Kripeldus. Sabine Durrant
teile teeb soengu juuksur?” küsib ta, ja kui ma noogutan: „Mis, iga päev või?”
„Nii ebareaalne tunne on,” ütlen ma, „ajada tavalist juttu, kui...”
„Ma saan aru. Esimene surnu vapustab alati. Keegi rääkis mulle, et on kaks lõhna, mida politseinik esimesel aastal vaistlikult ära tundma õpib. Üks: narkots. Teine: surm.”
„Seal oligi mingi lõhn...” ütlen ma.
Ta kirtsutab nina. „Nagu vanadekodus – hapu hais.”
„Midagi muud,” ütlen ma.
Märkmikku välja otsides loetleb ta nagu inimene, kes koostab kataloogi raamatutest, mida ta on hiljuti nautinud, kahe aasta jooksul patrullides nähtud surnukehi: üks enesetapp (poomine), üks liiklusõnnetus ja paar infarkti.
„Enesetapp?” lausun ma.
„Jaa, jumala eest,” ütleb ta. „Neid näeb selles ametis palju.” Ta räägib mulle, et naised ja mehed teevad seda erinevalt: üledoosid ja randmete läbilõikamised, poomised ja tulistamised. Ja ma tean, et võiksin selle üle järele mõelda, aga seda kõike on liiga palju. Ma tahan nüüd koju, võtta kähku lonksu kohvi, kui aega on, või juua seda autos, kui aega ei ole. Süüdlaslikult tõden, et tema jutukus ärritab mind. Võib-olla ei teegi ta seda heast südamest, et mul pinget maha võtta; võib-olla ta lihtsalt ongi selline. Niisiis katkestan teda ja hakkan rääkima, mis juhtus („Oih, mitte nii kiiresti,” ütleb ta): kuidas ma jooksin ja ma ei tea, mis mind sellele rajale juhtis, aga miski juhtis, ja kuidas ma esialgu mõtlesin, et see hele pikk kogu on luik või pringel... Ta paneb mu jutu kirja. Ta küsib, kas ma nägin midagi või kedagi, ja ma mainin jooksjaid, koera tiigi ääres. Ei, rohkem ei olnud kedagi.
„Midagi ebatavalist?”
„Ainult... see tüdruk.”
Ta loeb ette, mis ta kirja pani, ja ma otsustan küsida temalt täppide kohta tüdruku näol. „Väikesed täpid,” ütlen ma, „selline lööve, mis beebi nahale tuleb, kui tal midagi viga on, selline, mis klaasiga vajutades ära ei lähe.”
„Aa, see on tuttav asi,” ütleb ta ja paneb märkmiku käest. „Petehhia – lämbumise tunnus.”
„Ja tal olid kaela ümber need jäljed – nagu oleks teda juustutraadiga lõigatud –, aga ka sinikad, kriimustused, justkui sõrmejäljed. Mis te arvate, kas tal lõigati kael läbi või ta kägistati?”
„Me peame ootama, mida patoloog ütleb,” kostab ta. „Mina ei ole asjatundja, aga sellisel juhul on sõrmejäljed sageli mitte kallaletungija, vaid ohvri omad. Saate aru, kui nad rabelevad, et silmust kaela ümbert ära saada?”
Judistan ennast tahtmatult ja siis judistan veel ühe korra, sest see teeb olemise paremaks. Mul on piha ümber seotud hall kapuutsiga dressipluus. Sõlmin selle lahti ja tõmban T-särgi peale. Tunnen, kuidas šokk hakkab vaibuma, muutuma millekski tavalisemaks, seletatavaks.
Konstaabel Morrow küsib: „Kas ma võin teie autogrammi saada?” Ja ma pöördun, instinktiivselt naeratades, käsi vastutulelikult õieli, enne kui taipan, et ta tahab ainult, et ma oma ütlustele alla kirjutaksin.
Kui ma pilgu tõstan, kõmbib kriminaalinspektor Perivale mööda jalgteed tagasi ja ma kuulen taamal sireene, mis tulevad Wandsworthi ühesuunalist liiklust järgides lähemale ja muutuvad valjemaks. Koerad ja kriminaaltehnikud, kellel on fotoaparaadid ja asjad – mis asjad, orgid? – rohu läbikammimiseks, et leida asitõendeid, kiude, värvi, klaasi, et selgitada välja, kes seda tegi.
Mul on imelik tunne ja ma ei tea, kas te saate aru, aga tundub, nagu laseksin sellest lahti. See ei ole enam minu surnu. See kuulub nüüd neile.
Sattunud Stockwelli ja Waterloo vahel liiklusummikusse, üha enam hilinemas, neljakümne viie minuti asemel üheksakümmend, jään ma hommikusest saatetiimi koosolekust ilma, mistõttu olen päev otsa liimist lahti. Kui ma surnu leidmise pärast seda juba niigi ei ole.
Stan Kennedy, minu kaassaatejuht, on puhketoas, kui ma mööda lähen, ja ajab paari külalisega juttu – seal on ämmaemand, kes on võitnud Pampersi auhinna tubli töö eest ning on siin selleks, et rääkida sünnitamisest seoses uue komöödiasarjaga, ja üks umbes minuvanune õnnetu naine, kelle teismeline laps umbes aasta eest ennast ära tappis, kui teda oli Facebookis tükk aega kiusatud. Laua all nuusib Viini saiakeste küljest pudenenud puru segavereline jahikoer, kes produtsendi assistent Dawni jutu järgi on „võitnud kogu rahva südame” YouTube’i videoga, kus ta kanaga jalgpalli mängib. Elu, surm ja koer on meie saate „Hommik kõigile” tavapärane sisu.
Isegi kui Stan mind näeb, ei tõsta ta pilku. Elu oleks lihtsam, kui tema ja mina hästi läbi saaksime. Ta naerab valjusti, kui ma grimmitoa poole suundun, see kurguhäälne naerulagin on tema kaubamärk, mis teeb ta nii loomulikuks ja sümpaatseks ja jätab mulje, et ta keskendub kogu oma olemusega inimesele, kes istub tema vastas. Isegi leinav ema on võlutud, naeratab oma jalge ette maha vaadates ja silub nähtamatuid seelikukortse. Stan teeb seda kõigiga, välja arvatud minuga. See on sõda kõrvalejätmise abil. Minu sõbranna Clara, kes on temaga paar korda kohtunud, räägib, et Stani teevad nii veetlevaks tema sakilised silmahambad – kihvade teravus tasakaalustab tema näojoonte tütarlapselikkuse. Tema alumine huul on ülahuulest tunduvalt paksem – justkui oleks ta vastu vahtimist saanud. Clara, häbitu tüdruk, ütleb, et see tekitab tahtmise sinna hambad sisse lüüa.
Mööda koridori oma tuppa minnes kuulen seda ikka veel, tema suitsu- ja kärakakähedat möirgamist, mis kajab seintelt vastu. Miski tema naerus tekitab minus alati tunde, et ma olen kõrvale jäetud. Annie ootab, minu hilinemise tõttu närviliselt, torud ritta seatud, BaBylissi suur pöörlev soenguföön valmis. Astun vabandades sisse; mulle ei meeldi teha tema tööd raskemaks, kui see niigi juba on. Ma ei tea, kas talle on räägitud, miks ma hiljaks jäin, või ei ole – autost andsin produtsendile ülevaate juhtunust ja võib-olla rääkis ta teistele edasi.
„Sa näed välja nagu surm,” ütleb ta, kui ma istet võtan. Niisiis ei rääkinud.
Soovin, et mul oleks aega südant puistata. Temaga on imetore juttu ajada – seda ütlen ma talle alati, et tema töö talle nii tänamatu ei tunduks. Kuigi tegelikult teen ma seda vist selleks, et tema töö minule nii tänamatu ei tunduks. Ma ei ole kogu seda hoolitsust ära teeninud. Praegu ei ole siiski õige aeg. Kell hakkab juba kümme saama. Ei ole piisavalt aega. See poleks Annie suhtes õiglane. Annie, kelle enda juuksed on lühikesed, nägu meikimata, on lobisemiseks liiga pinges, ja ma olengi juba karmiinpunase Diane von Furstenbergi selga tõmmanud ning kallutan oma nägu Bobbi Browni vastu võtma, hoian huuli sangria või vana Hollywoodi tooni jaoks paokil, sulen silmad nisuvärvi ja roosakaspruuni, beeži ja hallikaspruuni tooni jaoks. Võib-olla ongi tal õigus. Võib-olla ma näengi välja nagu surm – lillad laigud silmade all, laud iga päevaga üha rohkem kortsus. Mu juuksed ei ole nii paksud kui varem, tizianipunane hakkab luituma... milleks? Lõheroosaks? Mõtlen ema juuste peale, mis olid minu lapsepõlves nii eredat, nii jõhkralt erksat värvi, aga lõpu poole ebamääraselt määrdunud oranžikasroosad. Ka surnud tüdruku juuksed olid punased. See ei saanud olla loomulik toon. Juuksed pidid olema värvitud. Kas on hullumeelsus öelda, et ta tundus tuttav?
„No nii,” lausub Annie ja astub sammu tagasi, „nüüd sa näed rohkem inimese moodi välja.”
„Sa oled kullatükk,” ütlen ma, kuigi tegelikult olen mina see, kes hiilgab nagu kuld – kogu see sädelev pigment, kõik need valgust peegeldavad mikroosakesed. Ma näen telekas piisavalt viisakas välja. Keegi ei märka seda tillukest lihast, mis mu silmas tõmbleb. See ei ole aga mina – see välimus, see suur soeng. Ausalt öeldes – mida ma Anniele iialgi ei ütleks – näen ma suurendavas peeglis enda meelest välja nagu transvestiit. Naised muutuvad meesteks, kui nad vanemaks saavad, mehed naisteks. Ma ei mäleta, kes mulle seda ütles. Vananemine on nuhtlus. Siiski, nagu Clara ütleb, on teine variant hullem.
Kas ma oleksin võinud tänase päeva vabaks võtta? Oli see piisav põhjus? Isegi ema haiguse ajal ei puudunud ma peaaegu ühestki