Kolme keha probleem. Cixin Liu

      Toimetanud Marju Lina

      Kujundanud Anu Ristmets

      Kaas: Stephan Martiniere

      Copyright © 2006 by 刘慈欣 (Liu Cixin)

      Estonian translation rights authorized by China Educational Publications Import & Export Corporation Ltd.

      Autoriõigus tõlkele: Raivo Hool ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      Kõik õigused kaitstud

      ISBN 978-9949-683-65-9 (köites)

      ISBN 978-9949-683-64-2 (kogu teos)

      ISBN 978-9949-683-67-3 (epub)

      ISBN 978-9949-683-66-6 (kogu teos)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Trükitud Euroopa Liidus

      Raamatu tegelased

      (Hiina nimede puhul on perekonnanimi eespool)

      Perekond Ye

      Ye Zhetai füüsik, Tsinghua ülikooli professor

      Shao Lin füüsik, Ye Zhetai naine

      Ye Wenjie astrofüüsik, Ye Zhetai tütar

      Ye Wenxue Ye Wenjie õde, punavalvur

      Punase Ranniku baas

      Bai Mulin Kõrge Tootlikkuse Uudiskirja reporter, kes andis Ye Wenjiele lugeda raamatut „Hääletu kevad“

      Cheng Lihua kommunistlik kaader, Ye Wenjie ülekuulaja

      Lei Zhicheng Punase Ranniku baasi poliitkomissar

      Yang Weining Punase Ranniku baasi peainsener, Ye Zhetai kunagine õpilane

      Yang Dong stringiteoreetik ning Ye Wenjie ja Yang Weiningi tütar

      Fen Ye Wenjie sõber Qijiatuni päevil

      Sõda MTO-ga

      Ding Yi teoreetiline füüsik, Yang Dongi kallim

      Wang Miao nanomaterjalide teadlane, „Lendava tera“ leiutaja ning „Kolme keha“ mõistatuse lahendaja

      Li Yao Wang Miao abikaasa

      Dou Dou Wang Miao poeg

      Shi Qiang politseiuurija, kellest sai Wang Miao sõber, hüüdnimega Da Shi

      Chang Weisi Rahvavabastusarmee kindralmajor

      Kolonel Stanton Ameerika Ühendriikide merejalaväelane, operatsiooni „Guzheng“ juht

      Wei Cheng matemaatikageenius, kes leiutas stohhastilise meetodi kolme keha probleemi lahendamiseks

      Shen Yufei Jaapani füüsik, Wei Chengi naine ja toetaja ning Teaduse Piiriradade liige; tema kaudu sai Wang Miao teada „Kolme keha“ mängust

      Pan Han bioloog ja Teaduse Piiriradade liige, kes kutsus üles maaelu juurde naasma

      Sha Ruishan astronoom, üks Ye Wenjie õpilasi

      Mike Evans naftamagnaadi järeltulija, Maa-Trisolarise organisatsiooni rajaja

      1. peatükk

      Hullumeelsed aastad

      Hiina, 1967

      Punane Liit oli kaks päeva rünnanud 28. aprilli brigaadi peakorterit. Nende punased lipud laperdasid rahutult hoone ümber nagu lõkkepuude järele igatsevad leegid.

      Punase Liidu komandör oli rahutu, ehkki mitte kaitsjate pärast, kellega ta vastamisi oli. 28. aprilli brigaadi enam kui kakssada punavalvurit olid täielikud kollanokad võrreldes 1966. aasta hakul suure proletaarse kultuurirevolutsiooni alguses loodud Punase Liidu punavalvuritest veteranidega. Neid olid karastanud kõikjale üle kogu maa viinud revolutsiooniliste ringsõitude tormilised läbielamised ning esimees Mao võimsate kihutuskõnede nägemine Tiananmeni väljakul.

      Küll aga kartis ta umbes tosinat raudahju majas sees, mis olid lõhkeaineid täis ning üksteisega elektriliste detonaatorite kaudu ühendatud. Ta ei näinud neid, kuid tundis nende olemasolu, nagu raud tunneb lähedal asuva magneti tõmmet. Kui mõni kaitsjaist peaks lülitit klõpsama, saaksid ühes suures tulekeras ühtviisi hukka nii revolutsionäärid kui ka kontrrevolutsionäärid.

      Ning 28. aprilli brigaadi noored punavalvurid olid selliseks sõgeduseks täiesti võimelised. Võrreldes punavalvurite esimese põlvkonna paljunäinud meeste ja naistega olid uued mässajad kui hundikari hõõguvatel sütel, hullud mis hullud.

Hoone katusele ilmus 28. aprilli brigaadi hiiglaslikku punalippu lehvitava kauni noore neiu sale kuju. Tema ilmumist tervitas otsekohe tulirelvade kakofoonia. Tema poole laskis mitmekesine komplekt relvi: igandid nagu Ameerika karabiinid, Tšehhi kuulipildujad ja Jaapani Arisaka M1905 vintpüssid; uuemad relvad nagu Rahvavabastusarmee standardvarustusse kuuluvad automaadid ja püstolkuulipildujad, mis olid varastatud Rahvavabastusarmeelt pärast „augustikuist toimetuse veergu“*; isegi mõned Hiina dadao mõõgad ja piigid. Üheskoos kujutasid need endast kokkusurutud lähiajalugu.

      Mitmed 28. aprilli brigaadi liikmed olid varemgi samasuguseid etteasteid teinud. Nad tõusid maja katusele, lehvitasid lippu, karjusid ruuporist hüüdlauseid ning puistasid ründajatele alla lendlehti. Iga kord oli too vapper mees või naine suutnud kuulirahe eest ohutult varjuda ning oma vapruse eest aupaiste ära teenida.

      Uus tütarlaps arvas ilmselgelt, et temalgi läheb sama õnnelikult. Ta lehvitas lahingulippu, justkui vehiks oma leegitseva noorusega, uskudes, et vaenlane põleb revolutsioonilistes leekides tuhaks, ning kujutades ette, kuidas homme sünnib tema soontes pulbitsevast kirest ja innust ideaalne maailm … Ta oli oma säravast ja purpurpunasest unistusest joovastunud, kuni kuul ta rinna läbistas.

      Tema viieteistkümneaastane keha oli nii pehme, et kuul seda läbides ja tema taga läbi õhu vilisedes vaevalt aeglustus. Noor punavalvur kukkus koos oma lipuga alla, tema habras kogu langemas veelgi aeglasemalt kui too punane kangatükk, otsekui väike lind, kes ei taha taevast alla tulla.

      Punase Liidu sõdurid huilgasid juubeldavalt. Mõned neist tormasid hoone jalamile, tõmbasid eemale 28. aprilli brigaadi lahingulipu ning haarasid saledast elutust kehast. Nad tõstsid oma trofee pea kohale, uhkeldasid sellega mõnda aega ning heitsid selle siis metallist värava otsa.

      Suurem osa värava terava otsaga metallvarbadest oli kildkondadevaheliste kodusõdade alguses küljest kistud ja odadena kasutusele võetud, kuid kaks oli veel alles. Kui tütarlaps nende teravike külge kinni jäi, tundus elu tema nõtkesse kehasse hetkeks naasnud olevat.

      Punavalvurid taandusid pisut ning hakkasid teivastatud surnukeha pihta märki laskma. Temale, kes nüüdseks midagi ei tundnud, ei olnud enam vahet tihedal kuulirahel ja pehmel vihmasabinal. Aeg-ajalt tõmblesid tema viinamarjavääte meenutavad käed pehmelt üle ta keha, otsekui pühkinuks ta endalt vihmapiisku.

      Ning siis lasti pool tema noorest peast otsast ning vaid üksainus kaunis silm jäi jõllitama 1967. aasta sinist taevast. Selles pilgus ei olnud valu, üksnes tardunud pühendumus ja igatsus.

      Ning võrreldes mõne teisega oli tal siiski õnne olnud. Vähemalt suri ta end ideaali nimel kirglikult ohvriks tuues.

      #

      Sedasorti lahingud möllasid kõikjal Pekingis nagu paralleelselt töötavad protsessorid, mille ühiseks väljundiks oli kultuurirevolutsioon. Sõgeduse tulv uputas linna enda alla ning imbus igasse viimasesse kui prakku ja