Surev dändi. Mari Jungstedt
rahustas teda piisavalt, et ta suudaks moodsa köögisaare äärde baaritoolile istuda ja oma topelt-macchiato’t nautida. Ta tegi ajalehe lahti, otsis välja seitsmenda lehekülje ja silmitses rahulolevalt kuulutust. See oli ülemises parempoolses nurgas hästi nähtav. Rahvast tuleb kindlasti palju.
Enne, kui ta hakkas linna poole jalutama, läks ta rannale ja jäi sinna seisma. Iga päevaga läksid hommikud valgemaks. Juba nüüd, veebruari keskel, oli õhus saabuva kevade hõngu. Randa kattis Gotlandile omane kiviklibu, siin ja seal paistsid veest suured kivimürakad. Merelinnud liuglesid madalal veepinna kohal, kisendasid ja karjusid. Lained rullusid ilma rütmi või korrata siia ja sinna. Õhk oli külm ja pani silmad vett jooksma. Hall silmapiir tundus lootusrikkana. Eriti veel arvestades seda, mida ta hiljem õhtul teha kavatses.
Mõte tegi ta reipamaks ja ta kõndis kiirel sammul napi kilomeetri linnani.
Seespool linnamüüre oli tuul veidi nõrgem. Tänavad olid vaiksed ja tühjad. Nii vara laupäeva hommikul polnud kedagi liikumas. Linna südames suurel väljakul nägi ta esimest elumärki. ICA toidupoe ees seisis leivaauto. Kaupluse tagauks oli avatud ja sealt kostis kolistamist.
Galeriile lähenedes tõmbus tal kõht krampi. Esmaspäeval jätab ta maha kunstiäri, millele ta on pühendanud kogu elu. Ta oli pannud siia oma hinge ja veetnud siin lugematul arvul töötunde.
Ta jäi natukeseks ajaks tänavale seisma ja silmitses maja fassaadi. Suured moodsad klaasaknad avanesid väljaku ja kolmeteistkümnendast sajandist pärit Püha Karini kiriku varemete poole. Maja oli ehitatud keskajal, selles olid samast perioodist pärit võlvid ja maa-alused käigud. Selle ajaloolise raamistuse taustal oli ta lasknud galerii sisustada tänapäevaselt ja minimalistlikult heledates kergetes värvides, isikupära lisasid vaid mõned üksikud silmatorkavad detailid. Külastajad tavaliselt kiitsid teda vana ja uue suurepärase kombinatsiooni eest.
Ta keeras galerii ukse lukust lahti, läks kabinetti ja võttis mantli seljast. Vähe sellest, et eraelulises mõttes oli nädalavahetus tähendusrikas, see oli ka aasta esimese vernissaaži aeg, mis pidi ühtlasi jääma tema viimaseks. Vähemalt siin, Visbys. Galerii müügi juriidilised paberid olid vormistatud ja uus omanik lepingule alla kirjutanud. Kõik oli valmis. Ainus, kes Gotlandil galerii müügist teadis, oli tema ise.
Ta vaatas ruumis ringi. Maalid rippusid oma kohal, ta kohendas ühe veidi viltu vajunud pildi otseks. Kutsed olid saadetud juba mitu nädalat varem ja seni üles näidatud huvi vihjas, et rahvast koguneb palju.
Peagi tuleb toitlustusfirma suupistetega. Viimane maalide ja nende valgustuse kontroll, mees vaatas kõik eriti tähelepanelikult üle. Maalid olid hoolikalt paigutatud, silmapaistvad, plahvatuslikult tugevates värvides. Ekspressionistlikud ja abstraktsed, täis nooruslikku jõudu ja energiat. Osa neist olid jõhkrad, vägivaldsed ja kõhedust tekitavalt tumedad. Kunstnik Mattis Kalvalis oli noor leedulane, seni Rootsis tundmatu. Siiani oli ta esinenud vaid Baltimaade näitustel. Egon Wallinile meeldis panustada tundmatule kaardile, uutele kunstnikele, kellel on tulevik veel ees.
Ta läks akna juurde, et seada sinna Mattis Kalvalise mustvalge foto.
Kui ta pilgu tõstis ja tänavale vaatas, märkas ta meest, kes seisis veidi maad eemal ja vaatas talle otse silma. Mehel oli seljas kohmakas must jope ja kootud müts sügavalt silmile tõmmatud. Kõige üllatavam oli aga see, et ta kandis keset talve suuri musti päikeseprille. Väljas polnud mingit päikesepaistet.
Kummaline, et ta seal niimoodi lihtsalt seisis. Võib-olla ta ootas kedagi.
Kunstikaupmees jätkas muretult oma askeldusi. Kohalikus raadios käis soovikontsert, hetkel laulis Lill-Babs või Barbro Svensson, nagu Egon Wallin teda eelistas nimetada. Mees sättis õigemaks vägivaldset stseeni kujutavat peaaegu pornograafilist maali ja muigas. Milline kontrast raadiost kõlava lauluga „Kas armastad mind veel, Klas-Göran”!
Uuesti akna poole pöörates ta võpatas. Mees oli lähemale tulnud. Nüüd seisis ta vaateakna ees, peaaegu nii ligidal, et nina puudutas klaasi. Võõras vahtis talle otsa, kuid ei teinud katsetki tervitada.
Egon taganes vaistlikult ja vaatas närviliselt ringi, et veel tegevust leida. Ta tegi asja veiniklaasidega, mis olid juba eelmisel õhtul kohale toodud. Ja suupistevaagnaga, mis oli samuti paika pandud.
„Klas-Göran” lõppes, nüüd laulis Magnus Uggla üht oma lärmakat kaheksakümnendate aastate lugu.
Silmanurgast pani ta tähele, et mees seisis samal kohal. Tasapisi roomas ligi ebamugavustunne. Kas tegemist on mõne Püha Olofi psühhiaatriapatsiendiga? Ta ei kavatsenud lasta sel idioodil end provotseerida. Ta läheb varsti minema, mõtles Egon Wallin. Ta tüdineb, kui ta mind ei näe. Egon oli kindel, et uks on lukus. Galerii avatakse näituse tõttu alles kell üks.
Ta läks trepist üles kabinetti ja tõmbas ukse kinni. Istus laua taha ja soris paberites, kuid rahutus ei andnud järele. Ta peab midagi tegema. Tänaval seisnud mehe käest aru nõudma. Välja selgitama, mida ta tahab.
Häirimise üle pahameelt tundes tõusis ta püsti ja läks kiiresti uuesti alla, kuid avastas, et mees on kadunud.
Kergendusohkega pöördus ta oma tegemiste juurde tagasi.
Tugev torm ajas ta üles. Aknaruudud tärisesid, üks oks kriipis vastu majaseina. Meri mühises ja puulatvades ulgus tuul. Tekk oli põrandale libisenud ja tal oli külm. Vähestest radiaatoritest ei piisanud, et maja soojaks kütta. Tavaliselt seda talvel välja ei üüritud, kuid tal oli õnnestunud perenaine pehmeks rääkida ja too oli teinud erandi. Ta oli väitnud, et uurib põllumajandusameti ülesandel Gotlandi suhkrutööstuse probleeme, kuid kuna ta töötab vabakutselisena, pole tal võimalik endale hotellituba lubada. Perenaine ei taibanud küll õieti seost, kuid ei hakanud ka midagi lähemalt pärima. Välja üürimine ei tähendanud suurt lisatööd, põhimõtteliselt piirdus see vaid võtme ulatamisega.
Ta ronis voodist välja ning tõmbas sviitri selga ja püksid jalga.
Tormist hoolimata pidi ta välja minema. Majakeses oli küll nii köök kui ka WC, kuid vesi oli talveks kinni keeratud.
Ust oli raske avada ja selja taga virutas tuul selle jälle pauguga kinni. Ta läks ümber nurga ja seisis metsa äärde jääva maja seina taha, kus oli veidi rahulikum. Avas püksiluku ja suunas joa vastu majaseina.
Kööki tagasi jõudes sõi ta paar banaani ja segas kokku proteiinijoogi, mille püstijalu ära jõi. Sellest saadik, kui ta oli kaks kuud tagasi oma plaani sepitsema hakanud, tundis ta teatud kindlust ja veendumust, et teist võimalust ei ole. Teda valdas vihkamine, mis tõi suhu hapuka maitse ja mõtetesse teravuse. Metoodiliselt ja sihiteadlikult oli ta ettevalmistusi teinud, punkthaaval ja äärmise täpsusega. Kõik oli toimunud vaikselt. See, et keegi ei aimanud, mis on toimumas, küttis teda veel rohkem üles. Kontroll on tema käes, see aitab tal oma plaanid ellu viia. Üha uuesti ja uuesti oli ta kõik üksikasjad läbi mõelnud, kuni neis polnud enam ühtegi puudust ega viga. Aeg oli vaieldamatult käes. See oli hoolikalt koostatud keeruline plaan, mida polnud väga lihtne täide saata.
Ta kummardas ette ja vaatas aknast välja. Ainuke murekoht oli see neetud torm. See raskendas plaane ja võis halvemal juhul need hoopis nullida. Samal ajal andis see ka teatud eeliseid. Mida hullem ilm, seda vähem on väljas inimesi ja seega on ka avastamisrisk väiksem.
Kurgus kiheles. Kas ta hakkab haigeks jääma? Ta puudutas käega laupa, kurat, ongi palavik. Neetud. Ta otsis välja karbi Alvedoni ja neelas kanistrist kallatud veega kaks tabletti alla. Külmetus tuli pagana ebasobival ajal, tal läheb vaja kogu lihasjõudu.
Seljakott tööriistadega oli valmis pakitud, ta kontrollis viimast korda, et kõik on paigas. Ta tõmbas tõmbluku kiiresti kinni ja istus peegli ette. Harjunud liigutusega tegi ta grimmi, pani läätsed silma ja liimis paruka pähe. Ka oma välimuse muutmist oli ta palju kordi harjutanud, et kõik oleks täiuslik. Kui ta lõpetas, jäi ta natukeseks ajaks oma muundumist tunnistama.
Järgmine kord, kui ta ennast peeglist vaatab, näeb ta seal mõrtsukat. Ta mõtles, kas tema nägu võiks seda reeta.