olid ka omaaegsed voorimehed.

      Küll võis aga Härjapea tänaval olla Heina tänava kõrval oluline roll selles, et pärast Esimest maailmasõda nimetati üha laieneva Pelgulinna uued tänavad valdavalt kõrreliste järgi.

      Muide, tsaariaja lõpus plaaniti Pelgulinna rajada ka Timofejevi tänav, mis oleks kulgenud paralleelselt Heina tänavaga, alanud Kolde puiesteelt tänase Kolde poe tagant ning lõppenud Rukki tänavas.

      Aga tagasi vanimate majade juurde. Peeter Maueri andmeil rajati 1876. aastal Telliskivi tänavas nr 23, 25, 27, 29, 39 ning Mulla tänavas nr 2 ja 4 ühekorruselised sadulkatusega majad. 1878. aasta linnaosade plaanil oli juba kasutusel Telliskivi (Ziegelstrasse) tänava nimetus, mis ametlikult kinnitati alles 1882. aastal. Samal plaanil kohtame ka Heina tänava (Wiesenstrasse) nime, mis samuti kinnitati 1882. aastal. Mõlema kõnealuse tänava sihid on näha linnakaardil juba 40 aastat varem.