Kolme keha probleem. Cixin Liu
See oli Ye Zhetai tütar Ye Wenjie.
Kui nood neli tüdrukud olid ta isa tapnud, oli ta püüdnud lavale tormata. Kaks ülikooli koristajat olid teda aga tagasi hoidnud ja talle kõrva sosistanud, et kui ta sinna läheb, saab ta ka ise hukka. Massiline võitlusseanss oli muutunud hullumeelsuseks ning tema ilmumine põhjustanuks üksnes enam vägivalda. Ta oli kisendanud ja kisendanud, kuid see oli mattunud loosungite ja hõigete raevunud tulva alla.
Kui vaikus taas valitses, ei suutnud ta enam ühtegi heli kuuldavale tuua. Ta silmitses isa elutut keha ning mõtted, mida ta ei suutnud sõnadesse panna, lahustusid ta veres, kuhu need jäid terveks ülejäänud eluks. Kui rahvamass oli laiali valgunud, jäi tema paigale nagu kivikuju, keha ja liikmed samas asendis kui siis, kui nood kaks vana koristajat teda tagasi hoidsid.
Tüki aja pärast langetas ta viimaks käed, astus aeglaselt lavale, istus isa surnukeha kõrvale ning hoidis üht tema juba jahtunud kätt käes, silmad tühjalt kaugusse vaatamas. Kui viimaks tuldi surnukeha ära viima, võttis Wenjie midagi taskust ning pani selle isale kätte – see oli isa piip.
Wenjie lahkus vaikselt treeninguväljakult, mis oli täis rahvamassist maha jäänud prügi, ning siirdus koju. Teaduskonna kortermaja ette jõudes kuulis ta oma kodu teise korruse aknast kostvaid hullunud naerupahvakuid. See oli naine, keda ta kunagi oli emaks kutsunud.
Wenjie pööras ringi ning tal oli ükskõik, kuhu jalad ta viivad.
Lõpuks leidis ta end professor Ruan Weni ukse tagant. Wenjie nelja ülikooliaasta vältel oli professor Ruan olnud tema nõuandja ja lähedasim sõber. Järgmised kaks aastat, mil Wenjie oli astrofüüsika osakonna magistrant, ning sellele järgnenud kultuurirevolutsiooni kaoses oli professor Ruan tema lähim usaldusisik, kui isa välja arvata.
Ruan oli õppinud Cambridge’i ülikoolis ning naise kodu oli kunagi Wenjiele tundunud kütkestav: Euroopast toodud peened raamatud, maalid ja muusikasalvestised, klaver, Euroopa stiilis piipude komplekt õrnal puitalusel (tema isa piip oli Ruanilt kingituseks saadud) – mõned neist olid valmistatud Vahemere äärest pärit puis-eerikast, mõned Türgi sepioliidist, ning kõik need paistsid olevat läbi imbunud tolle mehe tarkusest, kes kunagi sügavalt mõttesse vajunult selle kaha käes hoidis või vart hambus pigistas, kuid Ruan ei teinud temast kunagi juttu.
See elegantne ja soe kodu oli olnud Wenjiele turvaline paik, kui tal oli vaja maailma tormide eest kuhugi pakku pugeda, kuid see kõik oli olnud enne seda, kui punavalvurid Ruani kodu läbi otsisid ja tema omandi konfiskeerisid. Nagu Wenjie isagi, elas ka Ruan kultuurirevolutsiooni ajal läbi tohutuid kannatusi. Tema võitlusseansside ajal riputasid punavalvurid talle kaela paari kõrge kontsaga kingi ning mäkerdasid ta näo huulepulgaga kokku, et näidata, kuidas ta oli elanud kapitalisti roiskuvat elu.
Wenjie lükkas Ruani koduukse lahti ning nägi, et punavalvuritest maha jäänud kaos oli ära koristatud: puruks rebitud õlimaalid olid kokku liimitud ja seinale tagasi riputatud, ümber tõugatud klaver oli taas püsti tõstetud ja puhtaks pühitud, ehkki see oli katki ja sellel polnud enam võimalik mängida, mõned maha jäänud raamatud olid kenasti riiulile tagasi asetatud … Ruan istus kirjutuslaua taga toolil, silmad kinni.
Wenjie astus Ruani kõrvale ning silitas hellalt õpetaja otsaesist, nägu ja käsi – need kõik olid külmad. Wenjie oli õigupoolest juba sisenedes märganud kirjutuslaual tühja unerohutablettide pudelit. Ta seisis seal mõnd aega vaikides.
Siis pööras ta ringi ja lahkus. Ta ei olnud enam võimeline leina tundma. Ta oli nüüd justkui liiga palju kiirgust saanud Geigeri loendur, võimetu reageerima, kuvades näidikul hääletult nulli.
Ruani juurest lahkudes pööras Wenjie aga ümber, et heita veel viimane pilk. Ta märkas, et professor Ruan oli end meikinud. Tal olid huuled õrnalt värvitud ning jalas kõrge kontsaga kingad.
* Autori märkus / tõlkija (siin ja edaspidi Ken Liu) märkus: see viitab Punalipu ajakirja (oluline propagandakanal kultuurirevolutsiooni päevil) 1967. aasta augustinumbri toimetuse veerule, mis soovitas „juurida armeest välja see käputäis [kontrrevolutsionääre]“. Seda toimetuse veergu loeti ette, et õhutada punavalvureid sõjaväe moonaladusid ründama ja Rahvavabastusarmeelt relvi röövima, ning puhus veelgi enam lõkkele punavalvurite eri fraktsioonide peetavaid kohalikke kodusõdu.
* Tõlkija märkus: algselt budistlikku mõistet „koletised ja deemonid“ kasutati kultuurirevolutsiooni ajal kõigi revolutsiooni vaenlaste kohta.
* Tõlkija märkus: need olid ühed kuulsamad intellektuaalid, kes kultuurirevolutsiooni ajal vabasurma läksid. Lao She – kirjanik, Wu Han – ajaloolane, Jian Bozan – ajaloolane, Fu Lei – tõlkija ja kriitik, Zhao Jiuzhang – meteoroloog ja geofüüsik, Yi Qun – kirjanik, Wen Jie – poeet, Hai Mo – stsenarist ja kirjanik.
* Tõlkija märkus: kultuurirevolutsiooni ajal kehtis Hiina ülikoolides (ning eriti Tsinghuas) vaheldumisi neljaaastase, viieaastase ja kolmeaastase õppeaja süsteem.
* Tõlkija märkus: Hiina haridussüsteemis järgneb kuueaastasele algkoolile tavaliselt kolm aastat põhikooli ja kolm aastat keskkooli. Kultuurirevolutsiooni ajal lühendati seda 12 aasta pikkust süsteemi üheksale või kümnele aastale, sõltuvalt provintsist või kohalikust omavalitsusest. Käesoleval juhul on punavalvuritest tüdrukud 14-aastased.
2. peatükk
Hääletu kevad
Kaks aastat hiljem Suur-Hingani mägedes
„Palk kukub –“
Pärast seda valju skandeerimist langes suur dauuria lehis, jäme kui Parthenoni sambad, mürtsatuse saatel maha ning Ye Wenjie tundis maad jalge all värisemas.
Ta haaras oma kirve ja sae kätte ning hakkas tüve küljest oksi laasima. Iga kord, kui ta seda tegi, oli tal tunne, justkui puhastaks ta mõne hiiglase laipa. Mõnikord kujutas ta isegi ette, et see hiiglane on tema oma isa. Taas kerkisid esile tunded tollest jubedast ööst kahe aasta eest, mil ta surnukuuris isa surnukeha pesi, ning lõhed ja praod lehise koores tundusid muutuvad vanadeks armideks ja uuteks haavadeks isa ihul.
Neisse hiiglaslikesse metsadesse ja rohumaadele oli laiali pillutatud enam kui sada tuhat inimest Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusvägede kuuest diviisist ja neljakümne ühest rügemendist. Jätnud linnad seljataha ja jõudnud siia, tundmatule kõnnumaale, oli paljudel vägede „haritud noortel“ – noortel tudengitel, kel polnud enam koole, kuhu minna – alguses romantiline soov: kui Nõukogude revisionistlikud imperialistid tankidega üle Hiina-Mongoolia piiri veerevad, asuvad nad relvile ning moodustavad omaenda kehadega rahvavabariigi esimese kaitsetõkke. Sedasorti ootused olidki üks strateegilisi kaalutlusi Tootmis- ja Ehitusvägede loomise taga.
Kuid see sõda, mida nad ihaldasid, oli nagu mägi rohumaa teises servas: seda oli selgesti näha, kuid see oli niisama kaugel kui miraaž. Sestap pidid nad rahulduma põldude puhastamise, loomade karjatamise ja puude raiumisega.
Noored mehed ja naised, kes varem olid kulutanud oma nooruslikku energiat ringsõitude peale mööda Hiina revolutsiooni pühapaiku, avastasid peagi, et võrreldes siinse laia taevalaotuse ja vaba õhuga polnud Hiina sisemaa suurlinnad midagi enamat kui lambaaedikud. Keset külmi ja lõputuid metsalaamu ja aasasid oli nende leegitsev ind täiesti mõttetu. Kui tuleks valada ka kogu oma veri, jahtuks see kiiremini kui lehmakook ning oleks märksa kasutum. Põlemine oli aga nende saatus, nad olid tuleroaks läinud põlvkond. Nii muutusid tohutud metsad nende mootorsaagide all viljatuteks seljakuteks ja alasti kistud küngasteks. Nende traktorite ja kombainide all said hiiglaslikest aasadest viljapõllud ning seejärel kõrb.
Ye Wenjie oskas tema silme ees toimuvat raadamist üksnes hullumeelsuseks pidada. Kõrged