Magusmõrkjas. Stephanie Danler
ostsin ühelt paarilt, kes paar korterit minust allpool kolima hakkas, 250 dollari eest kasutatud madratsi.
„Ära muretse,“ kinnitasid nad, „satikaid pole. Aga armastust on see täis.“
Võtsin madratsi vastu, aga see viimane oli häirivamgi.
Rätikute teises äärmuses elutsesid baarilapid. Iga uus passija avas voltimissessiooni sõnadega: „Kas keegi baarilappe seletas juba?“ Ja kui jaatavalt vastasin, küsiti kohe: „Kes? Seejasee keerab selle alati pekki. Oota, mul on salavarud.“ Õppisin selgeks neli erinevat hoolikalt välja töötatud tehnikat, kuidas hallata täielikke kaltse, mida nad kiivalt luku taga pidasid.
Neid polnud kunagi piisavalt. Täiusliku baarilappide tasakaalu saavutamine oli ilmvõimatu. Köögis oli neid alatasa puudu, tagaruumi kutile ei jäetud enne teenindamise algust ühtegi või baarmene tabas koristushoog. Endale unustasid neid aga iga kord jätta. Baarilapi korralageduse ohver sai vaid sinu peale karjuda. Kui palusid neid vahetuse vanemalt juurde, sai tema ka sinu peale karjuda, et olid baarilappide tagavara juba enne teeninduse algust ära kulutanud. Kui aga anusid – ja kõik anusid –, tegi vahetuse vanem kapi lukust lahti ja lasi kümme lappi veel ringlusse. Kümnest lisalapist ei tohtinud ühelegi hingelisele rääkida. Need tuli ära peita ja kangelaslikult hädajuhtumite korral lagedale tuua.
„Köök on nagu kirik!“ röökis peakokk mu peale, kui midagi passijalt küsida julgesin. „Hoia oma suumulk kinni!“
Köögis järgiti vaikuse reeglit. Siseneti kikivarvul. Ainus, kes tohtis teeninduse ajal peakokka kõnetada, oli Howard. Mõnikord üritasid seda ka teised vahetuse vanemad ja neil hammustati pea otsast. Kokkadel oli tõenäoliselt vaikusest kasu, aga õppimise muutis see mitte üksnes raskeks, vaid praktiliselt võimatuks.
Vahetuste vahel käisin Starbucksis, mis haises nagu peldik, ja jõin tassi kohvi. Vabadel õhtutel ostsin nurgapoest ühekaupa Coronasid ja jõin neid oma madratsil. Olin nii väsinud, et pudel jäi poolikuks. Mu aknalaudu ääristasid pooltühjad pudelid, soe õlu päiksekiirt sõelumas nagu uriin. Pistsin restoranis saiaviile kotti ja röstisin neid endale hommikusöögiks. Kui tegin kaks vahetust järjest, käisin nende vahel pargis tukastamas. Magasin sügavalt, nägin unes, et vajun maasse, ja tundsin end turvaliselt. Kui üles ärkasin, laksasin vastu põski, et muruliblede jälgi välja saada.
Ei mingeid nimesid. Ma ei tundnud kedagi. Eristasin inimesi kõikvõimalike tunnuste järgi: puseriti või säravad hambad, tätoveeringud, aktsendid, huulepuna, mõne puhul isegi kõnnak. Asi polnud selles, et mu passijad oleksid suu pidanud. Olin lihtsalt nii ohmu, et ei suutnud lauanumbreid ja nimesid samal ajal meelde jätta.
Nad selgitasid, et see restoran on teistsugune – esiteks tõeliste palgatšekkide ja teiseks tervisekindlustuse ja haiguspäevade pärast. Mõned lepinguta teenindajad töötasid isegi tunnipalga alusel. Oldi koduomanikud, lapsevanemad, käidi puhkusereisidel.
Kõik olid seal juba aastaid töötanud. Oli vanemteenindajaid, kes tulnuks sealt jalad ees välja kanda. Näitlejanaeratus, Clark Kenti prillidega kutt, pikkade juuste ja krunniga kutt, ülekaaluline halli peaga kutt. Isegi kelneriabid töötasid seal juba vähemalt kolm aastat. Oli üks ülbe tüdruk ja üks venelannast pruntsuu ja siis mu esimene passija, kelle ristisin selle pärast Seersandiks, kuidas ta mind kamandas.
Vanemteenindaja Simone oli Veininaine. Tema ja Clark Kenti prillidega kutt olid seal kõige kauem töötanud. Üks mu passijatest nimetas teda Teadmiste Puuks. Enne Simone’i vahetusi tegi ülemkelner lauakaardi ümber, sest püsikunded tahtsid just tema sektsioonis istuda. Teenindajad võtsid sappa, et talle küsimusi esitada või saatsid ta veinikaardiga vippide lauda. Mind ei teinud ta nägemagi.
Ja Higinägu-Jake? Praktikanädalatel ma teda rohkem ei silmanud. Kahtlustasin, et äkki ta ei töötagi seal ja käis lihtsalt sellel päeval asendamas. Aga siis tulin ühel reede õhtul oma esimesele palgatšekile järele ja Jake oli platsis. Lõin pilgu maha, kui teda märkasin. Ta oli baarmen.
„Kuulsin, et sa olid varem barista,“ venitas pikkade juuste ja krunniga kutt. „Siis on meie praktikapäev kukepea.“
Kohvilett, mille juurde astusin, pärines justkui teiselt planeedilt. Kõik hõbedane, futuristlik, elegantne. Nutikam kui ma ise.
„Oled varem Marzoccoga töötanud?“
„Kuidas?“
„Selle masinaga – Marzoccoga. See on espressomasinate maailma Cadillac.“
Olgu peale, olgu peale, mõtlesin endamisi. Ma tean, kuidas kuradima kohvi keeta. Cadillac on ka kõigest auto. Tundsin ära käpad, jahvati, tambitsa.
„Kas sa nelja kuldreeglit tead? Millist espressot teil kasutati?“
„Seda, mida tarnitakse suurtes kottides,“ vastasin, „meil polnud just eriline gurmeekohvik.“
„Oi kurja, okei, mulle öeldi, et sa oled barista. Pole hullu, õpetan su välja ja pärast arutan Howardiga, kas …“
„Ei. Ei.“ Keerasin ühe käpa välja ja tühjendasin kasutatud espressopulbri prügikasti. „Kus su baarilapid on?“ Ta ulatas mulle lapi ja ma pühkisin korvi üle.
„Kas teil olid taimerid või mis?“
„Meil olid silmad peas.“
Ohkasin. „Okei.“ Lülitasin jahvati sisse, pühkisin vahustaja tila, lasin veepaagist seisnud vett välja. Kakskümmend viis sekundit täiusliku espressošoti kohta. Loendasin ise numbreid. „Üks cappuccino kohe valmis.“
Uurisin menüüd, lugesin juhendit. Iga teeninduskorra lõpus esitas vahetuse vanem mulle küsimusi. Taipasin, et isegi kui mul polnud halli aimu, mis on homaariga karjusepirukas, isegi kui ma ei suutnud seda vaimusilmas ette kujutada, piisas teadmisest, et see on esmaspäevaõhtune eripakkumine. Isegi kui ma ei saanud ettevõtte tõekspidamistest sittagi aru, korrutasin tubli õpilasena Zoele vastu: „Esimene reegel on üksteise eest hoolitseda.“
„Ja kas sa tead, kuidas saada viiekümne ühe protsendiseks?“
Zoe sõi oma kabinetis laua taga praeliha. Ta keerutas lihatükki kartulipudru ja krõbeda porru sees ringi. Olin nii näljane, et oleksin võinud talle virutada.
„Ee.“
Unustasin, et omanik oli mulle seda maininud: „Sind palgati, kuna oled viiekümne ühe protsendine. Selleks ei saa õppida – selleks sünnitakse.“
Mul polnud aimugi, mida see tähendama pidi. Vaatasin seinal rippuvat lämbumise eest hoiatavat silti. Mees, kes plakatil kõrist kinni hoidis, nägi kadetusttekitavalt rahulik välja.
Nelikümmend üheksa protsenti tööst põhineb mehaanikal. Sellega saab igaüks hakkama – seda oli mulle elu aeg ettekandja ameti kohta kinnitatud. Vabandust, teenindaja ameti kohta.
Tead ju küll – jäta lihtsalt lauanumbrid ja -asendid meelde, lao taldrikud mööda kätt laiali, tea kogu menüüd ja toitude koostist peast, ära lase kunagi joogiveel otsa saada, ära aja kunagi tilkagi veini maha, korista nõud puhtalt ära, säti enne teeninduskorda kõik valmis, kanna tellimused välgukiirusel lauda, tunne peamiste viinamarjasortide põhiomadusi ja kogu veinimaailma peamisi piirkondi, tea tuunikala päritolu, sobita foie gras õige veiniga kokku, tea, milliste loomade piimast on valmistatud juustud, tea, mis on pastöriseeritud, mis sisaldab gluteeni, mis sisaldab pähkleid, kust leida lisakõrsi ja oska loendada. Oska õigeks ajaks tööle jõuda.
„Ja millest ülejäänu koosneb?“ küsisin hingetuna oma passijalt, tupsutades paberkäterätikutega kaenlaaluseid.
„Aa, sa mõtled viitkümmend üht protsenti. See on keeruline asi.“
Viskasin läbihigistatud tööteksad jalast, keerasin Pacificolt korgi pealt, sest Corona oli otsas, ja istusin madratsile juhendit lugema. Ma olen viiekümne ühe protsendine, ütlesin endale. See käib minu kohta:
• Eranditult optimistlik: ei lase maailmal end morjendada.
•