Piraatpruut. Shannon Drake
veri,” ütles ta jäiselt.
Robert Punane ei pilgutanud silmagi. Samuti ei pühkinud ta verepiiska oma põselt.
Ta pöördus lihtsalt kõrvale ja astus kapteni kajuti ukse poole, kus ta korraks peatus ja vaatas tagasi, rääkides oma meestega. „Milord kapteni laeva last jagatakse võrdselt. Tema mehed võivad jätkata oma teed, kui meie osa kaubast on ära võetud.”
„Mis saab kaptenist endast?” küsis Brendan.
„Vii ta alla kartserisse, muidugi,” vastas Robert Punane. Jääsinised silmad kohtasid Logani silmi üle teki. „Ta on auväärt mees. Olen kindel, et ta läheb vastuhakuta, nagu ta on vandunud.”
„Aga kui ma ei oleks džentelmen? Kui ma hakkaksin nüüd protesteerima?” küsis Logan.
„Sa tõmbasid esimese vere välja, kuid päris kindlasti mõistad, et ma ei liialda oma võimekusega mõõgavõitluses,” vastas Robert Punane jäiselt. „Ma olen samavõrra osav ka üheksasabalise kassiga2. Aga see pole tegelikult enam oluline, eks ole? Sa andsid oma sõna. Ja sa oled aumees.”
Piraadikapten pöördus, et kajutisse minna.
„Oota!” nõudis Logan.
Robert Punane keeras ringi.
„Ma palun ühe hetke oma esimese maadiga. Et talle juhtnööre anda.”
„Nagu soovid.”
„Sa ei kardagi, et see on trikk?” ei suutnud Logan küsimast hoiduda.
„Miks ma peaksin kartma? Ma kordan, sa oled mulle kinnitanud, et oled sõnapidaja mees.”
Robert Punane astus kajutiuksest sisse.
Logan seisis, pikk ja sirge, jälgides ukse sulgumist. Tal oli tunne, nagu väriseks ta seesmiselt, kuid ta ei saanud – ega tahtnud – seda välja näidata. Ta oli saavutanud oma eesmärgi: tema mehed jäävad elama. Nad purjetavad edasi Lõuna-Carolinasse.
„Mu poiss, mu hea isand,” ütles Jamie ja see kõlas, nagu oleks ta lämbumas. Ta ei talunud tseremooniaid. Ta pigistas tugevasti Logani õlgu, vaadates õnnetult ta silmadesse.
„Jamie, mu hea sõber. Minuga on kõik korras. Sina purjetad koos teistega minema ja hoolitsed mu vabastamise eest. Usun, et meie kliendid on rõõmsad, et pool nende aardest on alles, ja sa pead kindlustama, et me saame lubatud osa. Nelikümmend protsenti. Ära vähemaga nõustu.”
„Jah, kapten.”
Logan nägi, et Brendan viis kümnemehelise meeskonna tema laevale.
Isegi sellest kaugusest võis ta näha, et ta oma mehed olid kokkusurutud huultega ja jäigad ning vaevalt liigutasid.
„Aidake jagamise juures!” hüüdis ta tugeva häälega. „Meil on kokkulepe ja sellest peetakse kinni. Ärge takistage piraadilaeva ühtki meest võtmast, mis on tema jagu.”
„Te kuulsite kaptenit!” möirgas Jamie.
„Mine, mu sõber. Hoolitse selle eest,” ütles Logan talle.
Jamie noogutas, sügav kurbus silmades. Vana merekaru nägi tegelikult välja, nagu tahaks ta nutma hakata.
„Ma olen seni ellu jäänud,” rahustas Logan teda vaikselt ja sundis näole rõõmsa naeratuse. „Ma kinnitan sulle, et jätkan nii ka edaspidi.”
„Küll ma leian mooduse need neetud röövlid tappa,” tõotas Jamie. „Ma ei puhka enne, kui olen kokku ajanud lunaraha, mida see piraat nõuab, ja sa oled vabastatud.”
„Sa oled hea mees, Jamie. Me kohtume jälle.”
„Milord...”
„Ütle Cassandrale...” alustas Logan.
„Jah?”
„Ütle talle, et mul on väga kahju. Kuid ma... ma palun – ei, ma nõuan –, et ta valiks mis tahes raja, mis tema õnnele on avatud.”
„Ei, milord!”
„Sa ütled talle seda, Jamie. Luba mulle.”
„Ma ei saa...”
„Saad. Sa pead. Tõota seda, Jamie.”
Jamie laskis pea longu. „Jah, Logan. Nagu soovid.”
„Mine ja Jumal olgu sinuga, Jamie.”
Jamie, metsik ja kibestunud ilme näol, heitis pilgu kapteni kajuti poole.
„Ma palvetan, et Jumal oleks sinuga, sest kindlasti on ta hüljanud kõik teised mehed siin.”
„Ta aitab neid, kes end ise aitavad, nagu öeldakse, ja ma olen täiesti võimeline end ise aitama, nagu sa tead, mu sõber.”
Jamie noogutas lühidalt, pöördus siis kiiresti ja läks.
Logan jäi tekile.
Ta tundis kerget meretuult.
Meri... õhk... tuule mahe hüüd. Need kõik tähendasid talle vabadust. Kuni praeguse hetkeni polnud ta kunagi taibanud, kui palju. Hämmastav, kuidas ta polnud kunagi varem mõistnud, kui palju ta vabadust armastas.
Kuid...
Sellest oli möödunud kaua aega, kui ta vang oli olnud.
See oli olnud hoopis teine eluaeg. Kuid ta polnud unustanud.
Lõppude lõpuks oli see mälestus üks põhjustest, miks ta selle tobeda reisi ette oli võtnud ja praeguse olukorrani jõudnud.
„Milord kapten?”
Sõnadest kostis üksnes kerge pilkenoot.
Brendan seisis tema kõrval ja jälgis teda. Mees ei naeratanud ega torkinud teda tagant, kui ta jätkas: „Kardan, et nõutakse sinu kohalolekut. Kartseris.”
Logan noogutas.
Ta märkas, et mehel olid käes ahelad.
„Nende järele pole vajadust,” ütles ta. „Näita mulle ainult teed.”
Mees tegi seda, vaadates esiteks oma kapteni kajuti poole ja näidates siis käega trepi suunas, mis viis alla trümmi.
Heitnud viimase pilgu säravsinisesse taevasse, suundus Logan trepi poole.
Need näisid viivat musta tühjusse, kuristikku.
Kuid see polnud tumedam kui tema süda.
Riskimine oli üks asi.
Kõige kaotamine...
Hoopis teine.
Tema mehed olid elama jäänud. Ta tänas Jumalat, et isegi raevust ajendatud hullumeelsushoogudel polnud ta kunagi sundinud teisi hukkuma oma teo mis tahes tagajärjel.
Ta polnud kunagi kavatsenud oma hinge müüa.
Aga kui ta laskus pimedusse, mõtles ta, kas ta pole seda juba kaotanud.
2 Üheksasabaline kass – keskaegsetel laevadel kasutatud karistusvahend, käepidemega piits üheksa sõlmilise köieharuga, iga haru või saba otsas oli samuti sõlm. (Tõlkija)
Teine peatükk
See heli oli kummituslik, jäädes alatiseks mällu...
Kabjaplagin lähenes kui kõu. Esialgu aeglane kõmin nagu maa all pulseeriv värin. Esimese vibreerimise puhul tundus, nagu oleksid linnud kisanud, sellele järgnes tuulepuhang. Kabjaplagin muutus valjemaks, maa värisemine sügavamaks. Seejärel, üksnes südamelöök hiljem, tulid taguvad kabjad sõtkudes läbi rohu ja pori, lüües kividest sädemeid, raputades maailma.
Selleks ajaks, kui hobused vaatevälja tormasid, kostis kõikjalt karjumist. Meeleheitel inimesed jooksid.
Kõuekõmin